Ravimtaimede jahil

Kuna A on täna valves ning mina üksi kodus, siis luges ta mulle hommikul enne tööle minekut sõnad peale:"Kuigi Sul on valus, siis palun püüa natukenegi kõndida ringi, muidu paisuvad veenilaiendid veel suuremaks..." Kuna ma lubasin ju natuke vereringet ergutada ning enesetunne oli ka tsipake parem, siis otsustasin metsvaarika varsi minna korjama. Võtsin kaasa noa, käärid ja kotikesed ning asusin raiet teostama. Plaanis oli seejärel siirduda nurmenuku õisi ja lehti korjama, kuid kuna autotee on niidule liiga lähedal, siis hakkasin kahtlema selle tegevuse mõistlikkuses. Selle asemel kõndisin hoopis maja taga asuva järve suunas, mis asub männimetsa kõrval. Märkasin kraavis kollaseid varsakapju, isegi mõned (veel õide puhkemata) piibelehed olid end männipuu varju sättinud. Seekord jätsin lilled metsa, sest muidu oleks ravimtaimede korjamine katki jäänud (piibelehed on ju kergelt mürgised ning ma ei hakanud riskima). Mööda metsarada sammudes nägin paiselehti, kortslehti ning kõrvenõgeseid, mis kõik kenasti koju viimiseks kaasa korjasin. Vahepeal pistsin suhu veidike jänesekapsast ning püüdsin selle söömisega mitte liialdada (olen ju suur hapu-sõber), sest suurtes kogustes ei pidavat see rasedatele hea olema. Tegelikult oleksin võinu korjata ka metsmaasikate õisi ja lehti, ka nendest tehakse teed ning mustikavarsi, kuid mul ei olnud kotis piisavalt ruumi enam ning ega ma polnud kindel, kas ja mis mõju nad tervisele avaldavad. Koju jõudes panin osa kõrvenõgestest karbiga sügavkülma ja ülejäänud kuivatamiseks. Kortslehed ladusin küpsetuspaberile kuivama ning paiselehe kollased õied jäävad talvist külmetuste perioodi ootama. Kuna ma metsvaarika vartest pole varem teed saanud (võib olla isegi olen, aga ei mäleta) ning eelnevalt netist teesõprade kirjeldusi lugedes tekkis suur huvi, siis panin kohe poti tulele. Lõikasin varred juppideks ja viskasin keevasse vette. Lisasin algul ka mõned noored rohelised varred sekka, kuid pärast 20 minutilist keetmist võttis leotis rohelise värvuse ning mul tekkisid suured kahtlused oma tee valmistamise oskuste osas, seetõttu kahmasin rohelised varred potist välja ja lasin puitunud pruunidel vartel edasi mulksuda. Tee värv oli helepruun, kaugel punasest ning mingisugust hõrku maitset või üldse maitse ma sellel ei täheldanud. Tõstsin poti lõpuks tulelt ja hakkasin sööki valmistama, hiljem kaane alla piiludes avastasin ilusa roosaka värvusega tõmmise. Vaarikatee puhul tuleb ilmselt varuda palju kannatust ja lasta tal tõmmata väga-väga-väga kaua, siis tuleb ka õige aroom, maitse ning värv esile. Ilmselt ka raviomadused. Enne vaarikate õitsemist võib korjata ka noori rohelisi lehti ja neid kuivatada, selle võtan ka millalgi veel ette... Kuna ma juba alternatiivmeditsiini usku hetkeks pöörasin, siis otsustasin rauapreparaatide asemel oma hemoglobiini tõsta kõrvenõgese näol. Esmaspäeval on mul nõuandlas taas Hgb mõõtmine, selle nimel tasub ju vaeva näha küll. Valmistasin nuudleid fajita kastmega ning lisasin sinna murulauku, pestud kõrvenõgeseid ning kobartomateid. Kui aus olla, siis valminud roog mingeid erilisi maitseelamusi ei pakkunud, kuid tervislik oli kindlasti. Rasedatel ei soovitata nõgeseteed juua, kuid toorelt võib tarvitada küll. Nüüd netis nõgeste pilte vaadates tegin piinliku avastuse-korjasin hariliku kõrvenõgese asemel hoopis raudnõgest, millel teaduslikult mingit ravitoimet leitud pole. Ohh... enne metsa minemist tasub end ikka ABC-ga end kurssi viia. Eks pean uued nõgesed korjama siis... :)

Lugesin imetamise raamatu veel üle ning lubasin endale, et homme hakkan pisikese riideid suuruse järgi sorteerima. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi, neid on niiiiiiiiiiiiiii palju. Sain Triinult vahvaid rasedate ajakirju, mida plaanin õhtul voodis vaarikateed juues lugeda. Uurisin ka elastiksidemete kohta, pärast sünnitust tasub kõht kinni siduda, siis pidi kiiremini tagasi tõmbuma. Olen mõelnud, et päris harjumatu võib olla, kui ühel hetkel enam kõhtu pole ja keegi seal ei liiguta sees. Positiivne on muidugi see, et saab taas kõhuli magada... Kõhubeebi on täna rahulik, tema ärkabki meil pigem hilisõhtul üles ja tahab siis suhelda. Eile õhtul tegime nostalgia-õhtu kodus ja lasime A-ga 90-te muusikat youtubest, pisikesele mürakarule paistis ka selline stimulatsioon meeldivat. Vähemalt rokkis kõhus kaasa... Üks hea uudis veel, sain infot, et kirsstomateid on võimalik toas aastaringselt kasvatada... mõned on lausa talvel vilju korjanud. Plaanin nüüd sügisel uued taimed mulda panna, ehk läheb mul ka õnneks... :)