Nonii

Pärast viimast postitust oli meil üks raske öö, mil Inglipoiss tunde hüsteeriliselt nuttis ja minagi olin suurest murest lõhki minemas, aga sellele on järgnenud päikselisemad päevad ja nii me siis elame. Nädalavahetusel käisime perega metsas jalutamas. Suur ja ilus plaan oli ka ujulasse minna, kuid kuna ujumisvalvurit polnud, siis oli ujula hoopis suletud. Õnneks 2 korda jõudsime siiski eelmisel nädalal ujuma ka. Pühapäeval vaatasid Inglipoiss ja tema sportlik issi tennist, Kaia Kanepi mängis finaalis... emme küpsetas samal ajal biksviitpõhja, mille sisse pani virsikuid. Kuna ma piima, võid jms süüa ei tohi, siis tuligi 3 munast, jahust, suhkrust ja virsikutest magusaisu leevenduseks midagi välja mõelda. Kook oli lihtne ja maitsev. Minult on nüüd mitmeid kordi küsitud, et kas piimavaba dieet on andnud tulemusi... mis ma oskan öelda. Oksendamist on endiselt palju ja kõht ei ole ka korras, kuid hüsteerilist nuttu on veidi vähem. Veidikene oleks nagu parem, aga kes seda nüüd oskab öelda, kas see on piimhappebakterite manustamisest või dieedist. Ma jätkan igaljuhul dieeti edasi, sest minu kaalule mõjub see väga hästi-olen 5 päevaga 700 g langetanud ja enesetunne on hea. Sojajoogist saab teha igasugu toite, jooke, seetõttu mu elu väga piiratud polegi. Täna tegin mustika-banaani smuutit ja maitses sama hästi, kui piimast valmistatud eelkäija. Hetkel on menüüst väljas juust, või, margariin, kohupiim, jogurtid, koor, igasugused kastmed, ketsup, saiakesed, koogid, sokolaadid, piimast valmistatud jäätised ja lihatooted. Süüa saan riisi, pastat, kartulit, muna, kala, juurvilju, täisliha, leiba, veega putrusid, mahla, teed, kisselli, sojatooteid. Polegi nii hullu. Eks rämpstoidu järgi tuleb ikka vahel isu, sp proovisin piimavaba ja gluteenivaba hamburgerit-oli alles jube kogemus. Sai oli nagu pesunuustik, lõin hambad sisse, aga järgi ei andnud. Sikutasin ja tirisin saia, lõpuks sain tüki suhu, aga maitse oli nii jube, et võitlesin iiveldushooga. Vahel oli ka lihatükk, mis maitses nagu saapatald, võehh... ja kallis oli see burger ka, aga no sai vähemalt ära proovitud. Sõber ärkas ja rohkem kirjutada ei saa. VÕIB OLLA oleme Eestisse 2 päevaks minemas, eks hoian kursis.
______________________________________________________________________
Piimaallergia puhul on Eestis müügil mõned alternatiivid: http://www.elujanu.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=50&Itemid=60
Ja soome k. om super sait (vajab registreerimist) siin: http://www.erimenu.fi/ (seal on piimavabad, gluteenivabad, munavabad, laktoosivabad, sojavabad menüüd ja retseptid).
Kui oled toiduallergiaga kimpus või mõni pereliige vaevleb selle käes, siis kindlasti tasuks ka reisil olles uurida täpselt pakenditelt infot koostisosade kohta. Kui võõrkeeli ei oska, siis aitab selline tore sait sind reisil: http://www.ecc-kiel.de/EVZkiel/food-infos/allergy-lexicon.html

