Tegus päev

Eilne veekeskuses käimine mõjus tõelise energiasüstina, kosutava stardi päevale andis ka soe ja päikseline ilm. Pesin täna 5 masinatäit pesu, toestasin tomatitaimed ära, pakkisin haiglakoti kokku ning sorteerisin beebiriided ära. Tõstsin eraldi kasti suurused 50-60 cm, mis peaksid kõlbama kandmiseks esimesel kahel elukuul. Tõtt öelda on neid riideid nii palju, et tuleb vist tõesti iga päev vahetama hakata...

Fotodel riided suuruses 50-60 cm.



Haiglakotti viskasin saunalina, käterätiku, kosmeetikat, hügeenitarbeid ja beebiasju. Mingeid suuri kompse ma haiglasse kaasa vedada ei plaani. Turvahälli saab A hiljem järgi tuua.

Kodus tegin täna veel suurpuhastust ning nüüd võin rahuliku südamega uue ilmakodaniku tulekut oodata. Õhtul jõudsin lõpuks järve äärde ja metsa ka, sõin mõned jänesekapsad ning korjasin piibelehti. Terve tuba on lillelõhna täis... Loodus on ilus ja ilmad on ka praegu mõnusad. Naudin rasedust täiel rinnal, võin julgelt öelda, et viimane trimester on kõige meeldivam. Esimene trimester möödus iivelduse, oksendamise, kõrvetiste ja nälgimise tähe all, pooleldi ka teine trimester. Suurem kaalutõus teisel trimestril tõi kaasa valud liigestes ning nüüd lõpuks tunnen end üsna inimesena... :)

Beebitarvete shoping

Kes ütles, et meestele ei meeldi ostlemine? Neile ei meeldi kaua poes olla, kuid saagi korvi ladumine pakub täiesti arvestatavat pinget. Pühapäeval täiendasime beebi kosmeetika ning hooldustarvete varusid, lisaks sai pisike ka suure sinise vanni omale. Võin ilma igasuguse kadeduseta öelda, et väiksel mürakarul on rohkem kreeme, õlisid ja puudreid kui minul. Tegelikult sai igasugu naljakaid asju veel ostetud, kuid neist ma parem ei räägi (nt. rinnapiima säilitamise pakendid sügavkülma jms). Ma olen üsna kindel, et kõik ostud polnud hädavajalikud, kuid A ei viitsi 10 x poes käia ja ladus võimalikud vajalikud asjad igaks kolmeks juhuks korvi. Nüüd on veel vaja voodi ja mähkmekonteiner osta, siis olemegi beebitarvete ostmisega lõpusirgele jõudnud.

Aeg maha...

Meil on abikaasaga üks vahva traditsioon-kevadeti Toila Spa-s käia. Oleme võtnud paketi AEG MAHA, mis sisaldab 4 päeva majutust ning lõõgastavaid protseduure Toilas. Kuigi hoone ise on üsna kulunud välimusega, siis teenindus on seal suurepärane ning saunu on ka vähemalt 8 erinevat. Lihtsast kodutoidust ma parem ei räägi... Kuna sel kevadel jäi Toila raseduse tõttu ära, minule olid enamus protseduurid vastunäidustatud, siis niisama ei hakanud me sinna olesklema sõitma. Kuna kahekesi olemist jääb järjest vähemaks, otsustasime enne beebi sündi natuke aja maha võtta ja lihtsalt olla teises keskkonnas. Eile õhtupoolikul külastasime linna lähedal asuvat veekeskus-spad, kus hellitasime end mullivannis, aurusaunas ja lõbustasime end mööda torusid alla lastes... Samas majas hakkab meie väike beebi laupäeviti ka ujumas käima.



Sain mõnusa elamuse osaliseks, õhtul valdas mind kodus mõnus rammestus...

