Kohtumine vanatädiga

Vanatädi ja tema mees andsid värsketele lapsevanematele edasi väga ilusa soovi.
"Kallid M ja A, Teie poeg on saanud kaasa nii head geenid, et las aga olla. Õnne ja tervist teile kolmele."  Need kaunid read pärinevad nende kingitud õnnitluskaardilt. Aitäh!

Täna oli esimene kohtumine vanatädiga.
Jutud klappisid esimesest hetkest ning
naeratustega ei oldud ka teineteise suhtes kitsid.

Isamaad külastamas

Eelmisel nädala teises pooles viis A meid autoga Helsingisse, kuhu me ööseks jäime, et hommikul Eesti saatkonnast pojakese pass ära tuua. Öö möödus kenasti, jalutasime õhtul kesklinnas ringi ja uni oli magus. Pikemalt ja detailsemalt kirjutan kunagi hiljem (oli vahvaid kohtumisi ja seiku). Järgmisel päeval, mil pass käes oli, siirdusime kiirlaevale, mis viis meid Tallinnasse. Ma ei tahtnud selles kirjutada, aga kuna negatiivne emotsioon on nii tugev, siis lühidalt siiski mainin meiega juhtunu ära. Enne reisi helistasin laeva infotelefonile ja uurisi, kas nad lapsevankreid võtavad peale, kas mahub, kuhu vanker laevas panna jne. Mulle öeldi, et mahub ikka ning personal aitab teid laevas. Kahjuks reaalsuses oli kõik vastupidi. Juba check in-i järjekorras, kus inglipoiss lohutamatult nutma hakkas ei lasknud keegi meid mööda. Ega ma ei trüginudki, aga üks naine käskis kõva häälega lapsega naine mööda lasta ja ütles mulle, et minge-minge. Proovisin siis ettevaatlikult vankri, kõhukotis oleva lapse ning läpaka kotiga teosammul edasi liikuda, kuid nii mõnigi lükkas ekstra kohvri ette, et me ei pääseks mööda. Lõpuks siiski jõudsime laeva, kuid laevauksel polnud ühtegi inimest personalist tervitamas (teistel laevadel on). Ainult VIP-uksel oli üks teenindaja VIP-reisijaid tervitamas. Laev oli kitsuke ja vankrit polnud kuskile panna... jäin nõutult seisma. Teenindaja minuni ei tulnud ning olin sunnitud oma tandemiga temani jõudma. Taas tuli ületada kottide ja kohvrite meri, sama naine kamandas teisi reisijaid meile teed andma ja vabastama. Teenindajani jõudes sain teada, et pangu ma vanker kohvrite juurde ja istugu lapsega kuskile, kus on vaba koht. Ütlesin, et kohvrite hoiunurgas pole vaba kohta, kuhu vankrit panna ning tema kehitas õlgu ja ütles, et ta ei saa laeva suuremaks teha. Jäime baarileti ette seisma, röökiv laps kõhukotis, vanker meie ees asjadega seismas ning vaatasin, kuhu me võiksime istuda, sest mitte ühtegi vaba istekohta silmapiiril ei olnud. Laps röökis ja röökis ning keegi meile kohta ka ei pakkunud... lõpuks mõtlesin, et mul tuleb laevast välja astuda ning sõit Tallinnasse jääb ära. Olin nii rabatud inimeste ükskõiksusest ja neist vihastest pilkudest, mis mind saatsid. Kui mul endal juba pisar silmanurka hakkas kerkima, siis sekkus sama naine, kes meid enne aitas ja hakkas kohvreid tõstma üksteise otsa ja kamandama inimesi eest ära, et saaksime istuma. Lõpuks saimegi, aga väga paha tunne jäi kogu sellest loost. Olgu öeldud, et laevas oli 99% eestlasi... meie enda kallid kaasmaalased on teineteise suhtes (väikeste eranditega muidugi; aitäh, söekale naisele, kes meid aitas) väga hoolimatud. Ka hostelis, kus ööbisime, aitasid kõigi teiste rahvuste esindajad uksi lahti teha, vankrit tõsta jms, ainult eestlased vaatasid kohvitass näpus, kuidas ma vankriga uksest välja ukerdasin ja uks mu ees korduvalt sulgus. Jah, on super toredaidi inimesi meie kodumaal. Minu enda lähiring on ju kõik hoopis teistsugused inimesed, kui need, kes selles kiirlaevas olid... , kuid üldmass on nii kuri, et hirm tuleb nahka. Mul meenus tuttav ameeriklasest psühhiaater, kellega poesabas kohtusime ja kes ütles otse väljas, et eestlased ei aita üksteist ja on võõraste suhtes ka tigedad. Tema jaoks oli see shokk. Minu jaoks oli see laevasõit ka üdini ebameldiv kogemus. Õnneks Tallinnasse naastes ootas meid kallis inglipoisi vanaema lilledega vastas ja ka päike paistis ning suvi oli veel kogu oma hiilguses linnas. Stress pikast reisist ja ümbruse vahetus mõjus pojakesele halvasti. Esimesed päevad möödusid väga nutuselt. Katsikulisi pole me veel vastu seepärast võtnudki. Nüüd harjume tasapisi ja hakkame vaikselt lähedasi ja veidike vähem lähedasi võõrustama. Praeguse seisuga oleme ka järgmise nädala Tallinnas, seega peaksime kõigi toredate inimestega jõudma kohtuda. Tallinnas on muidugi tore ja lahkuda on kahju. Panen mõned fotod ja lähen magama. Ahjaa, inglipoiss naeratab nüüd aktiivsemalt ja peab vanaemaga jutuajamisi maha. Hetkel on ta lemmiksõnad ÕU, ÕUE, KÕU, KÕÕ.

