Kuumalaine

Terve see nädal on meeletult palav olnud, viimased 3 päeva+ täna, aga eriti troopilised. Kraadiklaas rõdul, poolvilus, on juba mitmendat päeva näidanud 35 soojakraadi ja vahel rohkemgi. Jahutavatest briisidest või vihmasabinast võib ainult unistada. Kuigi-kuigi, hetkel kostab taevas müristamist ja suure tõenäosusega saame täna sahmaka vihma kätte. Ma luban, et jooksen siis õue vihma kätte tantsima... Viimaste päevade kuumuse tõttu ei ole ma eriti palju päevasel ajal õues liikunud, ka öösiti on üsna palav (alla 20C pole siiani temp. veel langenud), ent siiski hingatav, seetõttu on minu jalutuskäigud jäänud keskööst hilisemale ajale. Üsna tihti olen leidnud end voodist bikiinides lamasklemas, vaatamata liikumatule olekule on higi ojadena voolanud. Sarnast kuumust mäletan 2007. a. Türgimaa reisist, mil maad oli tabanud sajandi üks suuremaid kuumalaineid ja inimestele anti koguni vabu päevi. Eile oli haigla ujulas hooaja viimane päev ning seetõttu vedasin ratta õue, et veel kord enne sügist basseinis vesijooksu teha ja end niisama kasta. Sõitsin kokku 5 km rattaga ja tegelikult see eriti raske ei olnud, sõiduki seljas ju puhub vahel ka mõnus tuul ning punktist A punkti B jõuab palju kiiremini kui jalgsi minnes. Julgen väita, et 9. kuud rasedana kannatab täitsa rattaga sõita küll. Linased riided võiks selga panna ning korralik peakate pähe. Mina otsustasin linase kleidiga sõitma minna ning tagant järgi pean möönma, et ega see eriti hea idee ei olnud-palju ei puudunud kukkumisest, kleidisaba kipub sadula külge kinni jääma. Kaljukoopas paikneva ujula juurde jõudes märkas minu terav silm, et parklas pole ühtegi autot. See ei tähendanud head. Välisuksel jalutas üks trikoos vanaproua vastu, kes oli ilmselgelt suunda võtmas basseini asemel kohaliku järve suunas. Küsisin temalt, kas ujula on kinni ja ta ütles, et ametlikult küll, sest tänaseks ei leitud ujumisvalvurit. Kui kedagi valvamas ei ole, siis ujuda ei tohi, seadused on lihtsalt sellised. Kiikasin jõusaali uksest sisse ja esitasin sama küsimuse ühele 50-s treenitud, hästi päevitunud mehele, kes lahkesti teatas, et ta on ise üks ujumisvalvuritest ja oli abikaasaga suvilast plaanitust varem naasnud ning teeb basseini lahti ja tuleb rõõmuga mind valvama. Arvas, et äkki on veel teisigi tulijaid.

Olin väga rõõmus sellisest vastutulelikkusest. Basseini jõudes nägin, et piirded olid eemaldatud ja minu päralt oli helesinine veesilm, mis on süvendatud kaunisse kaljusse. Ma polegi täiesti ihuüksi kunagi basseinis olnud, algul oli koguni kergelt imelik. Ujumisvalvur luges lehte ning mina sulistasin suures basseinis umbes 40 minutit üksinda. Mees pani taustaks raadio mängima ja mina võimlesin Lambada- rütmis. Lasin fantaasial lennata ja kujutasin silmad pooleldi kinni, et olen kuskil illusioonis-see hetk oli ilus. Nojah, õnneks polegi ju palju vaja, või mis teie arvate? Selili ujumine seekord põnnukesele ei meeldinud, hakkas kaasa toksima, kuid muude stiilide suhtes oli ta täiesti leplik. Kui ujulas käidud, läksin istusin kalju ees paikneva järve äärde ning lasin juustel veidike päikse käes kuivada. Seejärel rattasõit koju ning smuutide meisterdamine. Pean tunnistama, et parima smuuti saab improviseerides. Panin blenderisse viimased virsikupoolikud koos suhkruleemega, veidike ananassimahla, veidi rohkem virsikunektarit, tunde järgi kaerahelbeid, kookoshelbeid ja ka piima. Tulemus oli üllatavalt hea, pean isegi punastades tunnistama, et ega see ei jäänud grammigi alla päev varem valmistatud Pina Colada smuutile, mille tarbeks läks palju rohkem materjali. Toredaid hetki on tegelikult viimastel päevadel veel olnud-kohtusin nimelt ühe sümpaatse soomlannaga, kellel on 2 last ja kes on minust 2 a. vanem. Jutud klappisid ja vahetasime ka kontakte, nüüd on plaan algaval nädalal taas kohtuda. Muideks, hääle järgi tean ma teda juba kaua-kaua, sest tema ongi see naine, kes käib igal hommikul lastega meie maja taga pargis mängimas. Olen veel suhelnud ühe sõbra naisega, kes elab samas linnas, kus meie varem elasime. Ta sai äsja emaks. Nende pisike põnn on meie omast täpselt 2 kuud vanem. Palju-palju uusi teadmisi ja infot olen värskelt emalt saanud, kõigest ju perekoolis ka ei räägita. Ka muidu on meeldiv olnud suhelda, seetõttu on plaanis nüüd suvel ka peredega kohtuda ja vastastikune külaskäik võtta plaani. Sellised rõõmsad uudised siis... Avastasime ka Ceasari salati enda jaoks taas ja paar päeva tagasi sõin suure potitäie ära ning nautisin iga suutäit. Täna on plaan seda korrata. Meie maja taga on tegelikult imeilus järv või ujumiskoht, kuidas soovite, kus on vesi juba parajalt soe ja inimesed käivad agaralt ujumas. Ma rääkisin A-le plaanist, et ka mina võiksin end sinna kastma minna, kuid see mõte oli tema jaoks täiesti vastumeelne. Esimese hooga arvas ta, et vesi on külm ja mul võib kramp tekkida ja ma võin ära uppuda. Siis veel miljon põhjust. Ärge arvake, et ta on natuke crazy, nimelt ma ei oska ujuda ja mõte sellest, et rase kaasa ronib üksinda tundmatusse järve, ei olnud talle just kõige helgem. Ujulas kasutan alati vesivööd, mille abil saan nii vesijooksu kui ka ujumist harrastada, lisaks on seal ka valve ning teisi inimesi... Järve ehk tõesti ei peaks minu oskusi (loe: oskuste puudumisel) üksi minema. Nüüd on A taas öövalvest tagasi ning kui ta ära tudub ja linnatuur tehtud saab, siis ehk läheme koos ennast korraks vette kastma. Ma panen mõned fotod järvest ka...

Foto: Margherita De Silva, ülejäänud pildid linna kodulehelt

Piña Colada smuuti

Ma kirjutan kõigest muust pikemalt õhtul või homme, hetkel on lihtsalt liiga palav ja iga liigutus paneb higistama. Et ma aga ei unustaks Piña Colada smuuti retsepti ära, siis panen selle ruttu kirja. Tänase palava ilmaga on see troopiline jook täiesti sobivaks kaaslaseks. Minu leiutatud smuuti tarbeks läheb Sul vaja järgmisi komponente:
-1 purk kookospiima (400 ml)
- umbes 0,75 L ananassimahla
- 1 banaan
- konserv-virsikuid
- veidike kookoshelbeid
- tunde järgi suhkrut

Lisa komponendid blenderisse. Vahusta ning naudi kohe! Võib lisada ka purustatud jääd.
Kui soovid hapukamat varianti, siis lisa rohkem mahla ja vähem kookospiima. Võib lisada ka ananassi palakesi või kookosvilja liha sisse, kuidas endale meeldib. Mulle on alati meeldinud kooslus: banaan, kookos ja ananass. Kui teilegi see kooslus meeldib, siis miksrid tööle! :)
Ahjaa, kui kookospiima ei ole, siis võib selle asendada ka rasvatu piimaga ja selle võrra siis siis lisada kookose essentsi lisaks.