34. rasedusnädal

Eile, rasedusnädalal 34+2, käisin taas nõuandlas terviseõe vastuvõtul. Väike ülevaade minu ja lapse parameetritest. Kõhubeebi süda lõi 144 korda minutis, emakapõhja kõrgus oli 30,5-31 cm, 2 nädalaga polnud see kasvanud. Hetkel on veel vara sellest paikapidavaid järeldusi teha. Minu hemoglobiin oli tõusnud 134-le, mis on super tulemus. Rauda võtsin täpselt 1-2x nädalas, aga sõin see-eest ohtralt maksapasteeti. Kaalu oli 2 nädalaga lisandunud 466 grammi, kogu rasedusega 10,6 kg. Kui uskuda kaalukalkulaatorit, siis jõuan veel max. 3 kg koguda. Vererõhk on normis, kuigi alumine võiks veidi madalam olla: 116/86. Rääkisin oma terviseõele sellest, et kardan loomulikku sünnitust hemorroidide tõttu ning üleüldse on tekkinud hirm valu suhtes. Ühe tuttava elukaaslane sünnitas hiljuti ning sai kohutava trauma sellest, lisaks ei antud talle epiduraali ega muid valuvaigisteid. Samuti kardan veidi sünnitusjärgset taastumist, olen mananud endale ette suhteliselt sünge pildi sellest, kuidas ma invaliidina voodistki välja ei saa. Tanja, minu terviseõde, soovitas mul neil teemadel rääkida pelko-kätilö`ga, kes on spetsialiseerunud just sünnitushirmule. Statistika andmetel pidi iga seitsmes sünnitaja tundma mingisugust hirmu sünnituse ees. Tanja sõnul pidid need sünnitajad, kes on eelnevalt pelko-kätilö juures käinud, sünnitusel rohkem tähelepanu ja ninnu-nännutamist saama. Ta tegi nalja, et naudi parem sünnitust ja lase end abikaasal ja ämmaemandal hellitada. Tema sõnul on sünnitaja nagu kuninganna... no eks me näe. Mul ei ole paanilist hirmu ja suudan täiesti mõistusega asja võtta, kuid ehk on hea mõned teemad siiski enne sünnitust arutada läbi, siis on endal ka kindlam tunne. Minu suurim hirm on, et ma jään epiduraalist ilma... Lõppude lõpuks on sünnitus nii lühike osa kogu elust ning ei tasuks liigselt ette muretseda. Kohtumist väikse nunnuga ootan küll väga.

Oleme arutanud igasugu sõjaplaane kodus A-ga, kuidas mingis olukorras käitume jms. Leppisime kokku, et kui peaksime omavahel konflikti minema, siis last ekstreemesse olukorda ei sea ja häälekaid diskussioone kodus ei pea. Kui peaks tekkima olukord, kus ei suuda end vaos hoida, siis mina lähen õue natukeseks jalutama (nt. bensukasse jäätist ostma). Kasvatusküsimused on ka arutatud läbi ning oleme neis üksmeelel. Laps peab saama palju tähelepanu ja hellust, seda ei saa kunagi liiga palju olla. Eile, nõuandlast lahkudes, kohtusin ühe tumedanahalise noore emaga. Ta oli väga sõbralik ja meeldiv, kärust piilus välja tema 6-kuune tüdrukutirts. Ta oli hiljuti samas haiglas sünnitanud ja kuigi oli kõvasti vandunud seal ning lubanud enam mitte lapsi saada, siis nüüd mõtleb juba teisele lapsele... ta oli väga õnnelik oma beebi üle. Kui ma ütlesin, et lähen juuli algul sünnitama, siis ta tegi suured silmad ja küsis, et kas nüüd juulikuus juba või? Tema sõnul olla mul võrreldes temaga nii väike kõht... Seda oli muidugi rõõm kuulda, sest ega ju keegi meist taha maakera olla... A ütles ka ükspäev, et ma näen raseda kohta suht sportlik välja... no tore-tore.
(Fotol mina 31.05.2011)
Pärast nõuandlat jalutasin vihmasajus haigla suunas, sest plaan oli koos A-ga autoga koju minna. Sain korralikult märjaks ning kuna kaalu polnud eriti lisandunud, otustasin end premeerida kahe Snickersiga. Haigla aulas lugesin rasedate ajakirju ning tegin veidi eeltööd järgmise artikli jaoks, pärast 1,5 tunnist ootamist sain lõpuks kenasti koju...