VARAJANE KIINDUMUSSUHE

Ma tõlkisin enne sünnitust ühe artikli tarbeks järgneva teksti, kus jagatakse näpunäiteid, kuidas luua kiindumussuhet vastsündinuga. Panen siia teistele ka lugemiseks, ehk mõni rase juhtub nüüd või hiljem lugema. Olgu öeldud, et meie sünnitusel sai kõik 7 punkti täidetud; kuidagi loomulikult kujunes nii...

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

7 NÄPUNÄIDET VARAJASE KIINDUMUSSUHTE LOOMISEKS

Vanema  ja lapse esimesed hetked loovad tugeva sideme kogu edaspidiseks eluks.

1. VÕTA LAPS RINNALE KOHE PÄRAST SÜNNITUST

Palu vastsündinu asetada sinu paljale kõhule nii, et tema pea lebaks su rinnal ning selg ja pea  kaetaks sooja rätikuga. Ema hingamine ja südamelöögid on beebile tuttavad, need aitavad vähendada ärevust ning luua turvatunnet. Lisaks aitab selline side hoida beebit soojas, sest vastsündinud kipuvad kergesti külmetuma.

2. PUUDUTA BEEBIT

Silita beebit õrnalt nii, et puudutad teda igalt poolt. Isa ja ema puudutused on erinevad-ema puudutab last tavaliselt õrnalt sõrmeotstega, samas kui isa langetab sageli kogu käe beebi pea peale sümboliseerimaks temast alguse saanud inimelu kaitsmist. Silitamine tundub beebile meeldivana, kuid sellest on kasu ka tervisele.

Nahk on inimese suurim organ, ja seal on väga palju närvilõpmeid. Beebi tulek maailma on järsk muutus tema elus, ja hingamine on siis sageli ebaregulaarne. Silitamine aitab vastsündinul rahulikumalt hingata. Puudutusel on teraapiline väärtus.

3. VAATA TEDA

Vastsündinu näeb kõige paremini umbes kahekümneviie või kolmekümne sentimeetri kaugusele. Esimese lapse sünnijärgse tunni jooksul on tema silmad täiesti avatud (kui valgustus ei ole liiga hele!), nagu ta tahaks kohe tutvuda uue maailmaga. Vanemate arvates on see rahulik pilk lihtsalt vastupandamatu. Beebile  silma vaatamine tekitab võib-olla tunde, et sa ei taha kunagi lahkuda sellest väiksest inimesest, kelle maailma saamine on tähendanud teile nii pikaajalist ja rasket pingutust.