Piimavabale dieedile

Täna oli siis see tähtis päev, mil olime oodatud haiglasse ultraheliuuringule ning pärast lastepolikliinikusse lastearsti vastuvõtule. Kuna buss sõidab meil täpselt iga tunni tagant, siis kella kümnese bussiga oleksime hiljaks jäänud. Isegi ehk mitte seda, aga me poleks jõudnud 20 min. varem registratuuri, nagu meil paluti tulla. Kella üheksasele bussile me poleks ilmselt jõudnud, sest ikka veel ei suuda ma piisavalt kiiresti last riidesse panna, sööta, vankrit kokku panna jne. Umbes kaheksa kilomeetri kaugusele haiglasse tuli jõuda ja kuna eriti palju muid variabte polnud, siis võtsime korraliku jalgsimatka ette. 50 minutiga pidime läbima pikad kilomeetrid mägist teed, aga kohale me jõudsime. Olgu, ma tunnistan, et viis minutit jäime ajagraafikust maha, ent röntgenosakonna ootesaalis olime siiski õigel ajal. Ma vahepeal olin sunnitud lausa jooksma ning kohale jõudes olin läbimärg ning põsed olid kärtsroosad. Röntgenõde palus vankriga sisse sõita ning ahhetas koos arstist kolleegiga, et on ikka ilus vanker. Mul oli kuidagi piinlik, seepärast või ehk ka muudel põhjustel käin üsna tihti tumehall vihmakile peal. Soomlased on üldiselt toredad inimesed, aga jube kadedad. Kui sul on ilusam auto, telefon või vanker, siis oi-oi-oi... Aga seekord oli muidugi see siiras kompliment haiglapersonalilt ja mis siin ikka pikalt heietada. Kohe küsiti, et millal viimati sõime ja teatasin uhkelt, et kaks tundi tagasi. Nägin õe näost, et see pole hea ja ka meesarst kinnitas sama. Mina ütlesin vaid, et meile tuli koju kiri, kus oli kirjas, et liiga täis ei või kõht olla. Kuna siiski uuriti põhiliselt magu (ja ka muid organeid muidugi), siis oli vajalik, et ikka toit maos oleks. Paluti meil rahulikult kõht täis süüa ja seda me ka tegime. Ruum lasti hämaraks, sest pisikestele ei meeldi ere valgus ning arstitädi hakkas UH-aparaadiga Inglipoisi kõhtu uurima. Meesarst keerutas muusikat mängivat mänguasja Inglipoisi näo juures, mina tegin pojale pai, kui tuju päris nulli kiskus ning õde jutustas lapseliku häälega pojakesega juttu. Hiljem arstid vahetasid positsioonid-meesarst vaatas ka pojakse kõhu üle ja kinnitas, et kõik on korras. Uurisin ekstra nende nimesilte, et ega pole tegemist residentidega, aga olid spetsialistid. Vanust oli mõlemal arstil ka piisavalt, seega võib nende kogemustele loota. Pärast väikest nuttu, aga häid uudiseid-olid ju siseorganid kõik kenasti korras-siirdusime esimesele korrusele patsientide ruumi. Tegime veidi aega parajaks ning seejärel siirdusime lastepolikliiniku ooteruumi. Hommikul kiirustades olin muidugi mähkmed unustanud kotti kaasa võtta, õnneks üks oli eelmisest korrast ununenud, aga õnneks see polnud probleem. Neil on seal beebide hooldamise tuba, kus saab last imetada ja mähkida ja muid protseduure teha, seal oli muidugi igas suuruses mähkmeid olemas. Tegelikult oli seal igasugu muid asju ka, kreeme jms, aga no ma ei hakanud seal aega iluprotseduuride peale raiskama. Kuna ma unustasin Inglipoisi tervisekaardi koju, siis ma grammi täpsusega ei julge öelda, aga minu meelest näitas kaal 7100 grammi ja pikkuseks mõõtis õde 64 cm. Mõõtmine muidugi pojakesele ei meeldinud, aga kellele meeldikski, kui teda peast hoitakse kinni ja jalgadest sikutatakse. Kui mina õega juttu rääkisin, siis jälgis väike sõber mähkimislaua kohal asetsevat mängukaruselli ja oli äärmiselt heatujuline. Õel oli koguni raske uskuda, et see väike särasilm võiks kodus trianglit teha. Arsti juures oskas ka Inglipoiss end imehästi üleval pidada, aga eks oli see ka juba tuttav tädi talle. Haiglast lahkudes vaatas just sama arst-resident Inglipoisi üle ja juba siis meeldis kena, noor naisterahvas pojale. Arst tegi nalja, et nii tubli poiss-oskab kohe võõraste ees kukupai olla. Muudkui naeris ja naeratas, jutud klappisid esimesest hetkest. Muidugi tegemist oli äärmiselt lastesõbraliku ja meeldiva inimesega, eks lapsed tunnevad ka ära, kes on kes... Veidike nalja sai  ka, nimelt arst kontrollis lapse suud ja kurku pulgaga (kas oksendamisest on limaskestad ärritunud jne) ja Inglipoisile meeldis see nii väga, et ta lagistas häälekat naerda ja püüdis samalajal pulka ära süüa, paistis maitsevat hästi. Pärast minuga vestlemist ja poja uurimist arvas arst, et kõige tõenäolisem on siiski piimaallergia, sest sage kakamine ei läheks näiteks reflukshaigusega kokku ja mitmed muud haigused sai ka välistatud. Kuna laps on täisimetamisel, siis tuleb minul kuni järgmise arstivisiidini (umbes kuu aega) olla täielikult piimavabal dieedil, mis tähendab seda, et mingisugused laktoosivabad tooted ei tule ka kõne alla, sest seal leidub piimaproteiini. Menüüst lähevad välja piimatooted, või, juust jms. Umbes nädala, pooleteise pärast peaks esimesei tulemusi olema näha. Kui laps on rahulikum, oksendab vähem, kakab vähem jne... siis tuleb sama dieeti jätkata, kui ma tahan edasi imetada. Kirjutati muidugi välja ka retsepte spets.piimaasendajale Nutrilon Peptile, mida võin anda, kui tekib olukord, mil endal enam piima ei jagu või on vaja kuskile välja minna ja ei saa imetada. Kui muutusi pole, siis uuritakse edasi ja võin ilmselt piimatooted menüüsee lisada.

Mitu piimatoodet leiad korvist? Minu tavaline menüü ENNE.

Öeldi ka seda, et kuni 10 mähet ööpäevas on veel enam-vähem normaalne, aga kui kakamine on nii sage, et juba üle selle läheb, siis on ikkagi mingi kõrvalekalle, allergia vms. Igaks juhuks võib lapsele anda ka Rela piimhappebakteri tilkasid ja ise peaks kaltsiumi ja D-vitamiini lisaks sööma, aga seda ma juba teen niikuinii (hammaste pärast). Mingi seletamatu valuhoog tuli Inglipoisile ka arsti juures peale, võpatas korralikult, tõmbas krampi ja hakkas nutma (selliseid asju näen mina iga päev). Arstitädi ehmus ka päris ära ja uuris detailideni, kuidas ikka kodus nutuhoogudega on jne.
Rõõm oli muidugi suur, et ultrahelis mingit kirurgilist sekkumist nõudvat probleemi ei tuvastatud ja algul mõtlesin, et küll ma piimavaba dieedigagi hakkama saan-pole hullu, eks! Aga hirmnärljasena poodi naastes ja kiirelt midagi süüa ostes polnud ma enam nii optimistlik-haaran riiulilt mingi minu arvates piimavaba toote (nt. Ceasari salati) ja avastan koostist lähemalt uurides, et sees on piimaproteiin. Siis mõtlen, et tahaks midagi head (saiakest või magusat), aga jälle ei lähe läbi. Ja lõpuks leian ühe kalli sojajoogi ning veel kallimad sojajoguritd ning siirdun õnnetult kassa poole. Lastetoiduletist leian veel ühe püree, mis tundub täitsa söödav. Bussijaamas kulistan sojajooki kõrist alla, et veidikenegi nälga kustutada-hästi see ei maitse, aga halvasti ka mitte. Üsna kriidijoogi maitseline, aga käib kah. Õnneks on kodus kanafilee piprakastmes ootamas, tühja sest joogist. Igaks juhuks vaatan veel broilerifilee koostise üle ja suu muutub pikaks ühtlaseks kriipsuks-koostisesse kuulub kerma (koor) ning nii palju siis minu tervislikust ja toekast lõunast. Vohmin pisikese purgi lastetoitu sisse, joon sojajooki peale ja vaatan õnnetult külmkappi, polegi kodus midagi, mida ma süüa saaksin. Bensujaama ostutuurile ka ei viitsi minna, sest üle 10 km on täna juba kandu kulutatud ning ega mu varbad pole ikka terved. Inglipoisi issi on ka valves ja nii me siin elame ja oleme. Õnneks on muidugi head sõbrad perefoorumist kohe nõu ja jõuga abiks-lisaks toetavatele sõnadele leiti mulle juba piimavabasid tooteid, nt on olemas üks tofu-jäätis, mis pidi täitsa hea olema. Uurisin ise ka veidike netist, eks neid piimavabasid tooteid ikka leidub, kuid hinnaklass on muidugi pilvedes.
Selle nädala uued oskused on luti iseseisev käes hoidmine ning kahe käe omavahel kokku panemine (umbes nagu palvetaks).
Tegin mõned fotod väiksest Inglipoisist, eelkõige vanaemale mõeldes. On ikka nunnu küll! Ja kui mõni mõtleb, et mis Inglipoiss, siis kõik lapsed on Inglid-head, süütud, armsad... See on meie kätes, kas neist saavad tulevikus sarvedega põrgulised või jäävad nad valgeid tiibu sahistama.