Hetkel on loode 32 nädalat vana ja ei hõlju enam lootevees, vaid lebab rahulikult kõhus. Silmad avanevad, kui ta on ärkvel ja sulguvad magades. Meie kõhubeebi oli eile väga rahulik ning õhtul isegi muretsesin veidi, mis ta seal plaanib, kuid täna tegi ta kõik kenasti tasa ja on mõnusasti kõhus keeranud ennast. Kui ma vannis käisin ja talle laulsin, siis ta tegi lausa suure pöörde, mida oli silmaga isegi võimalik tuvastada. Hetkel on kõhubeebi umbes 41 cm pikk ja kaalub umbes 2300 grammi.

Loote liigutuste jälgimine

LOOTE LIIGUTUSTE JÄLGIMINE
Loote liigutusi on peetud tema elusolemise märgiks. Esimeste löökide põhjal on üritatud hinnata koguni eeldatavat sünni tähtaega, kuigi see on üsna ebatäpne meetod. Ultraheli abil on võimalik jälgida loote liigutusi ja arengut emaüsas ning selle abil määratletud loote normaalset käitumist. Loode magab ja on ärkvel teatud määratud rütmi järgi, näeb unenägusid, hingab, liigub, neelab, imeb pöialt jne Kõik need loote liigutused on kesknärvisüsteemi poolt reguleeritud. Kui kesknärvisüsteem saab toitu ja hapnikku vere kaudu platsentast hästi kätte, loode kasvab hästi ning liigub normaalselt. Kui aga kesknärvisüsteem saab vähem hapnikku, peegeldub see loote elavuse vähenemises. Loote liigutuste jälgimist on hakatud kasutama seetõttu, et määratleda beebi enesetunde jälgimist emakasiseselt. Ema tajub umbes 80% kõigist lapse liigutustest. Lootel on emaüsas erinevaid liigutusi; nõrgad, lühikesi või tugevaid lühikesi sarju ning pöörlevaid liikumisi. Luksumine tundub emale vasara koputusena vastu kõhuseina. Luksumise liigutusi lugemisel ei arvestata. Liigutuste impulss jääb enam-vähem konstantseks raseduse lõpuni. Tavaliselt loode ei vähenda selgelt liikumist nagu varasemalt arvati. On täheldatud, et igal lootel on oma individuaalne liikumisviis. Tavaliselt loode liigub 3-50 korda tunnis, mõned rohkem kui 100 korda tunnis. Lisaks on lootel mõõdetud 20-40 minutilisi puhkefaase. Ema tajutav puhkepauside pikkus võib olla pikem. Ema liikumine vähendab samuti beebi liigutusi ja teiselt poolt on emal raske märgata lapse liigutusi, kui ta tegeleb muude asjadega. Seetõttu liigutuste jälgimine sooritatakse puhkeasendis. Seda saab teha igal kellaajal, loote aktiivsem likkumisaeg on hilisõhtused tunnid.