4. RÄÄGI TEMAGA

Uuringud näitavad, et vastusündinud eristavad juba varases etapis ema hääle teistest häältest. Ta suudab kindlaks teha ka isa ja õdede-vendade hääled. Sündimise järgsetel tundidel ja päevadel areneb ema ja lapse vaheline suhtlemine jõudsasti. Ema hääl rahustab last ja aitab väiksel ilmakodanikul tunda end maailmas koduselt. Emad armastavad sageli beebiga rääkida kõrgendatud hääletooniga ja lastepäraselt, selline laulev suhtlemine meeldib beebidele väga.

5. VIIVITA RUTIINTOIMINGUTEGA

Sünnitusosakondades on tihti tavaks beebi pärast sündi rutiintoimingutele viia (kaalumine, pesu, silmatilkade andmine jms) ning asetatakse beebi alles seejärel ema rinnale. Palu õdesid või ämmaemandat, et nende toimingutega viivitatakse tunnikese, kuniks saate beebiga jagada lähedust. Paluge samuti, et toimingud tehakse sinuga samas ruumis, et beebi ei peaks olema sinust lahus. Beebiga koos veedetud aeg on rutiintoimgutest palju olulisem. Beebi õpib sellest, et ärevusele järgneb lohutus. Ta õpib kõige olulisema asja väikelapse arengus: et ta võib usaldada keskkonda.

6. IMETA BEEBIT ESIMESE TUNNI JOOKSUL

Kokkupuude ema rinnanibuga on osa ema hoolduskäitumise käivitamisest,  mis tagab, et laps saab emalt hoolitsust  ja kaitset. Kui laps imeb ja lakub rinnanibusid, vabaneb ema vereringesse oksütotsiinhormooni. See aitab emakal kokku tõmbuda ja vähendada nii sünnitusjärgset verejooksu.

7. PALU HAIGLAPERSONALILT, ET SAAKSITE OLLA RAHUS

Esimese sünnitusjärgse tund peaks olema vaikne ja rahulik. Ema ja isa peaksid saama keskenduda sellel ajal uuele ilmakodanikule. Paluge, et te saate olla isekeskis võimalikult suure osa sellest ajast, vältimaks õdede ja muu personali sebimimist ja  häirimist.  Telefonikõnedele, sugulastele ja sõpradele on aega ka hiljem.

Allikas: Sears, W. & Sears, M. (2008). Kiintymysvanhemmuuden kirja. Onnellisen vauvan hoito-opas. Helsinki: Green Spot.

Nädala kokkuvõte. PASS on valmis.

Esmaspäeval küpsetasin eakale naabriprouale wienereid, mis ta enda sõnul olid väga maitsvad ja rõõmustasid neid pojaga kahel järjestikusel õhtul kohvitassi kõrval. Panen retsepti ja pildi ka siia;  imelihtne on neid valmistada.

Wienerid (10 tk)
• Lihtsaim viis ise Wienerilaadseid saiakesi teha on valmis võitaignast (sobib ka lehttaigen või wiener-taigen).

• Lõika veidi sulanud taignalehed ruutudeks, määri munaga, kaunista pärlsuhkru ning mandlilaastudega, soovi korral pane keskele puuviljatükikesi, nt virsikulõike
• Saad küpsetistes vaheldust lisades puuviljatükke, veidike juustu, nt sinihallitusjuustu, sinki vms

Vaja läheb:1 pakk võitaigna lehti (500 g)
1 muna
1 dl mandleid
1 dl pärlsuhkrut
1 suur purk konserveeritud pirne, virsikuid vms
1 purk punaseid kokteilikirsse, värskeid viigimarju viiludeks vms

Lõika veidi sulanud taignaplaat kaheks. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile taignaruudud. Määri ruudud munaga , puista peale mandleid ja pärlsuhkrut. Pane igale ruudukesele viilutatud virsik ja kirss. Küpseta 225-kraadise ahju keskosas u. 15 min kauni värvi saavutamiseni.

Vaheldust saad, kui paned virsikulõikude alla veidi küpsetamist kestavat marmelaadi, martsipani või sinihallitusjuustu.

Mandlilaastud võib jätta ära ja keskele panna keldrist leiduvaid kompotte või kasvõi tavalist moosi. Lihtne teha ja super hea. 