"Arstitädi sõnul on mul niiiiiiiiiiii sinised silmad."

One, two, three-cute as can be

Pühendusega vanavanaemale ja vanaemale

Täna on Inglipoisi vanavanaema Linda sünnipäev. Ta sai 68-aastaseks. Tegime väikse telefonikõne Mulgimaale ja pojake andis endast ka häälekalt märku. Palju-palju õnne meie kallile mammale.
Inglipoisi vanaema palus ka mõnda uut pilti näha, sest tunneb pisikesest lapselapsest puudust. Paneme siis tema rõõmuks ka paar fotot üles.

Päikseline pühapäev.

Inglipoiss üllatab

Juba paar päeva tagasi omandas Inglipoiss uue oskuse-kõverdab käe kukla taha, umbes selline poos nagu suvitajad rannas päikest võttes harrastavad või laisad mehed pühapäeval diivanil pikutades praktiseerivad. Süües on nüüd alati üks käsi mõnusalt kukla taha seatud ja ka puhates meeldib end niimoodi "lõdvaks" lasta. Ja täna oli mul plaanis pojakesega õue minna. Mõtlesin, et teeme enne ühe pesu ja väikse tudu, kuid pojake on juba 2 tundi järjest OMA VOODIS maganud ning võimalik, et magab veel. Olgu öeldud, et päeval naljalt üle 50 min järjest toas kunagi ei magata. Nüüd ma siis ootan tema ärkamist, et edasisi plaane teha.
Kuna me oleme mitu päeva kahekesi kodus olnud ja ma pole harjunud üksi last vannitama, aga mustaks ju jätta ei saa, siis tuli mingi salaplaan välja mõelda. Asetasin kraanikaussi mitu saunalina pehmenduseks alla ja panin pojakese sinna pool-lamavasse asendisse ning pesin ta käsidushiga puhtaks. Teine oli nii rõõmus, et ei märganud isegi vee kadudes kisa tõsta. Pärast vannitamisi on alati suur trauma, kui jõuab kätte aeg vannist välja tulla. Tegelikult laste plastikvannis me enam käia ei saagi, sest Inglipoiss harjutas väiksemana seal ujumist ning nüüd, mil seal enam liigutama ei mahu läheb ta kohe päris pahaseks. Eks ma vaatan, kas leian mõnest poest täispuhutava minibasseini, mida saaksime pesupäevadel ujutamiseks ja ka pesemiseks kasutada. Sõber ärkas. Magas täpselt 2 tundi. Tubli.
___________________________________________________________________-
Pidasime väikse sõbraga veidi plaani ja otsustasime siiski veel õue ka minna. Mina tegin väikest jooksu vankriga ning hiljem jalutasime 1,5 tundi koduradadel. Tundsin, et tgelikult on väga raske siit ära kolida, sest elame nii ideaalses kohas-100 m kaugusel mets valgustatud jooksu-suusaradadega, mustikad, pohlad, seened jms, maja taga on suur laste mängupark ning aknast avaneb vaade järvele, mis tähendab seda, et ka veekogu on kohe kiviviske kaugusel. Ürgse looduse keskel elamine ei takista vahel linnatuuride tegemist, sest maja ees on bussipeatus, kust buss väljub iga tunni tagant. Talvel on maja taha parki tekitatud uisuväli, kus on võimalik kõigil soovijatel uisutamas käia. Ja see armas luhtitalo maailma kõige toredamate naabritega-elu nagu Bullerby raamatus. Ülemise korruse naaber üllatas meid meeldivalt, oleme näinud vist korra või kaks ning tal oli pojakese nimi kenasti meeles ja uuris, kui vana ta juba on jms. Kohe pakkus, et kui mul abi vaja on lapsehoidmisel või vankri tõstmisel, siis pöörduksin tema poole. Ebamaiselt kaunis soomlanna (meenutas mulle veidike mu enda sõbrannat Kairet, pojakese tulevast ristiema) ütles, et tal on liigagi hästi meeles aeg, mil ta kahe väikse lapsega kodus oli, mees oli palju tööl ning vahel ei pääsenud üldse kodust välja. Väga armas, et leidub selliseid inimesi... Ja meie seinanaabritest vanaproua Annelist ja tema sõbralikust pojast Jarmost ma parem ei räägigi-nad on täiesti uksumatud inimesed. Viimati tõi Jarmo meile ajalehe HS, kus oli positiivses võtmes juttu eestlastest. Anneli ütles, et väike Inglipoiss on kohe elu meie majja toonud... On palju negatiivset ka, aga mina olen sellega vähe kokku puutunud, A kahjuks rohkem. Luban, et tulen kunagi väiksele Inglipoisile tema sünnilinna tutvustama ja näitan neid samu radu, kus mul endal käia meeldib. Tahame või mitte, aga on ju temagi väike savokas. Katsun hiljem kirjutada veel, miks mulle Soomes meeldib.