LIIGUTUSTE JÄLGIMISE SOORITAMINE
Heitke puhkama küljele endale sobival ajal ja märkige iga päev tunni jooksul üles beebi liigutused. Kõik erinevad, selgelt erinevad liigutused võite kirja panna liigutusena. Kui te tunnete vähem kui 10 liigutust tunni jooksul, proovige uuesti lugeda teisel tunnil. Liikuge ja sööge lugemiste vahel. Kui liigutusi on ikka veel vähe, alla 10, tulge samal päeval sünnituspolikliinikusse loote südamehäälte kontrolli. Kui liigutused on nõrgad ja te kogu päeva jooksul ei tunne ühtegi tugevat löökide-sarja, tulge jälgimisele järgmisel päeval, kui laps ei ole siis aktiivsemalt liikuma hakanud. Kui loode liigub väga palju, ei ole vaja arvutada liigutusi kogu tunni vältel.
____________________________
Lisan siia ka omapoolse täpsustava kommentaari. Eesti paistab euroliidus silma kõrge vastsündinute suremusega, nagu ka ühe suurema naiste raseduseaegse ja -järgse suremusenumbriga. Eestis on tuhande vastsündinu kohta üle nelja surma, suuremas osas Euroopa riikidest on vastsündinute suremus alla 3,5 tuhande kohta.
Üleüldine suremus laste (kuni 14-aastased) lõikes oli aastatel 2001-2005 19,1 last 100 000 kohta. See näitaja on viis korda kõrgem kui Soomes. Tahan väga-väga kiita soomlaste raseduse jälgimise süsteemi. Igale jälgitavale on broneeritud 45 minutit aega terviseõe juures, kes sooritab ka kõik protseduurid (määrab valgu uriinis, raua veres, mõõdab vererõhku, beebi südamelööke, emakapõhja kõrgust ning kaalub rasedat). Kõik toimingud saab ühes kohas tehtud ning raseda jooksutamist ei toimu. Ka on piisavalt aega, et teha ennetus,-ja teavitustööd ning lihtsalt kuulata, mis rasedal mureks on. Iga võimalik probleem seletatakse lahti ning hoiatatakse olukordade ees, mis võivad, aga ei pruugi rasedusega kaasneda. Selline kõrgetasemeline raseduse jälgimine ning rasedate informeerimine on taganud Soomele ühe maailma väiksema vastsündinute suremuse. Okei, mis ma ikka pikalt keerutan-nüüd asja juurde. Eile oli üks kaasrase mures, et tema kõhubeebi pole juba terve päeva liigutanud. Ka meil on korra selline olukord ette tulnud, kuid suure kopsimise peale meelitasime siiski pisikeselt paar kõvemat lööki välja. Kuna Eestis pole rasedaid täpselt informeeritud, kuidas sellises olukorras käituda, siis otsustasin jagada oma teadmisi ning tõlkisin haiglast saadud loote liigutuste jälgimise juhendi kibekiirelt emakeelde. Kuna see toimus kõik öisel ajal ja kiiruga, siis keelelised apsud andke mulle andeks. Ma panin tõlgitud teksti ka blogisse üles lootuses, et ehk on mõnele rasedale nüüd või tulevikus abiks. Minu soovitus on veel see: kui kahtled, siis pigem mine haiglasse kontrolli. Vahel võib mitte minemine saatuslikuks saada. Ahjaa, algne tekst pärineb Mikkeli Keskhaigla sünnituspolikliinikust. Mul on ka kaasas tabel, kuhu peaksin pisikese liigutusi igapäevaselt märkima, kuid siiani pole selleks vajadust olnud, sest ta on meil niigi aktiivne ning vahel saan 10 lööki juba minutis kätte...
PS! Loote liigutusi peaks hakkama jälgima III trimestrist, varem ei ole vaja.

Mõtteid emale ja isale...

Kui laps elab julgustamisega koos,

õpib ta olema ennast usaldav.

Kui laps elab leplikkusega koos,

õpib ta kannatlikkust.

Kui laps elab kiitusega koos,

õpib ta lugupidamist.

Kui laps elab lahkusega koos,

õpib ta õiglust.

Kui laps elab turvalisusega koos,

õpib ta ustavust.

Kui laps elab heakskiiduga koos,

õpib ta end armastama.

Kui laps elab tunnustuse

ja heakskiiduga koos,

õpib ta leidma maailmas armastust.

/A. Mellgren/

Mida laps kuuleb-
selle ta unustab,
mida laps näeb-
seda ta mäletab,
mida laps kogeb-
seda ta oskab.
/Confucius/