Juuli nööpide kõhud juunikuus

Tulevaste juuli nööbikeste emad viskasid seekord riided seljast (vaadake, mis ilmad väljas on) ning seadsid taas kõhud ritta. Siin on armas fotokollaaz meie kõhukestest juunikuu alguses.

Kollaazi on kujundanud Kristin Aavik!
PS! Kas leidsid juba minu kõhukese pildilt üles? Vihje: mul on seljas midagi sinist

Rasedusnädal 35

Seekord pikalt ei kirjuta, sest kogemus arstivisiidist ei olnud just kõige meeldivam. Eile, rasedusnädalal 35+2, käisin sünnituspolikliinikus, kus andsin ämmaemandale tavapärased proovid, mis olid korras ning sain ka nö nõustamist seoses sünnitushirmuga. Sellest oli palju abi... :)
Pärast seda oli arstlik läbivaatus ja ultraheli. Kõhubeebi kaalus 2700 grammi ja ennustuste kohaselt peaks sündides kaaluma 3400 grammi. Arvati ka, et sünnib üsna täpselt tähtajal. Emakakael oli veidike lühenenud ja pisike ka allapoole laskunud. Kaalu oli nädalaga juures 1,8 kg, ehk kokku raseduse algusest on lisandunud 12, 4 kg. Ma ise ei võta nädalast kaaluiivet väga tõsiselt, sest tegemist oli erinevate kaaludega (olen ju muidu kaalunud nõuandlas). Nädala pärast nõuandlas vaatame, mis sealne kaal näitab. Arst turseid ei tuvastanud ja mingit probleemi nii suures kaalutõusus ka ei näinud. Ütles naeratades, et sa ei näe üldse paks välja ju ning 20 kg on kõhnematel inimestel täiesti normaalne kaalus juurde võtta. Pettunud olen aga seepärast, et tegelikult sain välismaalasena nõmedalt petta. Mulle öeldi koguaeg, et arst kutsub sind kohe sisse ja arst hakkab UH tegema jne., aga mis nüüd hiljem selgus, tegemist ei olnud isegi mitte residendi, vaid arstitudengi ehk üliõpilasega, kelle teadmised günekoloogiast on ilmselt sama suured, kui minu omad. Ma ise imestasin veel, et kuidas nn arst nii noor välja näeb ja ühelegi küsimusele vastata ei oska. Käis koguaeg teises ruumis vanema kolleegi käest küsimustele vastuseid küsimas. Ka läbivaatusel polnud ta kindel, kas vaagen on piisava suurusega, et ise sünnitada ja kutsus teise arsti appi, kes sama protseduuri kordas (mulle põhjustas see muidugi kirjeldamatut ebameeldivust ja valu). Aga otsus oli mõlemapoolselt üks-tuleb loomulik sünnitus. Ka ei saanud ma ühtegi fotot pisikesest kaasa ning sugu ei osanud ka see tudengike öelda. Läksin üsna pettunud olemisega sealt välja. Täna äitiyskortti lugedes märkasin, et ta polnud isegi pisikese südamelööke kirja pannud, lihtsalt kirjutanud vähe. Täiesti tase ikka. Õhtul kui A hakkas mu äitiyskorttit sirvima, siis ta avastaski, et uuringud on teostanud LK ehk arstitudeng. Ta oli sellest veel rohkem pöördes kui mina, soovitas koguni kaebus teha, sest tegelikult ju eriti targemaks ma sellest käigust ei saanud ning suhtumine tudengi poolt oli ka väga ninakas. UH eest peame maksma ca 28 eurot, kuid tegelikult ei saanud ju me ei fotosid ega ka sugu teada. Tudeng ütles ülbelt, et paari nädala pärast saad soo sünnitusel teada, et tema ei hakka siin ennustama. Emakapõhjakõrguse unustas ta ka mõõtmata, seetõttu polegi mul eriti mingit infot jagada siin. Õnneks nädala pärast on nõuandlas kohtumine terviseõde Tanjaga ning siis jälle kõik nii nagu peab. Aga pöördudes tagasi ämmaemanda juurde, kes mul vererõhku mõõtis ja sünnitusest vestles, siis tahan väga-väga kiita teda. Ääretult sõbralik ja toetav naine. Sain palju infot tema käest ning häid näpunäiteid, ega ma enam väga kardagi... Lisaks sain teada, et kiirabi sünnitusele minemiseks ei kutsuta (v.a. kui on verejooks, rohelised veed või väga sagedased tuhud), tuleb minna oma autoga või taksoga. Haiglas on kõik olemas ning ei ole mõistlik ise asju kaasa vedada (mähkmeid on mitut sorti, hügeenisidemeid, emale ja lapsele riided, vahetusjalanõud emale ja isale jne). Ma saan haiglakotti nüüd kõvasti tühjendada...
Eile õhtul käisime apteegis ja ostsime beebile vajalikud ravimid jms ära ning kolasime mööda poode, et mulle sobivat imetusrinnahoidjat leida. Hinna-kvaliteedi suhe on paigas järgmistes poodides: Lindex, H&M, GinaTricot, KappAhl. Käisime mitu korda neis, sest ühes ei olnud sobivat värvi ja teises oli ümbermõõt väike, kolmandas korv suur jne. Lõpuks sain KappAhlist täitsa arvestatava rinnahoidja ning Lindexist ostan ilmselt imetamispluusi, hetkel ei olnud sobivat suurust.
Ilmad on nagu Türgis ning eile hommikul kell kaheksa haigla ees veidike aega parajaks tehes sain juba päris arvestatava jume endale näkku.