Plekkpurgid ringlusse

Me tarvime suht palju tooteid, mis on plekkpurkides ning milleks neid ära visata, kui saab neid mingiks muuks otstarbeks kasutada. Ise pakuksin välja järgmisi võimalusi: lillepotiks, pliiatsitopsiks, nugade-kahvlite hoidmiseks (aga siis tuleb põhja augud teha, et vesi voolaks välja), hambaharjade topsiks, vedelseebi dosaatori ümbriseks jne.
Mina panin lilled sisse ja tegin hambaharjade hoidja.

Kes lauale ei taha plekkpurke panna,
siis rõdule potiümbriseks kõlbab küll.

 Missuguse kasutuse leiaksid sina plekkpurkidele?

Punutud korvike pärineb Maxima poest
(hind 1.99 eur) ja plekkpurk sisse
ning stiilne topsik ongi valmis.

Ultrahelisse

Eile postkasti tühjendades leidsime kirja, mis oli adresseeritud Inglipoisile. Võtsin julguse kokku ja avasin ilma pojalt luba küsimata ja leidsin kutse järgmiseks nädalaks ultrahelinuuringule, pärast seda on broneeritud aeg õe juurde ja lastearstile. Loodetavasti leitakse põhjus, miks Inglipoisil kõht valutab ja oksendab/kakab nii sageli. Ma enam piimaallergia varianti väga ei usu, sest ma ise tarbin suht palju piimatooteid, aga hullemaks pole läinud. Kui tarbisin vähem, siis ka mingeid muutusi ei märganud, aga eks näis... Hea oleks saada ikkagi kindlustunne, et pole mingit kirurgilist sekkumist nõudvat probleemi. Enne uktrahelisse minekut soovitati mitte täis sööta last. See saab raske olema, sest näljane poiss väljendab end üsna häälekalt.

15 000 blogikülastust

Täna, paar minutit pärast kl. 9.00, täitus 15 000 vaatamist blogis.

Aitäh kõigile lugejatele!

Ootan teid aktiivselt kommentaariumisse ka arvamust avaldama:)

Palavikus :(

Vaktsiini kõrvaltoimeid saime kohe eile õhtul tunda-Inglipoiss nuttis lohutamatult ja pärast valuvaigistava küünla saamist jäi minu kõhule tuttu. Öösel oli kuum nagu tuletükk, hommikul veidike "jahedam" ning kraadiklaas näitas siis 38 C. Päeval oli paar nutuhoogu ja kerge palavik, õhtuks oli taas kõik korras. Proovisime päeval ka valuvaigistavaid küünlaid panna, aga see ei õnnestunud. Järgmine kord olen targem ja ostan aegsasti valuvaigisti siirupi näol ära, pidi lausa maasikamaitselist olema-see võiks meie magusasõbrale sobida küll. Sama vaktsiini saame uuesti 5-kuuselt ehk detsembri alguses, siis on pikem vahe ja uuesti alles 1-aastaselt. Rotaviiruse vastast vaktsiini, mis kuulub Soomes ametlikult vaktsineerimiskavasse, saame ka veel kaks korda, kuid seda manustatakse suukaudselt ning magus siirup meeldis lapsele väga.
Kuna issi on kaua tööl ja selleks ajaks olid lastepoed juba suletud ja meie haigena poodi ei saanud minna, siis tuli emmel ise mängukaar valmis meisterdada. Panin vankri sangad kahe tooli vahele ja külge riputasin mänguasju-toimis täiesti ideaalselt. Hiljem sidusin hommikumantli vöö voodi äärte külge ja riputasin sinna külge mõned mänguasjad vaatamiseks, efekt oli sama. Alati ei peagi igasugu asju endale koju ostma, kui pole raha, aega või lihtsalt ei taha.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

3 kuud ja 1 nädal vana põnni parameetrid

Täna käisime nõuandlas ja saime III kuu vaktsiinid (DTaP-IPV-Hib). Üks süst kumbagi reide. Hoiatati ette, et õhtuks võib tõusta palavik ning lapse jalad valutama hakata, lisaks nutuhood. Soovitati osta valuvaigistavaid küünlaid koju ja neid võimalusel anda. Loodetavasti lähevad vaktsineerimise kõrvalnähud meist seekord mööda. Pikkuseks mõõdeti noormehel 62,5 cm ja kaaluks 6870 grammi. Pea ümbermõõt oli 43 cm. Inglipoiss on nii kaalult kui pikkuselt keskmisest veidike ees, aga täitsa normi piirides siiski. Terviseõde Tanja kirjutas meie tervisekaardile, et Inglipoiss on tähelepanelik, elav ja rõõmsasilmne poiss. Pildikest jälgis 180 kraadi ja pea toetus hea, refleksid veel alles. Oma kommentaariks ütleksin, et pojake oli täna suhteliselt heas tujus. Vaatas väga hoolega mähkimislaua üleval asetsevat naerusuist pilti ja ei lasknud end mitte millestki segada. Vaktsineerimine oli muidugi väga valus, aga saadav kasu on kahjust suurem... seega tegime ikkagi ära. 4-kuuselt on meil terviseõe vastuvõtu asemel arstivisiit, tema siis kontrollib veel kõik asjad üle.
Oleme püüdnud igapäevaselt tunnike-kaks-kolm jalutamas käia, nii on uni pikem ning emme saab ka veidike koormust. Eile võtsin ette eriti pika matka-kõndisime mägisel metsateel mitmeid kilomeetreid, pistsin suhu viimaseid mustikaid ning nautisin vete sulinat kraavis. Loodusel on tohutult teraapiline mõju, sain jälle pea selgemaks.