Ravimtaimede jahil

Kuna A on täna valves ning mina üksi kodus, siis luges ta mulle hommikul enne tööle minekut sõnad peale:"Kuigi Sul on valus, siis palun püüa natukenegi kõndida ringi, muidu paisuvad veenilaiendid veel suuremaks..." Kuna ma lubasin ju natuke vereringet ergutada ning enesetunne oli ka tsipake parem, siis otsustasin metsvaarika varsi minna korjama. Võtsin kaasa noa, käärid ja kotikesed ning asusin raiet teostama. Plaanis oli seejärel siirduda nurmenuku õisi ja lehti korjama, kuid kuna autotee on niidule liiga lähedal, siis hakkasin kahtlema selle tegevuse mõistlikkuses. Selle asemel kõndisin hoopis maja taga asuva järve suunas, mis asub männimetsa kõrval. Märkasin kraavis kollaseid varsakapju, isegi mõned (veel õide puhkemata) piibelehed olid end männipuu varju sättinud. Seekord jätsin lilled metsa, sest muidu oleks ravimtaimede korjamine katki jäänud (piibelehed on ju kergelt mürgised ning ma ei hakanud riskima). Mööda metsarada sammudes nägin paiselehti, kortslehti ning kõrvenõgeseid, mis kõik kenasti koju viimiseks kaasa korjasin. Vahepeal pistsin suhu veidike jänesekapsast ning püüdsin selle söömisega mitte liialdada (olen ju suur hapu-sõber), sest suurtes kogustes ei pidavat see rasedatele hea olema. Tegelikult oleksin võinu korjata ka metsmaasikate õisi ja lehti, ka nendest tehakse teed ning mustikavarsi, kuid mul ei olnud kotis piisavalt ruumi enam ning ega ma polnud kindel, kas ja mis mõju nad tervisele avaldavad. Koju jõudes panin osa kõrvenõgestest karbiga sügavkülma ja ülejäänud kuivatamiseks. Kortslehed ladusin küpsetuspaberile kuivama ning paiselehe kollased õied jäävad talvist külmetuste perioodi ootama. Kuna ma metsvaarika vartest pole varem teed saanud (võib olla isegi olen, aga ei mäleta) ning eelnevalt netist teesõprade kirjeldusi lugedes tekkis suur huvi, siis panin kohe poti tulele. Lõikasin varred juppideks ja viskasin keevasse vette. Lisasin algul ka mõned noored rohelised varred sekka, kuid pärast 20 minutilist keetmist võttis leotis rohelise värvuse ning mul tekkisid suured kahtlused oma tee valmistamise oskuste osas, seetõttu kahmasin rohelised varred potist välja ja lasin puitunud pruunidel vartel edasi mulksuda. Tee värv oli helepruun, kaugel punasest ning mingisugust hõrku maitset või üldse maitse ma sellel ei täheldanud. Tõstsin poti lõpuks tulelt ja hakkasin sööki valmistama, hiljem kaane alla piiludes avastasin ilusa roosaka värvusega tõmmise. Vaarikatee puhul tuleb ilmselt varuda palju kannatust ja lasta tal tõmmata väga-väga-väga kaua, siis tuleb ka õige aroom, maitse ning värv esile. Ilmselt ka raviomadused. Enne vaarikate õitsemist võib korjata ka noori rohelisi lehti ja neid kuivatada, selle võtan ka millalgi veel ette... Kuna ma juba alternatiivmeditsiini usku hetkeks pöörasin, siis otsustasin rauapreparaatide asemel oma hemoglobiini tõsta kõrvenõgese näol. Esmaspäeval on mul nõuandlas taas Hgb mõõtmine, selle nimel tasub ju vaeva näha küll. Valmistasin nuudleid fajita kastmega ning lisasin sinna murulauku, pestud kõrvenõgeseid ning kobartomateid. Kui aus olla, siis valminud roog mingeid erilisi maitseelamusi ei pakkunud, kuid tervislik oli kindlasti. Rasedatel ei soovitata nõgeseteed juua, kuid toorelt võib tarvitada küll. Nüüd netis nõgeste pilte vaadates tegin piinliku avastuse-korjasin hariliku kõrvenõgese asemel hoopis raudnõgest, millel teaduslikult mingit ravitoimet leitud pole. Ohh... enne metsa minemist tasub end ikka ABC-ga end kurssi viia. Eks pean uued nõgesed korjama siis... :)

Lugesin imetamise raamatu veel üle ning lubasin endale, et homme hakkan pisikese riideid suuruse järgi sorteerima. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi, neid on niiiiiiiiiiiiiii palju. Sain Triinult vahvaid rasedate ajakirju, mida plaanin õhtul voodis vaarikateed juues lugeda. Uurisin ka elastiksidemete kohta, pärast sünnitust tasub kõht kinni siduda, siis pidi kiiremini tagasi tõmbuma. Olen mõelnud, et päris harjumatu võib olla, kui ühel hetkel enam kõhtu pole ja keegi seal ei liiguta sees. Positiivne on muidugi see, et saab taas kõhuli magada... Kõhubeebi on täna rahulik, tema ärkabki meil pigem hilisõhtul üles ja tahab siis suhelda. Eile õhtul tegime nostalgia-õhtu kodus ja lasime A-ga 90-te muusikat youtubest, pisikesele mürakarule paistis ka selline stimulatsioon meeldivat. Vähemalt rokkis kõhus kaasa... Üks hea uudis veel, sain infot, et kirsstomateid on võimalik toas aastaringselt kasvatada... mõned on lausa talvel vilju korjanud. Plaanin nüüd sügisel uued taimed mulda panna, ehk läheb mul ka õnneks... :)

