Rasedusnädal 35

Seekord pikalt ei kirjuta, sest kogemus arstivisiidist ei olnud just kõige meeldivam. Eile, rasedusnädalal 35+2, käisin sünnituspolikliinikus, kus andsin ämmaemandale tavapärased proovid, mis olid korras ning sain ka nö nõustamist seoses sünnitushirmuga. Sellest oli palju abi... :)
Pärast seda oli arstlik läbivaatus ja ultraheli. Kõhubeebi kaalus 2700 grammi ja ennustuste kohaselt peaks sündides kaaluma 3400 grammi. Arvati ka, et sünnib üsna täpselt tähtajal. Emakakael oli veidike lühenenud ja pisike ka allapoole laskunud. Kaalu oli nädalaga juures 1,8 kg, ehk kokku raseduse algusest on lisandunud 12, 4 kg. Ma ise ei võta nädalast kaaluiivet väga tõsiselt, sest tegemist oli erinevate kaaludega (olen ju muidu kaalunud nõuandlas). Nädala pärast nõuandlas vaatame, mis sealne kaal näitab. Arst turseid ei tuvastanud ja mingit probleemi nii suures kaalutõusus ka ei näinud. Ütles naeratades, et sa ei näe üldse paks välja ju ning 20 kg on kõhnematel inimestel täiesti normaalne kaalus juurde võtta. Pettunud olen aga seepärast, et tegelikult sain välismaalasena nõmedalt petta. Mulle öeldi koguaeg, et arst kutsub sind kohe sisse ja arst hakkab UH tegema jne., aga mis nüüd hiljem selgus, tegemist ei olnud isegi mitte residendi, vaid arstitudengi ehk üliõpilasega, kelle teadmised günekoloogiast on ilmselt sama suured, kui minu omad. Ma ise imestasin veel, et kuidas nn arst nii noor välja näeb ja ühelegi küsimusele vastata ei oska. Käis koguaeg teises ruumis vanema kolleegi käest küsimustele vastuseid küsimas. Ka läbivaatusel polnud ta kindel, kas vaagen on piisava suurusega, et ise sünnitada ja kutsus teise arsti appi, kes sama protseduuri kordas (mulle põhjustas see muidugi kirjeldamatut ebameeldivust ja valu). Aga otsus oli mõlemapoolselt üks-tuleb loomulik sünnitus. Ka ei saanud ma ühtegi fotot pisikesest kaasa ning sugu ei osanud ka see tudengike öelda. Läksin üsna pettunud olemisega sealt välja. Täna äitiyskortti lugedes märkasin, et ta polnud isegi pisikese südamelööke kirja pannud, lihtsalt kirjutanud vähe. Täiesti tase ikka. Õhtul kui A hakkas mu äitiyskorttit sirvima, siis ta avastaski, et uuringud on teostanud LK ehk arstitudeng. Ta oli sellest veel rohkem pöördes kui mina, soovitas koguni kaebus teha, sest tegelikult ju eriti targemaks ma sellest käigust ei saanud ning suhtumine tudengi poolt oli ka väga ninakas. UH eest peame maksma ca 28 eurot, kuid tegelikult ei saanud ju me ei fotosid ega ka sugu teada. Tudeng ütles ülbelt, et paari nädala pärast saad soo sünnitusel teada, et tema ei hakka siin ennustama. Emakapõhjakõrguse unustas ta ka mõõtmata, seetõttu polegi mul eriti mingit infot jagada siin. Õnneks nädala pärast on nõuandlas kohtumine terviseõde Tanjaga ning siis jälle kõik nii nagu peab. Aga pöördudes tagasi ämmaemanda juurde, kes mul vererõhku mõõtis ja sünnitusest vestles, siis tahan väga-väga kiita teda. Ääretult sõbralik ja toetav naine. Sain palju infot tema käest ning häid näpunäiteid, ega ma enam väga kardagi... Lisaks sain teada, et kiirabi sünnitusele minemiseks ei kutsuta (v.a. kui on verejooks, rohelised veed või väga sagedased tuhud), tuleb minna oma autoga või taksoga. Haiglas on kõik olemas ning ei ole mõistlik ise asju kaasa vedada (mähkmeid on mitut sorti, hügeenisidemeid, emale ja lapsele riided, vahetusjalanõud emale ja isale jne). Ma saan haiglakotti nüüd kõvasti tühjendada...
Eile õhtul käisime apteegis ja ostsime beebile vajalikud ravimid jms ära ning kolasime mööda poode, et mulle sobivat imetusrinnahoidjat leida. Hinna-kvaliteedi suhe on paigas järgmistes poodides: Lindex, H&M, GinaTricot, KappAhl. Käisime mitu korda neis, sest ühes ei olnud sobivat värvi ja teises oli ümbermõõt väike, kolmandas korv suur jne. Lõpuks sain KappAhlist täitsa arvestatava rinnahoidja ning Lindexist ostan ilmselt imetamispluusi, hetkel ei olnud sobivat suurust.
Ilmad on nagu Türgis ning eile hommikul kell kaheksa haigla ees veidike aega parajaks tehes sain juba päris arvestatava jume endale näkku.