Kui esmaspäevasel kohtumisel teiste juulibeebidega küsiti meilt, et mis ostud on olnud väga kasulikud ja mis mõtetud, siis mina pidin tunnistama, et meie peres pole võrevoodi küll veel kasutust leidnud. Endamisi mõtlesin ja vist ka ütlesin välja, et jumal tänatud, et kallis Leanderi voodi soetamata jäi. Meie Inglipoiss nõustus ju ainult minu kaisus magama, kuid nüüd on mul rõõm teatada, et juba paar päeva on aktiivne pojake hommikuti pärast aktiivset mängutuuri ise oma voodisse magama jäänud. Võib vaikselt loota, et tulevikus hakkab ka öösiti oma voodis magama.

Nõuandlas soovitati lapsele alates 4. elukuust hakata tutvustama erinevaid maitseid. Väike lusikatäis päevas ja ühte toitu mitu päeva järjest, et teha kindlaks, kui peaks konkreetsele toidule allergiline olema. Kui anda täna porgandipüreed, homme õunapüreed ja ülehomme kapsapüreed, siis on suht võimatu kindlaks teha, milline toiduaine allergia tekitas. Muidugi ei pruugi allergiaid üldse tekkida, aga kindluse mõttes siis tasub anda 4-5 päeva ühte toitu järjest. 5. elukuust alates võib anda ka juba lihaga püreesid, aga enne seda ainult juurviljadest, köögiviljadest, puuviljast või marjadest valmistatud püreesid. Küsite kindlasti, et miks soovitatakse nii vara lapsele erinevaid maitseid tutvustada? Kuna neelamisrefleks tekib ajavahemikus 4-6 elukuud ja hiljem taandub, siis võib juhtuda selline asi, mis pidi muideks väga sage olema, et kui alustada söötmist 6. elukuust, siis laps ei taha süüa ning korralikult sööma saamine võib võtta isegi kuid aega, kuid see annab tugevalt tunda lapse kaaluiibes. Kuna meil on kohe-kohe püreede valmistamine ees, siis on oodata lähitulevikus retsepte siia (mul on vahva raamat beebitoidu valmistamisest).

Ma ei taha ära sõnada, sest tavaliselt siis asjad pöörduvad minu kahjuks, kuid ütlen siiski, et mul motivatsiooni jätkamiseks jaguks-olen võtnud 1 kg alla. Peeagu 3 kuud pole kaal grammigi langenud ja nüüd sain kolinal ühest kilost lahti. Neli on veel jäänud, kuid kui tahaks veidi paremat vormi, siis võiks veel 5-7 kg langetada, aga see pole iseenesest eesmärk omaette. Ja kuidas see mul siis õnnestus? Nagu eelnevalt kirjutasin, et ma liigun rohkem ja teiseks ma söön väga tervislikult. Ostan poest põhiliselt toidukraami, kus on null E-ainet või täiesti säilitusainete vabad, lihakraamist ainult puhast liha, kus on lihaprotsent väga kõrge ning täisteratooteid jms. Raha läheb toidule märgatavalt rohkem, ent ma söön ka vähem, sest ma saan kõhu pikemaks ajaks täis. Kui varem rämpostoitu sõin, siis oli korraks kõht metsikult täis, aga varsti oli veel suurem isu ja oli uut portsu vaja. Ma ei imesta, kui mõnedesse roogadesse on mingeid hormoone lisatud, et sul tekiks vajadus seda uusti ja uuesti süüa (loe: osta); eks kaupmehedki taha teenida. Ja teine asi, mis väga hästi töötab on see reegel-hommikul söö nagu kuninganna, päeval kui printsess ja õhtul kui kerjus. Olen end hommikuti korralikult täis tankinud, lõunas poolvägisi sooja toitu söönud (kana riisi või pastaga) ning õhtul midagi kerget võtnud juurvilju, võileiba jms ning mul pole kordagi nälga tekkinud ning energiat jagub ka. Hirmus magusaisu on ka kadunud, varem sai ikka üks jäätis kindlasti päevas söödud. Sellised lood siis. Ahjaa... smuutisid teen ka hoolsasti (põhiliselt mustika-banaani, aga olen teinud ka vaarika-banaani ja aprikoosi-banaani oma), sest meil tuleb sügavkülm marjadest tühjaks saada, kuna peagi on kolimine ees. Eks siis aasta alguses pean poest ostma marjasegusid, sest need kosutavad joogid on tulnud, et jääda.

Mu jutud on kaootilised, aga ärge pahandage, sest ma pole juba kolm kuud mitte ühtegi ööd ju normaalselt magada saanud. Vahel imestan ise ka, kuidas ma ikka veel jaksan... aga siin kehtib see reegel, et kes teeb-see ka jõuab. Nonii... rõdult korjasime ka tomatid ära ja panime nad järelvalmima, sest tihane hakkas salaja maiustamas käima ja see mulle ei meeldinud.

Kokkuvõtteks võin oma aiandusprojekti kohta öelda järgnevat-null euroga käima pandud projekt tasus end kuhjaga ära. Mul oli rasedana pidevalt tegevust, siis see rõõm, mis taimekeste kasvamisest sain ning lõpuks muidugi ka imemagusad tomatid, mida ei anna üldse võrreldagi kasvuhoone-või poetomatitega. Kuna uues kohas on meil veel suurem rõdu, siis järgmisel aastal tahaksin potitomateid kasvatada suurtes kogustes (minu kirsstomatid venisid liiga pikaks ja järgmisel aastal enam endast pikemaid taimi ma kasvatada ei plaani), muidugi till, petersell jms ning paprikaseemned olen ka juba kuivama pannud ja A hakkab rediseid kasvatama. Kui sel aastal oli eesmärk mitte millestki midagi teha, siis järgmisel aastal olen nõus veidike investeerima aiandusse, et silmailu rohkem oleks.