Rasedus ja veenilaiendid

Olen kaks päeva ühe ebameeldiva probleemi tõttu sisuliselt voodireziimil olnud, probleem oli juba varem olemas, kuid ägenemine toimus paar päeva tagasi. Pärasoole põletikulised veenilaiendid võtsid sellised mõõtmed, et igasugune kõndimine ja istumine oli välistatud. Isegi voodis küljelt-küljele keeramine võttis nii mõnelgi korral pisara silma. Mul on olnud pilonidaaltsüsti lõikus, seetõttu tean väga hästi, mida tähendab haavavalu. Samas valuskaalas oli veel eile õhtul mu põletikulistest veenilaienditest põhjustatud valu. Tegelikult on kirurg asja vaadanud üle ning olen korduvalt ka günekoloogile ja terviseõele oma murest rääkinud, kuid jutt on ikka üks-enne sünnitust ei saa kirurgiliselt sekkuda, sest sellega kaasneks sepsise oht. Konservatiivne ravi pole siiani tulemusi andnud (olen ca 2 kuud proovinud). Kuna sünnituseni on jäänud nii vähe aega, siis on tekkinud tõeline hirm-kas ma üldse saan loomulikult sünnitada... Kui asi paremaks ei lähe, siis on üks võimalus saada ka haiglasse valuravi osakonda, kuid selle jätaksin siiski viimaseks abinõuks. Vara veel hõisata, kuid täna netis igasugu alternatiive otsides leidsin sellise soovituse: riivida toores kartul ning asetada mähis veenikomule. Kuna mul enam midagi kaotada polnud, sest apteegikraam on läbi katsetatud, siis proovisingi järgi. Ma ei tea, kas oli see usk või on tõesti vanarahvas nii tark, kuid ma tundsin kiiresti jahutavat ja mõnusat tunnet. Tänu sellele sain isegi täna juba ringi liikuda. Kuigi hiljem tuli valu taas tagasi, siis nüüd on mul teada nipp, mis minu puhul tõesti leevendust pakub. Keegi ei taha sellistel teemadel rääkida ja kannatatakse üksi nurgas, kuid ma panin meelega selle loo kirja, et ehk mõni hädaline saab kunagi siit abi...

Olen kindel, et ka kõhubeebi tajub ema valusid, sest viimastel päevadel sapsis ta kõhus eriti aktiivselt ringi (eriti kui mul valuhood olid). Täna näiteks on ta palju rahulikum.

Täiendatud 30.mai! Panin kartulikompressile liiga suured lootused, lühiajaliselt pakub see tõesti leevendust, kuid valu siiski ära ei võta. Olen harjunud nüüd juba püsti sööma ning istumise võin vist pikemaks ajaks ära unustada. Varem toiminud vannitamine ei too ka enam mingisugust leevendust... ma olen ausalt öeldes päris ahastuses. Sünnituseni on nii vähe aega jäänud, kuid ma ei saa istuda, astuda ega lamadagi.

Täiendatud 4. mai! Istuda endiselt ei saa, kuid kõndimist hemorroidid enam ei sega. Kartulikompressi pole rohkem teinud, salvi pole ka pannud, sest need mingi aja möödudes enam ei tuimesta. Teen endiselt vähemalt 2x päevas istevanne ning käsidush kuulub ka igapäevase rutiini juurde. Pärast veekeskuses käimist läks olukord veidi paremaks, peab vist sagedamini mullivannis mõnulemas käima.

Pääsusilmad

Täna õues jalutades märkasin sinetavat metsaperve...see oli kaetud paksu pääsusilmavaibaga. Noppisin mõned kojugi vaasi (loe: purki).

Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.
/H. Mänd/

Rasedus ja migreen...