Beebipesu pestud, mänguasjad ostetud

Eile pesin mitu masinatäit beebiriideid ära ja triikisin neid terve hilisõhtu. Kui minus oleks veidike vähem põhjalikkust, siis oleks elu kindlasti kergem. Püüdsin iga pisimagi kortsukese veatult sirgu siluda, kuigi endal oli 2,5 tunnisest püstijalu seismisest ning aurutriikrauast tulenevast kuumusest kergelt uimane juba olla. A arvas täna, et minust saab (vastupidiselt beebi leebele vanaemale) korda nõudev ema, kes ei lase last viikimata pükste ega kortsus särgikaelusega kunagi õue. Ma tahaks loota, et ma nii hull siiski ei ole... Tegelikult on uskumatult hea tunne, et kõik on pisikese ilmakodaniku tulekuks valmis. Täiendasin veel enda haiglakoti sisu ja nüüd on ka seal kõik vajalik olemas. Valisime A-ga hommikul beebile haiglasolemiseks riided ka välja. Võtsin 3 komplekti kõige pisemaid rõivaid kaasa, mõned olid suuruses 44, loodetavasti siiski mahuvad selga. Kui põnnu peaks suurt kasvu olema, siis peab A koju lippama ja riietekastist veidi suuremaid haiglasse järgi tooma. Kuna me mänguasju polnud siiani ostnud, siis käisime täna ka neid varumas. Leidsime 3 vahvat lelu, kaks neist on nöörist tõmmatavad ning muusikat mängivad loomakesed ning kolmas on pehme, häält tegev ning vibreeriv ussike. Kodu on võtnud lastega perekonna ilme, mis on ainult rõõmustav. Sain ka töörindel lõpuks kõik valmis, seetõttu on hea ja kerge nüüd olla. Homme hommikul on ultraheli ning kohtumine arstiga, eks siis ole juba pikemalt kirjutada. Olen sellel nädalal toiduga veidike rohkem patustanud (Hesburgeri suur eine, viinamarjad, maasikad, kook) ning täna poes kaalu testides oli muiudgi kilokene nädalaga juurde kogunenud. Vaatame, kuhu ma lõpuks välja jõuan... Kaalukalkulaatori järgi on kõik kontrolli all ning kokku peaksin rasedusega võtma 13-13,6 kg. Elame-näeme. Enesetunne on mul hea ning väljas liigun pigem õhtusel ajal, sest suurt kuumust ma ei talu. Päeval viin tomatitaimed rõdule ja imetlen nende kasvamist... Pean jagama oma vaimustust seoses aiandusega ka teistega. Nimelt leidsin eile õhtul ühe vahva kodulehe, kus üks äärmiselt põhjalik ja tegus naine on meisterdanud unistuste ürdiaia. Vaadake ise: http://www.tassike.ee/2011/06/minu-uus-vana-urdiaed/ ning veel rohkem pani mind ahhetama tema perfektsed sildikesed taimedele. Vaadake siia: http://www.tassike.ee/2011/03/rohenappude-eri-2-varvilised-sildid-tubasesse-aianurka/ Sain nii palju inspiratsiooni tema tegemistest, et järgmisel kevadel luban kindlasti ise midagi samasugust teha. Vähemalt värvilised sildid kujundan küll kõigile taimedele valmis ning taimed istutan ka ilusamatesse anumatesse. Selle kevade aiandusprojekti nimeks võiks panna ÖKO. Mul ei ole ühtegi senti siiani kulunud tomatite kasvatamisele (seemned otse kirsstomatist, mis naguii kapis olemas oli; muld kompostihunnikust, kraavist ja põllult, liiv ning kivikesed mänguväljakult ning pottideks viinamarjade, kiivide ja tomatite karbid). Ka väetis on looduslikest vahenditest valmis segatud, täitsa roheline värk...
Ahjaa, lõpuks olen leidnud ühe voodi, mis ka A-le meeldib. Varem mõtlesime ainult Leanderi pikendatavale voodile, kuid mu süda hakkas täiesti verd tilkuma, kui sellel niigi kallil voodil hinda üleöö 100 euro võrra tõsteti. Mu praktiline mõistus hakkas siis tööle ning nüüd olen leidnud peaaegu sama ilusa, hea ning praktilise voodi, mida ei pea kuskilt teisest maailma otsast tellima, vaid saab näiteks Lahti beebipoest osta. Ilmselt tuleb meil lähiajal sõit sinna teha, ent õnneks siiski lühem maa, kui Helsingisse. Nojah, mis ma ikka lobisen. Meie läheme kõhubeebiga metsa jänesekapsaid nüüd sööma, laseme veidike end sääskedel sööta ja naudime ilusat järvevaadet. Pärast koju naastes hakkan pannkooke vaaritama, sai A-le lubatud. Side lõpp.

Üks viimaseid galeriisid minust ja kõhubeebist

Kuna kõhuga ei käi ma igavesti ringi, siis ilmselt jäävad need fotod üheks viimasteks raseduse ajal. Ootusring saab varsti täis...

Fotodel mina 35. rasedusnädalal kõhubeebiga.

Rasedana suvel - 14 kergendavat nippi

Kuigi tavaliselt naudid ilmselt kuuma ja päikselist suve täiel rinnal, siis rasedana olles võivad su soovid muutuda veidi jahedamas suunas. Eriti viimasel trimesteril, mil kuuma ilmaga, kui temperatuur tõuseb ja ebamugavustunne kasvab, võid tunda end üsna kehvasti.

Mida saab rase ise selleks ära teha, et palava ilmaga enda enesetunnet leevendada? Olen korjanud pregnancy.com veebisaidilt 14 näpunäidet, mille abil võib teha rasedana olemise palaval suvel võimalikult meeldivaks.

1. Katsu oma tegemised, jalutuskäigud ja muud väljas toimuvad tegevused jätta hommikule või õhtule, kui õues on jahedam.

2. Püsi põuapäevadel siseruumis varjus või ventilaatori läheduses. Jälgi ilmateadet ning väldi liikumist päevadel, mil on raske hingata.

3. Kasuta heledates toonides rõivaid, mis ei tõmba nii palju päikesevalgust ligi. Tumedates värvides tunned end palju „kuumemalt.“

4. Proovi kanda looduslikest, nagu puuvillast ja linast valmistatud rõivaid, mis „hingavad“ ja filtreerivad niiskust.

5. Joo palju vedelikke. Eriti oluline on säilitada vedelikutasakaal, kui oled suvel rase.

6. Mine päikse käest kohe eemale, kui tunned pearinglust või nõrkustunnet. Väldi otsest päikest kõige kuumemal ajal hommikul kümnest pärastlõunal kella neljani.

7. Istu väljas alati vähemalt osaliselt varjus, et vältida ülekuumenemist.

8. Pane päiksekaitsekreemi 20 minutit enne päikese kätte minekut, et vältida põlemist. Raseduse ajal on nahk vastuvõtlikum põlemisele ja pigmendilaikudele hormoonide tõttu.

9. Võta regulaarselt dušši, et hõlbustada enesetunnet.

10. Kuumadel päevadel võta kaasa väikse spraypudeliga vett, mille abil saad end jahutada.

11. Tõsta jalad sageli üles, et vältida nende turset ja parandada vereringet.

12. Kasuta soola võimalikult vähe, et vältida turseid ja vedelikukaotust.

13. Luba endale sageli lõunauinakuid. Kuumus väsitab rasedat kiiresti ja tunned end oluliselt paremini, kui lebad regulaarselt.

14. Küsi abi, kui oled liiga väsinud tegemaks kodutöid. Raseduse edenedes ja temperatuuri tõustes võid kogeda olevat end liiga väsinud täitmaks kõiki normaalseid argirutiine.

Rasedus, toitumine, kehakaal

Liigset rasedusaegset kaalutõtusu saab väikeste muudatuste abil vaigistada. Näiteks eelista leival väherasvast katet, vaheta sokolaad puuviljade vastu ning eelista saiadele, tortidele köögiviljapirukaid. Suhkrustatud mahlad vaheta puhta vee vastu ning eelista väherasvaseid või rasvatuid piimatooteid. Kindlasti ei tohi näljutada end raseduse ega imetamise ajal. Põhiline on meeles pidada, et raseduse ajal ei ole vaja süüa palju rohkem kui varem, kuid toidu kvaliteet on endisest olulisem: vajalikud toitained tagavad beebile kiire kasvu ja arengu.