Kohtusime juulibeebidega

Kui raseduse ajal kutsuti nõuandla poolt kokku esiklast ootavad paarid, kelle lapsed sünnivad juulis, siis täna oli uus kohtumine. Seekord juba pisikeste põnnidega. Kaheksast paarist kuus olid kohal, 4 tüdrukut ja 2 poissi. Olgu öeldud, et teine noormees kannab sama nime, mis meie poeg, ainult soomestatud versiooni. Rääkisime sünnitusest, uue olukorraga harjumisest ja lobisesime niisama. Kooki ja morssi sai ka. Kuigi meie pojakese sünnikaal oli üks väiksemaid (3468 grammi), siis koosviibimisel oli ta teistest märgatavalt suurem-kasvame mühinal. Kuulsin veel hirmsaid lugusid sünnitusest, kes kaotas 3 liitrit verd ja sai vereülekande, kellel erakorraline keiser ja kellel laps haige jne. Mõtlesin, et meil läks siis vist päris hästi. No vot. Vihma sajab ja täna välja kärutama ei saanud, ehk veab homme ilmaga rohkem. Eilne sünnipäev möödus kenasti, sain võrratult head rullbiskiviiti, mille sünnipäevalise issi ise valmistas. Panen retsepti ka siia, sest seda kooki tasub järgi teha (Soomes on veidike teine versioon sellel, aga mitte grammigi halvem kui Eestis). Ahjaa... täna on Inglipoisi vanatädi sünna, palju õnne!

Pildil olev mängukaar oli tõeline hitt. Inglipoiss oli tõelises mänguhoos.

Rullbiskviit

Põhi:
4 muna ja 2 dl suhkrut vahuks
1 1 / 2 dl nisujahu
1 / 2 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit

(sega kuivained korralikult läbi)

Lõpuks jahu segada taignasse.  Vaht plaadile. Ahju keskmise temp.  200 C juures 8-10 min.

Võta küpsetatud põhi ahjust välja ja aseta suhkruga kaetud küpsetuspaberi peale. Lase jahtuda.Niisuta nt mahlaga. Peale moosi ja näiteks  vahukoort, kuhu on lisatud maitsestamata toorjuustu + sidruni koort + sidrunimahla

Rulli küpsetuspaberi sisse, ja pane külmkappi mõneks hetkeks. 

Retsept pärineb Tiina-Marialt ja koogi valmistas Sami.
Väga maitsev oli, aitäh!

Laps on enda nägu

Pidevalt käivad vaidlused, et kelle moodi ikka Inglipoiss rohkem on... otsustasin siis asjasse selgus tuua ja lasin targal programmil teha nägude-kontrolli ning tulemused on siin:

Ehk siis pojake on täpselt ühepalju nii ema kui isa moodi.

Tark arvuti ütleb, et kuulsatest meestest

on kõige sarnasem meie särava pojaga

filminäitleja John Travolta. Eks otsustage

ise, kas see peab paika või ei....

Arsti juures käidud. Piimaallergia?