Pealkirja märksõnad annavad kiiresti aimu, millest järgnevas postituses juttu tuleb. Pühapäeval oli selle kevade üks kuumemaid päevi, vilus oli koguni 27 soojakraadi. Kuigi olin väljas loetud minutid-kiire jalgrattasõit bensukasse ning hiljem lühike jalutuskäik linnas, olin õhtuks kergelt pruun ning kuumusest väsinud. Eile käisin taas ujulas-600 m ujumist koos vesivõimlemisega tekitasid mõnusa enesetunde. Kui lõpuni aus olla, siis väsisin kergelt trennist ära... Meeldiv oli taas see, et inimesi oli ujulas vähe ning sai nautida vaikust ning privaatsust. Hommikul ärkasin üles migreeniga: terav valu ühes silmas, iiveldus ning tunne, et keegi saeb skalpelliga pead pooleks võtsid mu tõeliselt läbi. Proovisin külmi kompresse ja kergeid valuvaigisteid, leevendust ma neist ei saanud.

Lõpuks võtsin ühe tugevama ravimi sisse ning sain paar tundi vähemalt magadagi. Abiks olid ka mustad päikseprillid, sest valgust ma migreeni korral ei talu. Olen terve päeva voodis olnud, nüüd on enesetunne juba parem, aga liigutades või püsti tõustes lööb jälle terava valu pähe... See oli teine migreen raseduse ajal, isegi hästi on läinud. Loodetavasti lapsele minu peavalud ei "pärandu," meie suguvõsas on need kahjuks mitu põlvkonda juba esinenud. Mina sain esimese migreenihoo 5-aastaselt ja arvasin siis, et hakkan surema...

Kõhubeebi on täna tubli olnud, päeval mürgeldas agaralt, aga palusin tal natuke rahulikumalt võtta, et saaksin magada ning ta võttis minu palvet kuulda. Kuigi tänane päev on raisku läinud, siis ehk on homme taas selgem... Tahaks ikkagi ujulasse ju minna, lisaks vaja ravimtaimi korjama minna (metsvaarika varsi, nurmenukke, kortslehti jms).

Juulikate kõhud maikuu lõpus

Pole vist keeruline mind pildilt üles leida... :)

Pildi suuremaks nägemiseks kliki fotole, avaneb uues aknas.

/Kujundanud Kristin Aavik/

33. nädal

Teisipäeval, rasedusnädalal 32+4, käisin taas nõuandlas terviseõe vastuvõtul. Alates 28. rasedusnädalast käin endise kord kuus asemel iga 2 nädala tagant seal. Mai lõpust alates hakkan nõuandlat iga nädal külastama. See oli lihtsalt informatiivne ääremärkus neile, kes rasedusteemadel eriti kodus pole...
Alustame siis piskese mürakaru tegemistest (selle nime on ta õigusega ära teeninud). Tema südamelöögi sagedus oli 144 x minutis, algselt oli 130 ringis, kuid siis otsustas ka terviseõde Tanjale näidata oma oskusi ning hakkas nii hoogsasti kõhus keerama end, et sellise rahmeldamise peale tõusis ka pisikese pulss. Doppler, millega südamelööke kuulatakse, oli ilmselt läbi kõhu pisikesele tajutav, sest ta hakkas nii pööraselt rallitama kõhus, et kõht sõna otseses mõttes värises... Üritas vist ühest poolest teise trügida, lõpuks ei suutnud isegi Tanja tuvastada, kus siis selgroog asub, sest marakratt siblis nii kiiresti eest ära... Pea on endiselt vaagnas ning pepu on kenasti püsti, paikneb umbes minu naba juures. Kõhubeebi asetseb veidike diagonaalis, seetõttu saan jala- ning käehoope tunda nii vasakul kui ka paremal küljel. Minu vererõhk ning hemoglobiin oli normis, igaks juhuks pean veel rauapreparaate vahel harva tarbima, et see uuesti ei langeks. Lisaks söön piimhappebaktereid ning kaltsiumit ja D-vitamiini. Mingitel perioodidel olen ka spetsiaalseid rasedate vitamiine söönud, seega ainete puudust ei tohiks küll olla. Kuna olen hoolsasti söömist viimasel ajal jälginud, siis oli ka kaaluiive lõpuks normi piirides. Kaalu oli lisandunud 420 grammi nädalas, mis teeb 2 nädalaga ca 900 grammi. Raseduseelsele kehakaalule on lisandunud 10,2 kg, mis on täiesti hea näitaja. Olen oma kaalu analüüsinud ka ühe raseduskalkulaatoriga (http://www.gurgle.com/tools/pregnancy_weight_gain_calendar/default.aspx) ning nii hämmastav kui see ka pole, siis on programm mulle alati 200 grammi täpsusega õige kaalu ennustanud. Kui programmi uskuda, siis raseduse lõpuks (40. nädalaks) peaks veel 3,4 kg lisanduma. Kui see nii oleks, siis minule sobiks see väga hästi...
Siin on täpne ülevaade, kust ja mille arvelt raseduse ajal kilogramme koguneb.
Where does the pregnancy weight go?
MATERNAL STORES OF NUTRIENTS
and muscle development 3.2 kg
Increased body fluid 1.8 kg
Increased blood 1.4 - 1.8 kg
Breast growth 0.5 - 0.9 kg
Enlarged uterus 0.9 kg
Amniotic fluid 0.9 kg
Placenta 0.7 kg
Baby 2.7 - 3.6 kg
Total 12.0 - 13.8 kg
Ahjaa, emakapõhja kõrgus (EPK) oli 30,5 cm. Terviseõe sõnul on hea, kui number on paari võrra väiksem rasedusnädalatest. Hetkel taas kenasti normis. Kui laps nö allapoole laskub, siis väheneb ka EPK, seega 40. nädalaks see 40 cm kohe kindlasti ei ole. Kõhuümbermõõtu ma pole mõõtnud, aga siiani on see alla meetri olnud...