(Mina 8. raseduskuu lõpus. 2.06.2011)
Taldrikureegel on heaks abimeheks toitumise planeerimisel. Regulaarne söömisrütm (3 pearooga ja 2-3 vahepala). Taldrikule koondada erinevat värvi toitu, siis saab tagatud ka raseda ja beebi vitamiinivarud. Kaltsiumivajadus suureneb rasedusega, seetõttu tuleks süüa rohkem piima, juustu jms. Täiskasvanu kehas on kaltsiumi üle kilo, millest valdav osa on luudes ja hammastes. Kõhubeebi võtab vajaliku kaltsiumi sinult, tema ennast millestki ilma ei jäta, kuid sinu luud ja hambad võivad nõrgeneda kaltsiumipuudusest. Vaata siis menüü hoolega üle, vajadusel tarbi kaltsiumipreparaate lisaks. D-vitamiini võiks rasedad süüa tablettide kujul talvehooajal lisaks, toidust saab seda piimast ja kalast. Täisteratooted, pudrud ja müsli parandavad sinu kiudainete saamist ja ei lase sooltel umbe minna. Hommikuid võib alustada näiteks kaerahelbepudruga. Liha ja kala tuleks süüa mitu korda nädalas, sealt saad kasulikke rasvhappeid, lisaks raud imendub liha-kala tarbides paremini kui näiteks juurikaid süües. Soola võib menüüst välja lülitada ja asendada ürtidega, kui esineb turseid või vererõhk on kõrgenenud. Rasva vajab rase umbes 6-8 tl päevas. Ära unusta, et peidetud rasvad pesitsevad valmistoidus või saiakestes. Kui soov on vältida liigset kaalutõusu, siis tasuks piirata ka magusa ja karastusjookide tarbimist. Tühjad kalorid võtavad ruumi täisväärtuslikult toidult.
(Mina 8. raseduskuu lõpus. 2.06.2011)
Minu isiklik soovitus on, et toitumine raseduse ajal oleks mõõdukas ja läbimõeldud, kuid vahel võib end premeerida ka "keelatud toitudega." Ise alustan hommikuid veega keedetud pudruga, pearoogadele lisan ohtralt juurvilju kõrvale ning püüan süüa regulaarselt-nii ei teki kohutavat hundiisu. Menüüs on koht ka puuviljadel, lahjal lihal ning puhtal veel. Kolme valget kuradit püüan võimalikult palju vältida: suhkur, sool ja jahu. Siiani on minu kaalutõus raseduse ajal normaalne olnud ning tunnen end ka füüsiliselt ja vaimselt hästi.
Soome toitumisterapeutide ühingu järgi võiks rasedusaegne kaalutõus olla järgnev:
Kõhnad: 12,5-18 kg
Normaalkehakaalus: 11,5-16 kg
Ülekaalulised: 7-11,5 kg

(Mina 8. raseduskuu lõpus. 2.06.2011)

Beebitoit marjadest + kasulikud retseptid

Pohl, mustikas, murakas ja vaarikas on tuntumad ja levinumad metsmarjad. Ka kukemari, jõhvikas, astelpaju ja sinikas on maitsvad ja saagikad marjad. Kasutades mitmekülgselt erinevaid marju, saab nende omadused kõige paremini ära kasutada.

Harilik pohl, Vaccinium vitis-idaea (soome k. puolukka; inglise k. lingonberry). Pohla marjadest valmistatud hoidised säilivad hästi, sest neis on rohkesti bensoehapet.

Mustikas, Vaccinium myrtillus (soome k. mustikka; inglise k. bilberry, wild blueberry). Mustikas saab oma tumeda värvuse antotsüaanpigmentidest.

Rabamurakas, Rubus chamaemorus (soome k. lakka; inglise k. cloudberry). Murakas on C-vitamiini kaks korda nii palju kui apelsinis. Lisaks sellele saab marjast E-vitamiini ja ohtrasti kiudaineid.

Vaarikas, Rubus idaeus (soome k. vadelma; inglise k. raspberry). Vaarika mari on aroomika maitsega.

Kukemari e. varesemari, Empetrum nigrum (soome k. variksenmarja; inglise k. crowberry). Varesemarjades on sarnaselt mustikale ohtrasti looduslikke värvaineid, antotsüaanpigmente.

Harilik jõhvikas, Vaccinium oxycoccos (soome k. karpalo; inglise k. cranberry). Jõhvikas on sarnaselt pohlale hästi säiliv mari.

Sinikas, Vaccinium uliginosum (soome k. juolukka; inglise k. bog bilberry, northern bilberry, bog whortleberry). Sinikas on maitselt mahe mari, mis sisaldab C-vitamiini ja flavonoide.

Astelpaju, Hippophaë rhamnoides (soome k. tyrni; inglise k. sea buckthorn). Astelpaju on väärtuslik C-vitamiini ja kuidainete allikas.
_____________________________________________
4. kuu-matk maitsete maailma

Kui laps alustab tahkete toitude maitsmist, on sobivad marjapüreed- ja kissellid kasulikuks toidukorraks köögiviljapüreede kõrval. Hiljem marjad ja nendest valmistatud pudrud, smuutid ja muud hõrgutised on tervislikuks ja maitsvaks hommiku-või õhtupalaks, suupisteks ja magustoiduks.

Marjapüreed on kerge ise valmistada, lihtsaim viis on marjad läbi sõela purustada püreeks. Marju võib püreerida ka saumikseri, blenderi või köögikombainiga, kuid suurtest seemnetest tehtud püree (nt. muraka-püree) tuleks väkse beebi jaoks hiljem sõelast veel läbi lasta. Marju võib püreerida keetes neid väheses vees. Et saada sametist põhja, võib kasutada ka riisijahu.

Marjadest valmistatud beebitoitu võib säilitada külmkapis järgmise päevani. Keedetud marjapüreed võib klaaspurgis külmkapis säilitada paar päeva.

Marjad on tavaliselt magusad ning suhkrut lisada ei ole vaja. Kui tundub, et püree vajaks veidi magustamist, siis tasub kasutada puuviljasuhkrut. Mett alla 1.a. lastele ei soovitata. Püreesid võib magustada lisades neisse veidi banaani või melonit.

Marjad sobivad püreeks nii üksi kui koosluses teiste marjade või puuviljadega. Proovimist väärivad kooslused on näiteks:

Pohl-pirn

Jõhvikas-õun

Astelpaju-õun

Sinikas-vaarikas

Vaarikas-mustikas-õun

Mõned retseptid:

MUSTIKAPÜREE

1,5 dl mustikaid või muid marju

0,5 dl riisijahu

1,5 dl vett

Püreeri marjad blenderis või suru need sõelast läbi. Sega riisijahu külma vette ja keeda seda mõned minutid kuni segu pakseneb. Lase tõmmata hetk ning lisa marjapüree.

VAARIKA-PIRNIPÜREE

1 dl vaarikaid

1 pirn

Koori ja lõika pirn paladeks kaussi. Lisa vaarikad ja püreeri saumikseri või köögikombainiga.

VÄRSKE JÕHVIKA-BANAANIPÜREE

1 banaan

0,5 dl jõhvikaid (või pohli)

Tükelda banaan kaussi ja lisa marjad. Püreeri saumikseri või köögikombainiga.

_____________________________________

Tulemas on ka kissellide, putrude, smuutide, sorbettide ja kohupiimade retseptid marjadest.