Virsikulõikude alla panin aprikoosimoosi.

________________________________________________________________________

Teisipäeval ja kolmapäeval sadas päev läbi paduvihma, kuid see ei takistanud meil õue jalutama minemast. Kuna minu kehakaal seisab juba mõnda aega, siis otsustaisn menüü korrastuse (jäätisi süüa vähem) ja liikumise abil seda alandada. 4,6 kg on veel jäänud, et taastada raseduseelne kaal. Pärast jalutuskäiku tõin inglipoisi lamamistooliga rõdule ja seal põõnati edasi.

Reedel helistati saatkonnast ja poja pass on valmis. Kuna saatkond on ainult argipäeviti lahti ja kõigest kl. neljani, siis on päris keeruline sellele järgi minna. Abikaasa on ju tööl ja rongiga ma imikuga seiklema ei lähe. Lõpuks mõtlesime siiski ühe võimaliku plaani välja, mis tänaseks on juba lukku pandud. A viib meid autoga pärast tööd Helsingisse ja jääme inglipoisiga ööseks hostelisse ning hommikul võtame saatkonnast passi ja pärast seda läheme kiirlaevaga Eestisse. Vanaema lubas vastu tulla... kes veel tahavad tulla sini-must-valgete lipukestega sadamasse vehkima, siis andke märku :) Vihjeks olgu öeldud, et juba selle nädala lõpus oleme tulemas ning jääme kindlasti nädalaks. Kuna me tuleme kahekesi käruga, siis mingeid pikki reisi ette ei võta ja ühistranspordiga ma ei julge ka sõita (palju baktereid, vähe ruumi jne.). Meie pesitseme kesklinnas ning pisipoisiga kohtuda soovijad peavad ise meie juurde tulema.
Kuna sügis võtab vaikselt võimust, puud hakkavad rohelist kuube koloriitsema vastu välja vahetama, siis tuli suvele ilus punkt panna. Käisime pühapäeval kolmekesi linnas kohvitamas ja nautisime ilusat vananaiste suve.

Pojakesel on ripsmed kasvanud, ilusad pikad ja tumedad. Vist vanaemasse, sest meil A-ga on suht heledad ripsmed. Sellised lood meil... :)

Ahjaa, laupäeval oli vahva üllatus. Issi sõitis teise linna valvesse ja kui meie inglikesega ärkasime, siis helistas A meile ja teatas, et ta ajas kuupäevad sassi ning sõidab koju tagasi. Tänu sellele saime esimese ühise nädalavahetuse üle pika aja koos veeta... Vaatasime netist "Minu imelist elu," pisike pojake issi kõhul tudumas. Ega meie elugi vähem imelisem ole...:)

1 kuu, 2 nädalat ja 1 päev vana poiss issi kõhul tudumas

Blogil 10 000 külastust

Blogi külastuste arv ületas 10 000 piiri

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeval ehk täpselt pool aastat pärast blogipidamise alustamist ületas blogi külastuste arv 10 000 piiri. Eile õhtul paar minutit enne keskööd vaatasin veel blogi statistika üle ning see  näitas 9997, seega jääb arvata, et kohe 20. augusti esimestel minutitel võis täituda 10 000-s blogi külastus!

Kuidas minust blogija sai? Kuna veebruarist jäin ametlikult koduseks, siis oli endisest rohkem vaba aega ning energiatki oli juba rohkem. Minu ema on aastaid pidanud oma klassi ajaveebi ning olen kõrvalt näinud kui palju rõõmu see talle toonud on. Suurest igavusest mõtlesin isegi hakata endamisi blogima. Algselt andsin lingi veel abikaasale, emale ja ühele Soome sõbrannale. Lugemisi oli esimestel kuudel vähe, veebruaris näiteks ainult 171 ning mõnel päeval oli ainult 3 vaatamist, needki olid ilmselt abikaasa klikid. Mõte kadus taas ära, nii juhtub üleväsinud lapsevanematega… ahjaa. blogi pean edasi, kuigi algselt mõtlesin, et lapsest pilte netti ei riputa ja hoian madalat profiili. Leian, et elus on palju hirmsamaid asju, mille eest last kaitsta… seega ei näe probleemi; miks mitte armsaid fotosid lähedaste ja mitte nii lähedastega jagada. Kuniks fotod ja jutud on sündsuse piirides ja lapse väärikuse kallale ei minda, siis minu jaoks on kõik okei. Peamine põhjus blogi pidamiseks ja jätkamiseks on siiski väga praktiline. Elame sugulastest, sõpradest, tuttavatest kaugel ning pole võimalik kahjuks igaühele neist eraldi kirjutada, fotosid saata ja hoida kursis meie tegemistega. Pärast inglipoisi sündi oli mu mailbox umbes ja palju lihtsam ja mugavam on fotod ja pisikesed jutud pojakese tegemistest ühte kohta üles panna…  
  