Kuna meil on pikaajaliselt esinenud oksendamist, tugevat kõhulahtisust, kõhuvalusid ja nutuhoogusid, siis suunas terviseõde meid kontrolliks arsti juurde. Ma ei hakka detailselt kirjeldama, mis-kus ja kuidas on, kuid põhjust muretsemiseks oli ja on piisavalt, seetõttu sai see käik eile ka ette võetud.
Enne lastenõuandlasse siirdumist võtsime rahustava vanni, kuid kuna pojake on kiiresti kasvanud, siis vann on piisavalt väikseks jäänud, et seal end korralikult siputada saaks. Taheti ju teha ujumistrenni nagu Tallinnas vanaema suures vannis tegema harjutud on, kuid see ei tahtnud hästi õnnestuda ja tekitas emmele idee, et tuleb täispuhutav bassein osta, kus ujuda ja pesta end saaks. Lisaks võtaks see ka vähe ruumi... no see selleks.
Pärast vanni ja tunnikest iluund siirdusime bussiga linna ning uinuvat Inglipoissi ma äratama ei kippunud, seetõttu tõstsin vankri korviosa raamilt maha ja liikusin sellega vastuvõtu suunas. Krapsakas terviseõde tuli kohe appi ja tassisime poja koos korvikesega arstikabinetti. Terviseõde ütles arstile, et meil on eriti pidulik sisenemine-poissi kanti lausa kätel. Selline abivalmis ja hooliv suhtumine soojendab ainult minu südant. Arst ütles, et mürkroheline väljaheide pikemat aega ning tihe oksendamine ei ole beebi puhul normaalne ning asja on vaja edasi uurida. Muud asjad olid korras (kõrvad, silmad jms). Arst kahtlustab piimaallergiat ja tegi saatekirja haiglasse lastearsti vastuvõtule, kes juba hakkab asja täpsemalt uurima. Mina pean hakkama pidama päevikut, millal sööme, millal oksendame, millal kakame jne. Nüüd ootame kirja kutsega arsti visiidile, siis saab vast asjasse selgust (vahemärkusena olgu öeldud, et Soomes saadetakse paberkandjal kiri koju, millal sind vastuvõtule oodatakse).  Pärast visiiti sõime kõhu täis ja seiklesime linnas veel kaks tundi, pisike poiss magas magusat und ja emme tegi mõned klõpsud koloriitsest sügisest, mis on täieõiguslikult linna saabunud. Ma ikkagi loodan, et lapsel ei ole piimaallergiat, sest sellega kaasneks nii palju jamamist-mina peaksin tõenäoliselt väga rangele dieedile minema (ma ju armastan kohupiimasid jms) ning tehispiim on ka väga kallis. Pärast haigekassa 70% kompensatsiooni maksaks 2,5 liitrit piima 70 eurot, no on alles hind. Üks tuttav tegi bussis nalja, et siis jääb ainult loota, et laps eriline piimasõber poleks. Nali naljaks, muidugi vajab laps piima ja eks ta siis seda ka saab. Kuna külm talv on tulemas, siis on hetkel aktuaalne lambavillast toodete soetamine. Perefoorumis soovitati lambavillast magamiskotti, sest tavaline lambanahk külje all ikka ei garanteeri, et laps end soojalt tunneb. Jalutasin siis mööda Mikkeli peatänavat ja pärast raamatupoes kolamist märkasin juhuslikult uut poodi mu tähelepanu köitmas. Villatoodete pood avati paar päeva tagasi ja seal on olemas just vajalik lambavillast magamiskott, kõik augud ja asjad on ka olemas, kui tahaks last panna kärru või turvahälli sellega. Avamise puhul on veel sel ja järgmisel nädalal 10% allahindlust. Väga tore leid iseenesest. Homme pidid meile külalised Kouvolast tulema, kuid neil läks auto katki. Ootame kohtumist Rico, Aapo ja Stellaga põnevusega, ilmselt lükkub see siis mõne nädala võrra ainult edasi. Homne asendusplaan on minna Lumi-Nella sünnipäevale, pisike preili sai mõned päevad tagasi 2-aastaseks. Nende perest oli juttu ka augustikuu "Psühholoogia Sinule" ajakirjas. Super nunnud lapsed. Nii... täna oleme jälle sõbrakesega kahekesi, saatsime just issi tööle ära ning päevaplaani kuulub mõned kosutavad iluuned, kindlasti pikk-pikk jalutuskäik metsa; kui mahti on, siis ka poetuur, sest emme plaanib osta trimmiva body või püksid endale. Kui kaal ei alane, siis tuleb muid võtteid hakata kasutama enda enesetunde parandamiseks. Tegelikult lubasin ühe vanaemale ka osta, siin on see lihtsalt nii palju odavam ning las proovib ka. Ja tomatid korjan rõdult ära ja panen kappi küpsema, sest lubatakse lund meile peatselt. Ei taha mõeldagi, mis ma jalga saan siis, sest mu varbad mädanevad siiamaani ning käin lahtiste jalanõudega. Brrr... olen ühe kuuri antibiootikume Soomes ära söönud ja asi sai korda, kuid siis tuli uuesti tagasi ja nüüd on juba 4 varvast ja kaks sõrme, mis sõna otseses mõttes mädanevad. Teen jalavanne, panen salvi, pisikesi viinalapikesi küüne alla jne., aga tulemus null. Soovitati uus ravikuur teha, kuid kuna pojal on niigi kogu seedimine nii korrast ära, siis ma ei julge praegu antibiootikume võtma hakata. Ja kurb küll, aga konservatiivne ravi pole eriti aidanud ja põletikus jäsemeid keegi praegu lõikama ei hakka. Iseensest küüne eemaldamine poleks  probleem, A võiks ise selle ära teha mul, kuid ma ei taha talvel ilma küünteta siiski ringi käia.  Nojah... vaadake parem ilusaid sügispilte, mis ma slide-esitlusena kohe siia panen. Slideshow avaneb uues aknas ning varuge mõni sekund kannatust ja ärge unustage kõlareid sisse lülitamast, sest taustaks on kosutav muusika. Muidugi on siin kordi ilusamaid puid, kohti, värve, kuid alati on mingi segav faktor (inetu liiklusmärk, laternapost vms), mis rikuks foto ära ja seepärast on parimad kaadrid minu mälus. Tsau!

Täna saab 2-kuuseks päiksebeebi Remi. Õnnitlused Inglipoisi väiksele sõbrale tähtsa päeva puhul!

Pisike tähtpäevaline oma armsa vennaga

3-kuune

Täna õhtu viimasel tunnil möödub 3 kuud Inglipoisi sünnist.

Palju-palju õnne päevasangarile, kes on nii lühikese ajaga nii palju rõõmu meie ellu toonud.

Olen 3-kuune ning sõber Pandast juba suurem.

Ja sõnu polegi vaja...

Sünnipäeva eelõhtul issiga küünalt puhumas.

Vaatan aknast välja ja sügis on käes...

5.10.2011 näitas termomeeter rõdul 31 soojakraadi.

Uskumatu!!! :)

Väsinud sünnipäevaline õhtust tudu vankris tegemas.

Selle vahva kaardi tegi pisikese Emily emme meile. Aitäh!
Tuba on headest soovidest ja õnnitlustest pungil,
aitäh perefoorumi inimestele ja ka teistele, kes meid 
täna meeles pidasid. 