Suvi on lõpuks käes + fotogalerii

Olen palju kirjutanud söömisest ja ilmast, eks need ole kaks asja, mis kõigile korda lähevad. Aastaaegade vahetumiselegi olen nii mõnegi postituse pühendanud, kuid seekord võin tõesti hõisata-suvi on lõpuks käes! Eile päeval oli üle 30 C sooja, õhtul kell kaheksa 28 C, poolkümme 26 C, need numbrid räägivad iseenda eest. Proovisin ka lühikest aega rõdul päevitada, kuid ohtrad lisakilod ei tee olemist sugugi kergemaks... Kui aus olla, siis eilne kuumus oli minu jaoks piinav. Iga samm, mis ma toas astusin, tekitas metsikuid raskusi. Muutusin kergesti higiseks ning peagi hakkas kiiresti ringi käima. Ka pisikesele ei meeldinud taoline kuumus, trallitas ohtralt kõhus ringi. Kõht muutus füüsilisest pingest kergesti kõvaks, seetõttu piirdusin paljuski voodis lamamaisega... Paljudel kaasrasedatel on juba tekkinud tursed, kuid minuni ei ole need veel õnneks jõudnud. Isegi abielusõrmus mahub veel kenasti sõrme. Püüan istudes ja lamades tõsta jalad veidike kõrgemale, et vereringe korralikult toimiks. Samuti joon ohtralt külma vett ning väldin soolarikkaid toite (soola ei kasuta me toidus tegelikult üldse, pole isegi kodus seda). Jalutuskäigud sean ka hilisõhtusele ajale, mil temperatuurid on veidi leebemad...
Eile oli terve linna arstidele cooperi test ning A osales ka seal. Sai tubli neljanda koha, kuigi oli enne võistlust ainult korra staadionil harjutamas käinud. Tegelikult on tal hea krunt igapäevaste metsajooksude näol täiesti olemas. A oli enne võistlust jala veriseks hõõrunud ning mina mähkisin selle korralikult kinni. Kui võtta arvesse, et võistluse hetkel oli üle 30 C sooja väljas ning jalg oli lihani verine, siis tegi ta minu arvates väga hea jooksu. Olen väga uhke. Järgmisel aastal lubas kullakarva medalit jahtima minna, see eeldaks veidike paremat ettevalmistust, aga iseenesest täiesti reaalne eesmärk. Kui A oli pärast võistlust kolleegidega saunatanud ja restoranis kõhu head paremat täis söönud, siis koju jõudes ei suutnud isegi tema seda jubedat kuumust taluda. Üritasime paar tundi vapralt kodus haududa, kuid öösel panime autole hääled sisse ning läksime sihitult mööda linna ringi sõitma, et nautida konditsioneeri jahutavat mõnu. Täna saime kaua magada ning keegi ei pidanud kuskile tormama, sest Soomes on Helatorstai-kiriklik püha, mistõttu kõigil on vaba päev. Magasime kaua, A vaatas Simpsoneid ning seejärel siirdusime Kristuse taevasse minemist tähistama Hesburgerisse. Sõime kõhu täis ning asusime sadama suunas, et teha algust dokumentalistikaga. Meil on nimelt plaan teha väike video beebile ning täna andsime liikuva pildi vahendusel edasi killukese meie elust ja olust. Filmisime ka haiglat, kus pisike sünnib ning tegime mõned fotod kõhukesest. Neid saab vaadata siit:


(Juhin tähelepanu sellele, et fotodel olev kleit ei olegi tegelikult kleit. Tegemist on pika seelikuga, mille materjal on lihtsalt nii mõnus-mittekortsuv, kerge ning jahutav. Sikutasin seeliku rinnani üles ja tõmbasin vöökoha roosa rihmaga kokku. Kui vaja, võib isegi voodilinast kleidi teha, minu jaoks pole see probleem, icc.)
Hiljem käisime veel jäätist söömas ning lasime päiksel end välikohvikus paitada... Kuna temperatuur oli täna jahedam, siis jaksasin ka mina päevasel ajal ringi kõndida. Ahjaa, ma kirjutasin sünnitusega seonduvast hirmust hiljuti. Nüüd helistati haiglast ja öeldi, et suvisel ajal nõustamist ei toimu personali nappuse tõttu. Foorumitest loetud jutud vastavad ilmselt reaalsusele-osakond on sünnitajaid täis, kuid töökäsi napib kõvasti. Osakonnas on korraga tööl 2 ämmaemandat, kes jooksevad siis mitmete rasedate vahet ning erilisest isiklikust tähelepanust võib vaid unistada. Suvi juba on kord selline aeg, mil haigla on pilgeni sünnitajaid täis, kuid paremat aastaaega sündimiseks tegelikult ju polegi... Minu juubelini on jäänud ka veidike alla kuu. Esmaspäeval on mul ultraheli, ehk siis selgub lõpuks 100%-lt, kas sündimas on tüdruk või poiss. Arstiga on võimalik veel rääkida ka oma muredest ning kui ma saan temalt kinnituse, et mulle antakse 500% epiduraali, siis mul enam erilist hirmu polegi. Olen siiski õnnelik, et saan raseduse jälgimisel olla Soomes, sest siinne süsteem on kordi parem. Eile sain teada, et teised juulikad käivad oma ämmaemanda juures endiselt 3 nädala tagant, mina iga nädal. Ka proove ei võeta Eestis nii tihti ning teavitustöö praktiliselt puudub.
Tomatitaimed on ka metsiku kiirusega kasvanud, kuid mingil põhjusel veel ei õitse. Loodetavasti jõuan ikka mõned viljad ära oodata...

Head lastekaitsepäeva!

USALDA OMA LAST

Tegus päev

Eilne veekeskuses käimine mõjus tõelise energiasüstina, kosutava stardi päevale andis ka soe ja päikseline ilm. Pesin täna 5 masinatäit pesu, toestasin tomatitaimed ära, pakkisin haiglakoti kokku ning sorteerisin beebiriided ära. Tõstsin eraldi kasti suurused 50-60 cm, mis peaksid kõlbama kandmiseks esimesel kahel elukuul. Tõtt öelda on neid riideid nii palju, et tuleb vist tõesti iga päev vahetama hakata...

Fotodel riided suuruses 50-60 cm.



Haiglakotti viskasin saunalina, käterätiku, kosmeetikat, hügeenitarbeid ja beebiasju. Mingeid suuri kompse ma haiglasse kaasa vedada ei plaani. Turvahälli saab A hiljem järgi tuua.

Kodus tegin täna veel suurpuhastust ning nüüd võin rahuliku südamega uue ilmakodaniku tulekut oodata. Õhtul jõudsin lõpuks järve äärde ja metsa ka, sõin mõned jänesekapsad ning korjasin piibelehti. Terve tuba on lillelõhna täis... Loodus on ilus ja ilmad on ka praegu mõnusad. Naudin rasedust täiel rinnal, võin julgelt öelda, et viimane trimester on kõige meeldivam. Esimene trimester möödus iivelduse, oksendamise, kõrvetiste ja nälgimise tähe all, pooleldi ka teine trimester. Suurem kaalutõus teisel trimestril tõi kaasa valud liigestes ning nüüd lõpuks tunnen end üsna inimesena... :)

Beebitarvete shoping

Kes ütles, et meestele ei meeldi ostlemine? Neile ei meeldi kaua poes olla, kuid saagi korvi ladumine pakub täiesti arvestatavat pinget. Pühapäeval täiendasime beebi kosmeetika ning hooldustarvete varusid, lisaks sai pisike ka suure sinise vanni omale. Võin ilma igasuguse kadeduseta öelda, et väiksel mürakarul on rohkem kreeme, õlisid ja puudreid kui minul. Tegelikult sai igasugu naljakaid asju veel ostetud, kuid neist ma parem ei räägi (nt. rinnapiima säilitamise pakendid sügavkülma jms). Ma olen üsna kindel, et kõik ostud polnud hädavajalikud, kuid A ei viitsi 10 x poes käia ja ladus võimalikud vajalikud asjad igaks kolmeks juhuks korvi. Nüüd on veel vaja voodi ja mähkmekonteiner osta, siis olemegi beebitarvete ostmisega lõpusirgele jõudnud.