Väike statistika:
10 000-s lugeja oli Eestist.


Külastuste TOP5:
Eesti- 8100 korda

Soome- 1711 korda

USA- 81 korda

Saksamaa- 52 korda

Venemaa- 20 korda
Külastajaid on olnud veel näiteks Ungarist, Küproselt, Lätist, Inglismaalt, Rootsist, Sveitsist, Costa Ricalt, Norrast jpt riikidest.

Juulis 2011 oli kõige rohkem lugejaid: 3753

 
Postituste TOP3:

1. Inglipoisi sündimise päev+fotolugu (10.07.2011) vaadatud 220 korda
2. Loote liigutuste jälgimine (31.05.2011) 164 korda
3. Esimesed sõiduvahendid (04.04.2011) 115 korda

Populaarseimad otsingusõnad:

• Sind oodates
• Epiduraal
• Hepatogestoos
• Kõhubeebi muusika
• Loote liigutused

Blogisse on jõutud peamiselt perefoorumi ning google.ee kaudu.

Aitäh kõigile lugejatele!



Esimene naeratus

Esmaspäeval kinkis pojake esimese teadliku naeratuse mulle. Eile sai ka inglipoisi issi maailma kõige armsamat hambutut naeratust näha. Pead hoiab beebi üllatavalt hästi püsti ning keerab magades seda ise ühele poole ja teisele poole. Kergeid roomamisele sarnanevaid liigutusi teeb ka ja imekombel liigub edasi ka, kuidas muidu seletada seda, et panen ta ühte voodi nurka ja sekund hiljem on ta teises... Areneme, areneme.
Eile maitsesime esimest punast kirsstomatit ja see maitses poe omadest palju paremini. Nüüd tuleb oodata teiste tomatite punaseks värvumist.

Oleme kaks päeva pikki jalutuskäike kahekesi teinud, nii tuleb beebil parem uni ja minugi pea on selgem. Kahjuks täna on terve päeva paduvihma sadanud ja olime seetõttu tubased. Üsna leidlik tuleb olla siis, et väikest põnni ärkveloleku ajal lõbustada, sest üksi ei taha ta sekunditki olla. Isegi lamamistoolis kiikumine ei meeldi, rääkimata muust. Ma naljatlemisi kutsun teda kängukurupojaks, sest koguaeg tahetakse olla minu kõhul või õlal. Nutuse poisi rahustab üsna hästi maha muusika, eriti kui emme laulab. Nii me siis karaoketame siin igapäevaselt (tema on kõhukotis minu rinnal). Ma naersin endamisi, et võin varsti end karaokevõistlustele kirja panna, ehhee... Olgu öeldud, et meie terviseõde Tanja, kes jälgis minu rasedust ja nüüd pisipoja arengut, tuli Karaoke MM-l 40 parima hulka ning Soomes oli 3 parima seas. Sellise andeka terviseõe kliendid on meil au olla. (Lehes oli äsja artikkel, seetõttu tuli kohe meelde).