Tagasi Soomes

Nagu eelmist postitust või pilte vaadates mõista võib, siis olime nädalakese Eestis. Loodetavasti keegi ennast puudutatuna ei tunne, et me ei teatanud, kohtunud jne., sest olime seekord perekesksed ning üritasime võimalikult palju olla koos Inglipoisi vanaemaga. Eestis oli väga-väga tore ning pojake sai kõvasti trenni tehtud. Ta oskab nüüd end püsti tõsta, kui teda kätest tõmmata. Selline harjutus on nii meelepärane, et kui juba tema poole vaatad, siis ajab lihased pingule ja on valmis kohe istesse tõsteid tegema. Kui aga tegevus lõpetatakse, siis saab pahaseks. Läbi ja lõhki spordipoiss, ainult tahaks liigutada end hommikust õhtuni. Tubli!!! Mina sõin palju-palju arbuuse ja liikusin ohtralt ringi, õnnestus koguni 1,5 kg langetada, kuid see vist on juba tagasi, sest Soomes on meil siin üks küpsisetort nahka pistetetud, ehhee.... Ahjaa, väga huvitav asi on see, et kui pojake sööb, siis talle ei meeldi, et ma kellegi teisega samal ajal räägin. Kohe katkestab söömise ja hakkab "pahandama." See ajab lihtsalt nii naerma, et ise on nii pisike, aga juba lööb korda majja. Muidugi arusaadav, et gurmaanid naudivad toitu ja siis polegi vaja lobisemisega teise naudingut segada... :)
Kuna pojakese vanaema oli tööl, siis aitas tädi Lya meid laevale. Jõudsime õige napilt, 2 minutit hiljem me enam poleks laeva saanud. Jooksin plätudega vihmas päris korraliku maratoni maha ning sain nii laevas kui rongis ka korraliku koormuse kõhukotis pojakesega edasi-tagasi ringi liikudes. Vankris magada ei tahetud ja siis saimegi kõhukotis mõnuletud. Laevasõit sujus üsna kenasti ning loetud tunnid Helsingis möödusid ka kiiresti, Inglipoiss otsustas vankris tududa ja emme käis Stockmani lasteosakonnas mänguasju ja riideid vaatamas. Sealses beebimaailmas, mis asub kuuendal korrusel, on vahva tuba peredele, kus saab mähkmeid vahetada, toitu mikros soojendada, imetada, mängida või vetsus käia. Ilus vaade linnale ka. Kui keegi on väiksemate lastega Helsingisse minemas, siis seal saab kenasti oma toimingud ära teha. Samalaadne tore koht pidi olema meil Eestis ka, nimelt Rocca Al Mare kaubanduskeskuses. Helsingisse jõudes oli nii soe ja tore näha inimeste abivalmidust, igas poes, asutuses, transpordis inimesed aitasid meid omaalgatuslikult. Ainult bussis tõmbas üks vanem naine oma kohvri käru jaoks mõeldud kohale ette (ta oli eestlane), teised kõik võtsid eest ära, et mahuksime kenasti end bussi parkima. Ka rongis aitas üks kena meesterahvas meid, võttis pojakese sülle kuniks ma kõhukotti endale selga panin, vankri rongi ja rongist maha aitasid ka sõbralikud soomlased meid. Lapse jaoks oli reis muidugi väsitav ja eks see andis kahel esimesel õhtul hüsteerilise nutu näol tunda, aga päeval oleme jälle rõõmsad ja harjume vaikselt uuesti teise koduga ära. Eile hommikul käisime nõuandlas günekoloogi juures. Olin väga pabinas, et kui laps ärkvel on, mis ma siis teen. Porist vankrit ju kabinetti ei vea ja kuidas ikka protseduure teha, kui laps nutab. Õnneks polnud muretsemiseks põhjust, sest kohe nõuandla peauksest sisendes tervitas meid naistearsti assisteeriv terviseõde, kes juhatas õigesse ruumi ning küsis, kas ma jätaksin lapse tema valve alla või tahaksin ta korviosaga kaasa võtta. Ta ise soovitas esimest ning kuna poja tudus kenasti vankris, siis olin nõus. Ta lubas, et kui nutt suureks läheb, siis tuleb kutsub mu appi. Õnneks seda polnud vaja ja pärast järelkontrolli sõitsime magava lapsega edasi panka ja KELAsse ning seejärel koju. Koduuksel tehti silmad lahti ja ärgati üles. Olgu öeldud veel, et sügis oma kõige ilusamas võtmes on nüüd käes-puud on koloriitse kuue saanud ja aknast piiludes näen punaseid, rohelisi, kollaseid, oranze puid ja põõsaid silma rõõmustamas. Eriti hubaselt mõjuvad rõdul keerlevad haavalehed-tunned kohe, et sügis on taas linnas. Tass kakaod ja sooja teki all head raamatut lugeda, see oleks tõeline sügisromanss. Kirjutanud olen ka üsna palju viimasel ajal, põhiliselt alkoholismi teemal... lugeda saab alles jaanuaris 2012 neid artikleid, sest üks psühhiaater trikitas ja jättis kommentaari andmata.
Täna siis oleme väikse sünnipäevalisega kahekesi kodus, sest issi on öövalves. Eile õhtul sõime minu tehtud küpsisetorti ja pidasime eelsünnipäeva. Täna oleksime pidanud beebiujumise infotundi minema, sest ilma selleta beebiujumisse ei lasta, kuid kuna ujula on linnast väljas ja sinna on väikse lapsega keeruline minna (lisaks laps oli viril), siis otsustasin helistada ujumistreenerile ja pidada meie tuleku osas nõu. Ta ütles kohe, et lapsega pole mõtet tulla, sest nii ei kuule mina ega ka teised, mida ta räägib ning soovitas uuele infotunnile novembris tulla. Ütles, et parim vanus ujumise alustamiseks on 3-6 kuud ja meil ei ole kuskile kiiret, sest iga kuu alustab uus rühm. Ütles, et infotunnis võetakse turvalise teema põhjalikult läbi ja basseini ääres pole aega igaühele seletama hakata, seepärast ilma teoreetilist koolitust läbimata ujuma ei saa. Olgu öeldud, et tegemist pole ujutamise, vaid ikka korraliku ujumistrenniga, kus beebid sukelduvad ja teevad igasuguseid treikke vee all ja vee peal. No vot... Postituse lõppu panen imeilusa kollaazi päiksebeebidest (juuulis ja augustis 2011 sündinud pisikestest). Otsige siis meie Inglipoiss ka üles!

Selle võrratu kollaazi meisterdas pisikese Delisa andekas emme Kristin Aavik.

Õpime roomama

Täna tegime pika tuuri vanalinnas ja õhtul harjutasime roomamist. Oleme väga väsinud, seepärast jätame kirjutamise järgmisteks päevadeks. Mõned fotod meie tegemistest.