Aeg maha...

Meil on abikaasaga üks vahva traditsioon-kevadeti Toila Spa-s käia. Oleme võtnud paketi AEG MAHA, mis sisaldab 4 päeva majutust ning lõõgastavaid protseduure Toilas. Kuigi hoone ise on üsna kulunud välimusega, siis teenindus on seal suurepärane ning saunu on ka vähemalt 8 erinevat. Lihtsast kodutoidust ma parem ei räägi... Kuna sel kevadel jäi Toila raseduse tõttu ära, minule olid enamus protseduurid vastunäidustatud, siis niisama ei hakanud me sinna olesklema sõitma. Kuna kahekesi olemist jääb järjest vähemaks, otsustasime enne beebi sündi natuke aja maha võtta ja lihtsalt olla teises keskkonnas. Eile õhtupoolikul külastasime linna lähedal asuvat veekeskus-spad, kus hellitasime end mullivannis, aurusaunas ja lõbustasime end mööda torusid alla lastes... Samas majas hakkab meie väike beebi laupäeviti ka ujumas käima.



Sain mõnusa elamuse osaliseks, õhtul valdas mind kodus mõnus rammestus...

34. rasedusnädal

Eile, rasedusnädalal 34+2, käisin taas nõuandlas terviseõe vastuvõtul. Väike ülevaade minu ja lapse parameetritest. Kõhubeebi süda lõi 144 korda minutis, emakapõhja kõrgus oli 30,5-31 cm, 2 nädalaga polnud see kasvanud. Hetkel on veel vara sellest paikapidavaid järeldusi teha. Minu hemoglobiin oli tõusnud 134-le, mis on super tulemus. Rauda võtsin täpselt 1-2x nädalas, aga sõin see-eest ohtralt maksapasteeti. Kaalu oli 2 nädalaga lisandunud 466 grammi, kogu rasedusega 10,6 kg. Kui uskuda kaalukalkulaatorit, siis jõuan veel max. 3 kg koguda. Vererõhk on normis, kuigi alumine võiks veidi madalam olla: 116/86. Rääkisin oma terviseõele sellest, et kardan loomulikku sünnitust hemorroidide tõttu ning üleüldse on tekkinud hirm valu suhtes. Ühe tuttava elukaaslane sünnitas hiljuti ning sai kohutava trauma sellest, lisaks ei antud talle epiduraali ega muid valuvaigisteid. Samuti kardan veidi sünnitusjärgset taastumist, olen mananud endale ette suhteliselt sünge pildi sellest, kuidas ma invaliidina voodistki välja ei saa. Tanja, minu terviseõde, soovitas mul neil teemadel rääkida pelko-kätilö`ga, kes on spetsialiseerunud just sünnitushirmule. Statistika andmetel pidi iga seitsmes sünnitaja tundma mingisugust hirmu sünnituse ees. Tanja sõnul pidid need sünnitajad, kes on eelnevalt pelko-kätilö juures käinud, sünnitusel rohkem tähelepanu ja ninnu-nännutamist saama. Ta tegi nalja, et naudi parem sünnitust ja lase end abikaasal ja ämmaemandal hellitada. Tema sõnul on sünnitaja nagu kuninganna... no eks me näe. Mul ei ole paanilist hirmu ja suudan täiesti mõistusega asja võtta, kuid ehk on hea mõned teemad siiski enne sünnitust arutada läbi, siis on endal ka kindlam tunne. Minu suurim hirm on, et ma jään epiduraalist ilma... Lõppude lõpuks on sünnitus nii lühike osa kogu elust ning ei tasuks liigselt ette muretseda. Kohtumist väikse nunnuga ootan küll väga.

Oleme arutanud igasugu sõjaplaane kodus A-ga, kuidas mingis olukorras käitume jms. Leppisime kokku, et kui peaksime omavahel konflikti minema, siis last ekstreemesse olukorda ei sea ja häälekaid diskussioone kodus ei pea. Kui peaks tekkima olukord, kus ei suuda end vaos hoida, siis mina lähen õue natukeseks jalutama (nt. bensukasse jäätist ostma). Kasvatusküsimused on ka arutatud läbi ning oleme neis üksmeelel. Laps peab saama palju tähelepanu ja hellust, seda ei saa kunagi liiga palju olla. Eile, nõuandlast lahkudes, kohtusin ühe tumedanahalise noore emaga. Ta oli väga sõbralik ja meeldiv, kärust piilus välja tema 6-kuune tüdrukutirts. Ta oli hiljuti samas haiglas sünnitanud ja kuigi oli kõvasti vandunud seal ning lubanud enam mitte lapsi saada, siis nüüd mõtleb juba teisele lapsele... ta oli väga õnnelik oma beebi üle. Kui ma ütlesin, et lähen juuli algul sünnitama, siis ta tegi suured silmad ja küsis, et kas nüüd juulikuus juba või? Tema sõnul olla mul võrreldes temaga nii väike kõht... Seda oli muidugi rõõm kuulda, sest ega ju keegi meist taha maakera olla... A ütles ka ükspäev, et ma näen raseda kohta suht sportlik välja... no tore-tore.
(Fotol mina 31.05.2011)
Pärast nõuandlat jalutasin vihmasajus haigla suunas, sest plaan oli koos A-ga autoga koju minna. Sain korralikult märjaks ning kuna kaalu polnud eriti lisandunud, otustasin end premeerida kahe Snickersiga. Haigla aulas lugesin rasedate ajakirju ning tegin veidi eeltööd järgmise artikli jaoks, pärast 1,5 tunnist ootamist sain lõpuks kenasti koju...

Hetkel on loode 32 nädalat vana ja ei hõlju enam lootevees, vaid lebab rahulikult kõhus. Silmad avanevad, kui ta on ärkvel ja sulguvad magades. Meie kõhubeebi oli eile väga rahulik ning õhtul isegi muretsesin veidi, mis ta seal plaanib, kuid täna tegi ta kõik kenasti tasa ja on mõnusasti kõhus keeranud ennast. Kui ma vannis käisin ja talle laulsin, siis ta tegi lausa suure pöörde, mida oli silmaga isegi võimalik tuvastada. Hetkel on kõhubeebi umbes 41 cm pikk ja kaalub umbes 2300 grammi.