Magada saan üsna hästi või olen lihtsalt uue rütmiga harjunud, imetamine sujub ka kenasti ning ega suurt midagi beebi pärast tegemata ei jää, pigem vastupidi. Oleme uusi tutvusi saanud, isegi poes võõrad inimesed tulevad juttu tegema, sest tahavad pisikest nunnut turvahällist piiluda. Tavaliselt alustatakse juttu sellega, et hakatakse inglipoisile vanust pakkuma ja siis sujuvalt minnakse muule üle. Varem ei tulnud keegi minuga poesabas ega ka tänaval niisama juttu rääkima, päris huvitav:)

Ma pean natuke reklaami ka tegema. See pole saladus, et üks minu lemmikajakirju on "Psühholoogia Sinule." Kellel augustikuu number juba loetud (nt. Kõhuelanikuga suhtlemise kunst võiks siinsetele lugejatele huvi pakkuda), siis septembri ajakiri on kohe-kohe ilmumas ning inglipoisi vanaema annab kooli temaatikas ka kommentaari. Kõik, kelle lapsed alustavad sügisel kooliteed... teile võiks eriti huvi pakkuda septembri ajakiri. Artiklis annavad nõu psühholoog, õpetaja ja teadlane, kuidas säilitada koolirõõmu.

Mõtteid palju, aga pea tühi. Ma parem lõpetan. Ahjaa, näitasin pojakesele neid stimulatsiooni kaarte, reageeringutest on vara veel rääkida. Jätkan tegevust ja hoian ´teid arengutega kursis.

"Tahan lennata..."

"Oskan juba ühest voodi servast teise liikuda"

Toredad soomlased ja beebi arendamine

Tänane päev sai ilusa alguse. Olime mõlemad inglipoisiga oma ilu-ja hooldusprotseduurid  ära teinud ning läinud uuesti veidikeseks tukastama, kui tuli issi öövalvest koos koogiga koju. Meie üle 80-aastane naabritädi oli küpsetanud maitsva ümmarguse jõulumaitselise keeksi ning passis aknast, millal A autost koju tuleb, et see talle kohe üle anda. Taktitundeline proua ei julgenud kella tulla laskma, sest ta arvas, et me võime pojakesega veel magada. Ta oli köögiaknast piilunud sisse ja märganud, et toas liikumist pole märgata. Nii väitis ta A-le. Sellised naabrid teevad küll ainult rõõmu. Eaka naabrinaise, kellele küll vanust välisel vaatlusel üle 60 ei pakuks, heasoovlik käitumine on juba varem ilmsiks tulnud. Kord vestlesime tomatitaimedest ning mõni aeg hiljem oli ta palunud oma pojal metsast tokke toestuseks tuua ning kui mina haiglas olin, siis viidi A-le suuremad anumad tomatite ümberistutamiseks. Kui me pojakesega nõuandlasse kiirustasime ja ma käru üksi alla tirisin, siis lubas eakas vanaproua järgmisel korral appi tulla...  Selline tore naaber on meil vahelduseks. Ahjaa, tema pojal on väga armas labradori koer:) Kuigi vahel võib jääda mulje, et soomlased pole just kõige sõbralikum rahvas (jah, nad on õppinud teatud viisakuse ära, kas see ka alati siiras on...?), aga sellised positiivsed erandid aitavad seda väidet siiski ümber lükata. Ma ei ole veel kirjutanud sellest, kuidas mõned nädalad pärast sünnitust saabus meie postkasti vanaaegse pildiga postkaart. Mäletan selgelt, kuidas A kilkas, et sa ei arva iial ära, kellelt kiri on... Haigla ämmaemandad, kes sünnitusel mind abistasid, saatsid parimad tervitused ja soovid meile koju.
Täna jalutasime kolmekesi peaaegu kaks ja pool tundi koduradadel ringi. Värske õhk mõjub pisipõnnile vägagi uinutavalt. Kui väiksed oksendamised välja arvata, siis läheb meil tegelikult päris hästi. Minul tahtis piim ära kaduda, aga 7 koorejäätist päästsid mu seekord välja ja imetamine jätkub endises rütmis. Kasvame mühinal ja nii mõnigi 3-kuune põnn peab meid kartma, sest meie 1-kuune pojake on pikk ja tugev... :)
Küpsetasin täna ka wiener-saiakesi, et naabrinaisele viia, kuid jäin oma tegemistega nagu ikka liiga hilja peale ja sõime need ise A-ga ära (ärge siis imestage, et ma just Miss Maailm välja ei näe ja ülekilodest ludinal ei vabane). Homme teen uued ja viin siiski naabrile ka.
Siiani olen/oleme pojakesele laulnud, talle näidanud pilte raamatust, lugenud, silitanud, võimelnud ja igasugu muid trikke teinud, aga otseselt õpetanud veel ei ole. Juba paar päeva pärast sündi ostsin kiletamise või lamineerimise masina ära ning täna sai lõpuks algust tehtud pojakese õppeprogrammile. Alustame stimuleerivate kaartide näitamisega, esimene partii on must-valgeid objekte ja teine mustreid. A prindib homme välja ja mina kiletan ära.

