Suvi on lõpuks käes + fotogalerii

Olen palju kirjutanud söömisest ja ilmast, eks need ole kaks asja, mis kõigile korda lähevad. Aastaaegade vahetumiselegi olen nii mõnegi postituse pühendanud, kuid seekord võin tõesti hõisata-suvi on lõpuks käes! Eile päeval oli üle 30 C sooja, õhtul kell kaheksa 28 C, poolkümme 26 C, need numbrid räägivad iseenda eest. Proovisin ka lühikest aega rõdul päevitada, kuid ohtrad lisakilod ei tee olemist sugugi kergemaks... Kui aus olla, siis eilne kuumus oli minu jaoks piinav. Iga samm, mis ma toas astusin, tekitas metsikuid raskusi. Muutusin kergesti higiseks ning peagi hakkas kiiresti ringi käima. Ka pisikesele ei meeldinud taoline kuumus, trallitas ohtralt kõhus ringi. Kõht muutus füüsilisest pingest kergesti kõvaks, seetõttu piirdusin paljuski voodis lamamaisega... Paljudel kaasrasedatel on juba tekkinud tursed, kuid minuni ei ole need veel õnneks jõudnud. Isegi abielusõrmus mahub veel kenasti sõrme. Püüan istudes ja lamades tõsta jalad veidike kõrgemale, et vereringe korralikult toimiks. Samuti joon ohtralt külma vett ning väldin soolarikkaid toite (soola ei kasuta me toidus tegelikult üldse, pole isegi kodus seda). Jalutuskäigud sean ka hilisõhtusele ajale, mil temperatuurid on veidi leebemad...
Eile oli terve linna arstidele cooperi test ning A osales ka seal. Sai tubli neljanda koha, kuigi oli enne võistlust ainult korra staadionil harjutamas käinud. Tegelikult on tal hea krunt igapäevaste metsajooksude näol täiesti olemas. A oli enne võistlust jala veriseks hõõrunud ning mina mähkisin selle korralikult kinni. Kui võtta arvesse, et võistluse hetkel oli üle 30 C sooja väljas ning jalg oli lihani verine, siis tegi ta minu arvates väga hea jooksu. Olen väga uhke. Järgmisel aastal lubas kullakarva medalit jahtima minna, see eeldaks veidike paremat ettevalmistust, aga iseenesest täiesti reaalne eesmärk. Kui A oli pärast võistlust kolleegidega saunatanud ja restoranis kõhu head paremat täis söönud, siis koju jõudes ei suutnud isegi tema seda jubedat kuumust taluda. Üritasime paar tundi vapralt kodus haududa, kuid öösel panime autole hääled sisse ning läksime sihitult mööda linna ringi sõitma, et nautida konditsioneeri jahutavat mõnu. Täna saime kaua magada ning keegi ei pidanud kuskile tormama, sest Soomes on Helatorstai-kiriklik püha, mistõttu kõigil on vaba päev. Magasime kaua, A vaatas Simpsoneid ning seejärel siirdusime Kristuse taevasse minemist tähistama Hesburgerisse. Sõime kõhu täis ning asusime sadama suunas, et teha algust dokumentalistikaga. Meil on nimelt plaan teha väike video beebile ning täna andsime liikuva pildi vahendusel edasi killukese meie elust ja olust. Filmisime ka haiglat, kus pisike sünnib ning tegime mõned fotod kõhukesest. Neid saab vaadata siit:


(Juhin tähelepanu sellele, et fotodel olev kleit ei olegi tegelikult kleit. Tegemist on pika seelikuga, mille materjal on lihtsalt nii mõnus-mittekortsuv, kerge ning jahutav. Sikutasin seeliku rinnani üles ja tõmbasin vöökoha roosa rihmaga kokku. Kui vaja, võib isegi voodilinast kleidi teha, minu jaoks pole see probleem, icc.)
Hiljem käisime veel jäätist söömas ning lasime päiksel end välikohvikus paitada... Kuna temperatuur oli täna jahedam, siis jaksasin ka mina päevasel ajal ringi kõndida. Ahjaa, ma kirjutasin sünnitusega seonduvast hirmust hiljuti. Nüüd helistati haiglast ja öeldi, et suvisel ajal nõustamist ei toimu personali nappuse tõttu. Foorumitest loetud jutud vastavad ilmselt reaalsusele-osakond on sünnitajaid täis, kuid töökäsi napib kõvasti. Osakonnas on korraga tööl 2 ämmaemandat, kes jooksevad siis mitmete rasedate vahet ning erilisest isiklikust tähelepanust võib vaid unistada. Suvi juba on kord selline aeg, mil haigla on pilgeni sünnitajaid täis, kuid paremat aastaaega sündimiseks tegelikult ju polegi... Minu juubelini on jäänud ka veidike alla kuu. Esmaspäeval on mul ultraheli, ehk siis selgub lõpuks 100%-lt, kas sündimas on tüdruk või poiss. Arstiga on võimalik veel rääkida ka oma muredest ning kui ma saan temalt kinnituse, et mulle antakse 500% epiduraali, siis mul enam erilist hirmu polegi. Olen siiski õnnelik, et saan raseduse jälgimisel olla Soomes, sest siinne süsteem on kordi parem. Eile sain teada, et teised juulikad käivad oma ämmaemanda juures endiselt 3 nädala tagant, mina iga nädal. Ka proove ei võeta Eestis nii tihti ning teavitustöö praktiliselt puudub.
Tomatitaimed on ka metsiku kiirusega kasvanud, kuid mingil põhjusel veel ei õitse. Loodetavasti jõuan ikka mõned viljad ära oodata...