Loote liigutuste jälgimine

LOOTE LIIGUTUSTE JÄLGIMINE
Loote liigutusi on peetud tema elusolemise märgiks. Esimeste löökide põhjal on üritatud hinnata koguni eeldatavat sünni tähtaega, kuigi see on üsna ebatäpne meetod. Ultraheli abil on võimalik jälgida loote liigutusi ja arengut emaüsas ning selle abil määratletud loote normaalset käitumist. Loode magab ja on ärkvel teatud määratud rütmi järgi, näeb unenägusid, hingab, liigub, neelab, imeb pöialt jne Kõik need loote liigutused on kesknärvisüsteemi poolt reguleeritud. Kui kesknärvisüsteem saab toitu ja hapnikku vere kaudu platsentast hästi kätte, loode kasvab hästi ning liigub normaalselt. Kui aga kesknärvisüsteem saab vähem hapnikku, peegeldub see loote elavuse vähenemises. Loote liigutuste jälgimist on hakatud kasutama seetõttu, et määratleda beebi enesetunde jälgimist emakasiseselt. Ema tajub umbes 80% kõigist lapse liigutustest. Lootel on emaüsas erinevaid liigutusi; nõrgad, lühikesi või tugevaid lühikesi sarju ning pöörlevaid liikumisi. Luksumine tundub emale vasara koputusena vastu kõhuseina. Luksumise liigutusi lugemisel ei arvestata. Liigutuste impulss jääb enam-vähem konstantseks raseduse lõpuni. Tavaliselt loode ei vähenda selgelt liikumist nagu varasemalt arvati. On täheldatud, et igal lootel on oma individuaalne liikumisviis. Tavaliselt loode liigub 3-50 korda tunnis, mõned rohkem kui 100 korda tunnis. Lisaks on lootel mõõdetud 20-40 minutilisi puhkefaase. Ema tajutav puhkepauside pikkus võib olla pikem. Ema liikumine vähendab samuti beebi liigutusi ja teiselt poolt on emal raske märgata lapse liigutusi, kui ta tegeleb muude asjadega. Seetõttu liigutuste jälgimine sooritatakse puhkeasendis. Seda saab teha igal kellaajal, loote aktiivsem likkumisaeg on hilisõhtused tunnid.

LIIGUTUSTE JÄLGIMISE SOORITAMINE
Heitke puhkama küljele endale sobival ajal ja märkige iga päev tunni jooksul üles beebi liigutused. Kõik erinevad, selgelt erinevad liigutused võite kirja panna liigutusena. Kui te tunnete vähem kui 10 liigutust tunni jooksul, proovige uuesti lugeda teisel tunnil. Liikuge ja sööge lugemiste vahel. Kui liigutusi on ikka veel vähe, alla 10, tulge samal päeval sünnituspolikliinikusse loote südamehäälte kontrolli. Kui liigutused on nõrgad ja te kogu päeva jooksul ei tunne ühtegi tugevat löökide-sarja, tulge jälgimisele järgmisel päeval, kui laps ei ole siis aktiivsemalt liikuma hakanud. Kui loode liigub väga palju, ei ole vaja arvutada liigutusi kogu tunni vältel.
____________________________
Lisan siia ka omapoolse täpsustava kommentaari. Eesti paistab euroliidus silma kõrge vastsündinute suremusega, nagu ka ühe suurema naiste raseduseaegse ja -järgse suremusenumbriga. Eestis on tuhande vastsündinu kohta üle nelja surma, suuremas osas Euroopa riikidest on vastsündinute suremus alla 3,5 tuhande kohta.
Üleüldine suremus laste (kuni 14-aastased) lõikes oli aastatel 2001-2005 19,1 last 100 000 kohta. See näitaja on viis korda kõrgem kui Soomes. Tahan väga-väga kiita soomlaste raseduse jälgimise süsteemi. Igale jälgitavale on broneeritud 45 minutit aega terviseõe juures, kes sooritab ka kõik protseduurid (määrab valgu uriinis, raua veres, mõõdab vererõhku, beebi südamelööke, emakapõhja kõrgust ning kaalub rasedat). Kõik toimingud saab ühes kohas tehtud ning raseda jooksutamist ei toimu. Ka on piisavalt aega, et teha ennetus,-ja teavitustööd ning lihtsalt kuulata, mis rasedal mureks on. Iga võimalik probleem seletatakse lahti ning hoiatatakse olukordade ees, mis võivad, aga ei pruugi rasedusega kaasneda. Selline kõrgetasemeline raseduse jälgimine ning rasedate informeerimine on taganud Soomele ühe maailma väiksema vastsündinute suremuse. Okei, mis ma ikka pikalt keerutan-nüüd asja juurde. Eile oli üks kaasrase mures, et tema kõhubeebi pole juba terve päeva liigutanud. Ka meil on korra selline olukord ette tulnud, kuid suure kopsimise peale meelitasime siiski pisikeselt paar kõvemat lööki välja. Kuna Eestis pole rasedaid täpselt informeeritud, kuidas sellises olukorras käituda, siis otsustasin jagada oma teadmisi ning tõlkisin haiglast saadud loote liigutuste jälgimise juhendi kibekiirelt emakeelde. Kuna see toimus kõik öisel ajal ja kiiruga, siis keelelised apsud andke mulle andeks. Ma panin tõlgitud teksti ka blogisse üles lootuses, et ehk on mõnele rasedale nüüd või tulevikus abiks. Minu soovitus on veel see: kui kahtled, siis pigem mine haiglasse kontrolli. Vahel võib mitte minemine saatuslikuks saada. Ahjaa, algne tekst pärineb Mikkeli Keskhaigla sünnituspolikliinikust. Mul on ka kaasas tabel, kuhu peaksin pisikese liigutusi igapäevaselt märkima, kuid siiani pole selleks vajadust olnud, sest ta on meil niigi aktiivne ning vahel saan 10 lööki juba minutis kätte...
PS! Loote liigutusi peaks hakkama jälgima III trimestrist, varem ei ole vaja.

Mõtteid emale ja isale...

Kui laps elab julgustamisega koos,

õpib ta olema ennast usaldav.

Kui laps elab leplikkusega koos,

õpib ta kannatlikkust.

Kui laps elab kiitusega koos,

õpib ta lugupidamist.

Kui laps elab lahkusega koos,

õpib ta õiglust.

Kui laps elab turvalisusega koos,

õpib ta ustavust.

Kui laps elab heakskiiduga koos,

õpib ta end armastama.

Kui laps elab tunnustuse

ja heakskiiduga koos,

õpib ta leidma maailmas armastust.

/A. Mellgren/

Mida laps kuuleb-
selle ta unustab,
mida laps näeb-
seda ta mäletab,
mida laps kogeb-
seda ta oskab.
/Confucius/