4. elukuust algab lugemise ja matemaatika programm, mis on muideks maailmas päris edukas olnud. On täiesti arvestatav hulk beebsid, kes juba 1-aastaselt oskavad lugeda. Ujumine ja muu stimulatsioon kuulub ka asja juurde ning oma söömise vaatan ka nüüd üle, sest teatud toitained pidid aju arengule eriti head olema. Kalamaksaõli kapslid kuuluvad ka nüüd minu menüüsse. Elektronklaverist või digiklaverist unistan endiselt, sest suurt pianiinot on Eestist tülikas siia tuua ning elektrooniline pill pakuks rohkem võimalusi ka lapse arendamiseks (erinevad rütmid, hääled jne), lisaks saab klapid pähe panna ja mängida pilli nii, et ükski naaber ega kõrvaline isik ei kuule. st ma ei segaks teisi enda klimberdamisega. Esimene makse kogumisfondi on tehtud. Plaan on siis algul pojakest niisama põnevate helide ja rütmidega lõbustada ja veidike suuremana lasta tal tutvuda pillimängu võludega. Homme hakkan nädala plaani tegema talle, et mis päev ja mis tegevus aset leiab, nii on endal ka kohustus ja ei lükka tegemisi homsele. Okei... väsinud mina lähen nüüd tuttu. Side lõpp.

Juba 1 kuu ja 1 nädal vana

Eile käisime nõuandlas lastearsti vastuvõtul, väikse inglikese süda, kopsud, kõrvad ja kõik muud organid toimivad suurepäraselt. Pikkuseks mõõdeti 56,8 cm ja kaaluks 5125 grammi. Lastearsti sõnul on tegemist pika poisiga. Olgu mainitud, et Emmu 1-kuu sünnipäeval käisime erakorraliselt nõuandlas, sest t oli eelnevalt paar päeva oksendanud ja veider lööve oli seljale tekkinud. Tookord mainis meid vastuvõtnud ämmaemand, et laps on ülesöödetud ja seepärast oksendabki. Õnneks lastearst oli minuga ühel meelel, et pisikese söömisrütm ja kogused on normaalsed ning jätkame ikka samas vaimus edasi. Esimene kuu läks suhteliselt sujuvalt, sest A oli selleks ajaks puhkuse välja võtnud ning pisikese inglipoisi vanaema oli meil abiks, kuid kui esimene tööle naasis ja teine Eesti tagasi sõitis, siis läks mul raskeks. Algul püüdsin igati kõigega hakkama saada, üksi öösiti üleval olla, päeval lapsega maksimaalselt tegeleda ning kodu ka enam-vähem korras hoida, kuid kogunev unevõlg tegi oma töö ja viimastel päevadel olen ikka täiesti läbi omadega olnud. Lastearst, tõeline vanakooli proua, umbes selline doktor nagu mõnedes vanaaegsetes filmides, märkas mu siniseid silmaaluseid ja väsinud olemist ning pakkus välja, et peretöötegija võiks koju mõneks tunniks tulla appi. Siis saaksin vaba aega enda asjade jaoks, või natuke puhatagi. Tegelikult oli meie üsna nõudlik pojake arsti juures ka kehvas tujus (ilmselt gaasivalu?) ning eks arst sai aru, et kodus olukord väga palju ei erine. Meil on olnud päevi, kus mul on raskusi, et korraks võileiba teha või tualetti minna, sest ärkvel olles tahab pojake ainult süles olla. Kui ta korraks lamamistooli panna, siis on nutt lahti. Õnneks ajaga kõik paraneb ning täna on ta isegi oma voodis veidike mänguasju üksi uudistanud:) Ahjaa, see lastearsti jutt ehmatas mind algul ikka tõeliselt ära. Mõtlesin endamisi, miks ta nii pingsalt uurib meie elukorraldust ja kas ma olen halb ema, kas ma ei saa hakkama, et tahab kedagi koju saata. Olin ju vastuvõtul rahulik, rõõmus, miks küll selline arvamus, et ma ei jaksa lapsega tegeleda. Aga tegelikult hiljem veidike analüüsides sain aru, et vahel tasub abi vastu võtta, mitte mängida miss perfektset... Võimalik, et olen peretöötaja tulekuga nõus; saaksin ehk lisaenergiat sellest. No ma mõtlen veel. Ema ja A arvasid, et see oleks päris hea plaan. Lastearsti käest sain teada, et beebidele pidi meeldima kui neil müts peas on. Proovisin järgi ning eilne ja tänane lõunauinak on küll magusad olnud. Täna kärpisin rõdul tomatitaimi ja panin pojakese lamamistooliga rõdule, mütsikese ka pähe ning magama ta sinna jäigi. Olgu öeldud, et esimene kirsstomat võtab punast tooni ning rohelisi pallikesi on lademetes-tõeline tomatisadu on tulemas.
Kuigi ma olen väsinud, siis vaatamata sellele olen väga õnnelik. Kõik hea ja ilus on mul ju olemas. Varem tegid mind õnnelikuks topaasist kõrvarõngad, siis nüüd on mul kodus oma taevasiniste silmadega musimops.
Mis veel? Käime tihti linnas ringi kolamas autoga, kuulame Biitleid. Kodus panen pisikese kõhukotti ja laulan ise karaoket. Ma kirjutasin hiiglama pika postituse, mis mingil põhjusel kadus ja ma ei suuda momendil uuesti seda taastada. Ehk homme. Panen parem paar fotot, mis pisikesest täna tehtud sai.



