Rasedus ja veenilaiendid

Olen kaks päeva ühe ebameeldiva probleemi tõttu sisuliselt voodireziimil olnud, probleem oli juba varem olemas, kuid ägenemine toimus paar päeva tagasi. Pärasoole põletikulised veenilaiendid võtsid sellised mõõtmed, et igasugune kõndimine ja istumine oli välistatud. Isegi voodis küljelt-küljele keeramine võttis nii mõnelgi korral pisara silma. Mul on olnud pilonidaaltsüsti lõikus, seetõttu tean väga hästi, mida tähendab haavavalu. Samas valuskaalas oli veel eile õhtul mu põletikulistest veenilaienditest põhjustatud valu. Tegelikult on kirurg asja vaadanud üle ning olen korduvalt ka günekoloogile ja terviseõele oma murest rääkinud, kuid jutt on ikka üks-enne sünnitust ei saa kirurgiliselt sekkuda, sest sellega kaasneks sepsise oht. Konservatiivne ravi pole siiani tulemusi andnud (olen ca 2 kuud proovinud). Kuna sünnituseni on jäänud nii vähe aega, siis on tekkinud tõeline hirm-kas ma üldse saan loomulikult sünnitada... Kui asi paremaks ei lähe, siis on üks võimalus saada ka haiglasse valuravi osakonda, kuid selle jätaksin siiski viimaseks abinõuks. Vara veel hõisata, kuid täna netis igasugu alternatiive otsides leidsin sellise soovituse: riivida toores kartul ning asetada mähis veenikomule. Kuna mul enam midagi kaotada polnud, sest apteegikraam on läbi katsetatud, siis proovisingi järgi. Ma ei tea, kas oli see usk või on tõesti vanarahvas nii tark, kuid ma tundsin kiiresti jahutavat ja mõnusat tunnet. Tänu sellele sain isegi täna juba ringi liikuda. Kuigi hiljem tuli valu taas tagasi, siis nüüd on mul teada nipp, mis minu puhul tõesti leevendust pakub. Keegi ei taha sellistel teemadel rääkida ja kannatatakse üksi nurgas, kuid ma panin meelega selle loo kirja, et ehk mõni hädaline saab kunagi siit abi...

Olen kindel, et ka kõhubeebi tajub ema valusid, sest viimastel päevadel sapsis ta kõhus eriti aktiivselt ringi (eriti kui mul valuhood olid). Täna näiteks on ta palju rahulikum.

Täiendatud 30.mai! Panin kartulikompressile liiga suured lootused, lühiajaliselt pakub see tõesti leevendust, kuid valu siiski ära ei võta. Olen harjunud nüüd juba püsti sööma ning istumise võin vist pikemaks ajaks ära unustada. Varem toiminud vannitamine ei too ka enam mingisugust leevendust... ma olen ausalt öeldes päris ahastuses. Sünnituseni on nii vähe aega jäänud, kuid ma ei saa istuda, astuda ega lamadagi.

Täiendatud 4. mai! Istuda endiselt ei saa, kuid kõndimist hemorroidid enam ei sega. Kartulikompressi pole rohkem teinud, salvi pole ka pannud, sest need mingi aja möödudes enam ei tuimesta. Teen endiselt vähemalt 2x päevas istevanne ning käsidush kuulub ka igapäevase rutiini juurde. Pärast veekeskuses käimist läks olukord veidi paremaks, peab vist sagedamini mullivannis mõnulemas käima.