Ravimtaimede jahil

Kuna A on täna valves ning mina üksi kodus, siis luges ta mulle hommikul enne tööle minekut sõnad peale:"Kuigi Sul on valus, siis palun püüa natukenegi kõndida ringi, muidu paisuvad veenilaiendid veel suuremaks..." Kuna ma lubasin ju natuke vereringet ergutada ning enesetunne oli ka tsipake parem, siis otsustasin metsvaarika varsi minna korjama. Võtsin kaasa noa, käärid ja kotikesed ning asusin raiet teostama. Plaanis oli seejärel siirduda nurmenuku õisi ja lehti korjama, kuid kuna autotee on niidule liiga lähedal, siis hakkasin kahtlema selle tegevuse mõistlikkuses. Selle asemel kõndisin hoopis maja taga asuva järve suunas, mis asub männimetsa kõrval. Märkasin kraavis kollaseid varsakapju, isegi mõned (veel õide puhkemata) piibelehed olid end männipuu varju sättinud. Seekord jätsin lilled metsa, sest muidu oleks ravimtaimede korjamine katki jäänud (piibelehed on ju kergelt mürgised ning ma ei hakanud riskima). Mööda metsarada sammudes nägin paiselehti, kortslehti ning kõrvenõgeseid, mis kõik kenasti koju viimiseks kaasa korjasin. Vahepeal pistsin suhu veidike jänesekapsast ning püüdsin selle söömisega mitte liialdada (olen ju suur hapu-sõber), sest suurtes kogustes ei pidavat see rasedatele hea olema. Tegelikult oleksin võinu korjata ka metsmaasikate õisi ja lehti, ka nendest tehakse teed ning mustikavarsi, kuid mul ei olnud kotis piisavalt ruumi enam ning ega ma polnud kindel, kas ja mis mõju nad tervisele avaldavad. Koju jõudes panin osa kõrvenõgestest karbiga sügavkülma ja ülejäänud kuivatamiseks. Kortslehed ladusin küpsetuspaberile kuivama ning paiselehe kollased õied jäävad talvist külmetuste perioodi ootama. Kuna ma metsvaarika vartest pole varem teed saanud (võib olla isegi olen, aga ei mäleta) ning eelnevalt netist teesõprade kirjeldusi lugedes tekkis suur huvi, siis panin kohe poti tulele. Lõikasin varred juppideks ja viskasin keevasse vette. Lisasin algul ka mõned noored rohelised varred sekka, kuid pärast 20 minutilist keetmist võttis leotis rohelise värvuse ning mul tekkisid suured kahtlused oma tee valmistamise oskuste osas, seetõttu kahmasin rohelised varred potist välja ja lasin puitunud pruunidel vartel edasi mulksuda. Tee värv oli helepruun, kaugel punasest ning mingisugust hõrku maitset või üldse maitse ma sellel ei täheldanud. Tõstsin poti lõpuks tulelt ja hakkasin sööki valmistama, hiljem kaane alla piiludes avastasin ilusa roosaka värvusega tõmmise. Vaarikatee puhul tuleb ilmselt varuda palju kannatust ja lasta tal tõmmata väga-väga-väga kaua, siis tuleb ka õige aroom, maitse ning värv esile. Ilmselt ka raviomadused. Enne vaarikate õitsemist võib korjata ka noori rohelisi lehti ja neid kuivatada, selle võtan ka millalgi veel ette... Kuna ma juba alternatiivmeditsiini usku hetkeks pöörasin, siis otsustasin rauapreparaatide asemel oma hemoglobiini tõsta kõrvenõgese näol. Esmaspäeval on mul nõuandlas taas Hgb mõõtmine, selle nimel tasub ju vaeva näha küll. Valmistasin nuudleid fajita kastmega ning lisasin sinna murulauku, pestud kõrvenõgeseid ning kobartomateid. Kui aus olla, siis valminud roog mingeid erilisi maitseelamusi ei pakkunud, kuid tervislik oli kindlasti. Rasedatel ei soovitata nõgeseteed juua, kuid toorelt võib tarvitada küll. Nüüd netis nõgeste pilte vaadates tegin piinliku avastuse-korjasin hariliku kõrvenõgese asemel hoopis raudnõgest, millel teaduslikult mingit ravitoimet leitud pole. Ohh... enne metsa minemist tasub end ikka ABC-ga end kurssi viia. Eks pean uued nõgesed korjama siis... :)

Lugesin imetamise raamatu veel üle ning lubasin endale, et homme hakkan pisikese riideid suuruse järgi sorteerima. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi, neid on niiiiiiiiiiiiiii palju. Sain Triinult vahvaid rasedate ajakirju, mida plaanin õhtul voodis vaarikateed juues lugeda. Uurisin ka elastiksidemete kohta, pärast sünnitust tasub kõht kinni siduda, siis pidi kiiremini tagasi tõmbuma. Olen mõelnud, et päris harjumatu võib olla, kui ühel hetkel enam kõhtu pole ja keegi seal ei liiguta sees. Positiivne on muidugi see, et saab taas kõhuli magada... Kõhubeebi on täna rahulik, tema ärkabki meil pigem hilisõhtul üles ja tahab siis suhelda. Eile õhtul tegime nostalgia-õhtu kodus ja lasime A-ga 90-te muusikat youtubest, pisikesele mürakarule paistis ka selline stimulatsioon meeldivat. Vähemalt rokkis kõhus kaasa... Üks hea uudis veel, sain infot, et kirsstomateid on võimalik toas aastaringselt kasvatada... mõned on lausa talvel vilju korjanud. Plaanin nüüd sügisel uued taimed mulda panna, ehk läheb mul ka õnneks... :)

Rasedus ja veenilaiendid

Olen kaks päeva ühe ebameeldiva probleemi tõttu sisuliselt voodireziimil olnud, probleem oli juba varem olemas, kuid ägenemine toimus paar päeva tagasi. Pärasoole põletikulised veenilaiendid võtsid sellised mõõtmed, et igasugune kõndimine ja istumine oli välistatud. Isegi voodis küljelt-küljele keeramine võttis nii mõnelgi korral pisara silma. Mul on olnud pilonidaaltsüsti lõikus, seetõttu tean väga hästi, mida tähendab haavavalu. Samas valuskaalas oli veel eile õhtul mu põletikulistest veenilaienditest põhjustatud valu. Tegelikult on kirurg asja vaadanud üle ning olen korduvalt ka günekoloogile ja terviseõele oma murest rääkinud, kuid jutt on ikka üks-enne sünnitust ei saa kirurgiliselt sekkuda, sest sellega kaasneks sepsise oht. Konservatiivne ravi pole siiani tulemusi andnud (olen ca 2 kuud proovinud). Kuna sünnituseni on jäänud nii vähe aega, siis on tekkinud tõeline hirm-kas ma üldse saan loomulikult sünnitada... Kui asi paremaks ei lähe, siis on üks võimalus saada ka haiglasse valuravi osakonda, kuid selle jätaksin siiski viimaseks abinõuks. Vara veel hõisata, kuid täna netis igasugu alternatiive otsides leidsin sellise soovituse: riivida toores kartul ning asetada mähis veenikomule. Kuna mul enam midagi kaotada polnud, sest apteegikraam on läbi katsetatud, siis proovisingi järgi. Ma ei tea, kas oli see usk või on tõesti vanarahvas nii tark, kuid ma tundsin kiiresti jahutavat ja mõnusat tunnet. Tänu sellele sain isegi täna juba ringi liikuda. Kuigi hiljem tuli valu taas tagasi, siis nüüd on mul teada nipp, mis minu puhul tõesti leevendust pakub. Keegi ei taha sellistel teemadel rääkida ja kannatatakse üksi nurgas, kuid ma panin meelega selle loo kirja, et ehk mõni hädaline saab kunagi siit abi...

Olen kindel, et ka kõhubeebi tajub ema valusid, sest viimastel päevadel sapsis ta kõhus eriti aktiivselt ringi (eriti kui mul valuhood olid). Täna näiteks on ta palju rahulikum.

Täiendatud 30.mai! Panin kartulikompressile liiga suured lootused, lühiajaliselt pakub see tõesti leevendust, kuid valu siiski ära ei võta. Olen harjunud nüüd juba püsti sööma ning istumise võin vist pikemaks ajaks ära unustada. Varem toiminud vannitamine ei too ka enam mingisugust leevendust... ma olen ausalt öeldes päris ahastuses. Sünnituseni on nii vähe aega jäänud, kuid ma ei saa istuda, astuda ega lamadagi.

Täiendatud 4. mai! Istuda endiselt ei saa, kuid kõndimist hemorroidid enam ei sega. Kartulikompressi pole rohkem teinud, salvi pole ka pannud, sest need mingi aja möödudes enam ei tuimesta. Teen endiselt vähemalt 2x päevas istevanne ning käsidush kuulub ka igapäevase rutiini juurde. Pärast veekeskuses käimist läks olukord veidi paremaks, peab vist sagedamini mullivannis mõnulemas käima.