Parameetritest

1-kuune inglipoiss on 56,6 cm pikk ja kaalub 4935 grammi. 

Ühe kuuga on lausa silmnähtavalt kasvatud.



Fotol 1 kuu ja 3 päeva vana spordipoiss



1-kuune

Täna õhtu viimasel tunnil saab meie kallis pojake 1-kuuseks.
PALJU-PALJU ÕNNE PÄEVASANGARILE!

Emme süli on ka sünnipäeval parim paik põõnamiseks.

No, ei tea, kas mulle ikka meeldib akrobaatika? :)

Püha hetk.

Esimene kuu täis imesid.

Passipildid tehtud

Esmaspäeval saime passipildid tehtud. Loodetavasti ametnikud aktsepteerivad neid. Eile panime kogu dokumentatsiooni posti ja umbes 30 päeva jooksul peaksime pojale passi saama, mis tähendab ühtlasi ka seda, et Eestisse tulek on käega katsuda. Pange siis end kõik valmis, kes tahavad väikse mõmmuga kohtuda... tulen umbes nädalaks ja üritan võimalikult palju kohtumisi sellesse aega mahutada. Kirjutan kõigist ja kõigest millalgi pikemalt, hetkel olen surmani väsinud ja üritan veidi magada. Inglipoisil on mitmendat päeva oksetõbi ja seetõttu on tema (ja ka minu) olemine suht kehvake...

25. päev

Tragi vanaema käis lisaks igapäevastele järves ujumistele ka metsas seeni, marju korjamas. Vahel on noor ema ka kaasas käinud ning mustikate ja pohlade varud on täiendust saanud. Metsasaadustest tegime (põhiliselt küll vanaema ) kukeseenekastet, mustikakooki ja pohlatorti. Õunakooki tegime ka, aga õunad sai poest muretsetud, seega see päris metsa temaatika alla ei lähe. Metsas nägime huvitavat põõsast, mille otsas olid helesinised marjad. Kui keegi teab, mis taimega tegu, siis ma oleksin info eest väga tänulik. Ahjaa, sinikaid korjasime ka ja minu arvates ei jää need grammi võrragi mustikatele alla. 3 ahvatlevat kooki sai tehtud laupäeva õhtul, sest juba järgmisel varahommikul sõitis inglipoisi vanaema issiga Helsingisse, kus esimene laevaga kodumaale naases.









Vanaema ja lapselaps lahkumishommikul