Kuna kõhus on ruumi järjest vähem, siis pisike sõbrake ei saa enam nii palju liigutada end. Praegu tegeleb ta rohkem enda pööramisega ühelt küljelt teisele, mis tekitab minus tunde, et ta rullib end... selline sisemine kõhumassaaž. Me oleme A-ga laulnud kodus omavahel, õigemini suhelnud lauldes ning selline asi meeldib muidugi väiksele nunnule ka.

Kui eelmised päevad meenutasid talve, veel eile õhtul käisin kohalikus bensiinijaamas õunu ostmas talvejope seljas ja paks müts peas, siis täna hommikul äratas mind üles kõrvetav päike. Tuiskasin kohe tomatitaimi rõdule transportima ning hiljem väetasin neid ka innukalt. 27 soojakraadi oli vist minu jaoks liig, (olin rõdul lühikest aega-lisasin taimedele uut mulda juurde ning väetasin neid) sest tuppa naastes hakkas mul süda pekslema ning külm higi kattis kogu keha. Silme eest läks mustaks ja õhku ei jätkunud enam... Teadsin, et tuleb kohe pikali minna ning eeldasin, et see läheb kiiresti üle. Kummalisel kombel kestis selline rõhuv enesetunne ca 1,5 tundi. Mõtlesin juba hirmuga, et ehk peaksin kiirabi kutsuma või kas on see kurikuulus rasedusmürgitus. Õhtupooliku veetsin seetõttu voodis lebades, kerge õhupuudus on siiani, aga õnneks üldine enesetunne hea. Kuna ma täna palavuse tõttu liikuda ei saanud ning 3 enda tehtud burriitot ka nahka pistsin, siis läksin hilisõhtul välja jalutama. Õhus oli tunda toomingate lõhna ning värskust... muru oli küll kastest märg, ent see ei seganud mul teepervest nurmenukke korjamast.

Jälle on tuba lillelõhna täis... Kui vaid teaks salajasi piibelehe kohti, siis korjaks vaasid ka neid täis. Eelmises elukohas olid vaasid alati kevadeti piibelehti täis, kuid nurmenukud on ka ilusad ja neist saab pärast teed ka teha. Nägin teeperves veel metsvaarikaid, nende vartest saaks teoreetiliselt talvel teed teha. Maja taha on end võililled sisse seadnud, vanasti tegime emaga võilille-mett, peaks taas proovima. Ahjaa, kurguvalust sain lahti kortsleheteed juues. Viimased korjasin 2.a. tagasi eelmisest elukohast.

Oleme põnevil, sest 50 päeva on veel jäänud. Suured muutused on tulemas, aga oleme seda kaua oodanud...

Tagasi Soomes: tomatitaimed ja vanker.

Esimese asjana koju j6udes tormasin tomatitaimi vaatama. 5 päeva kastmata olemist päädus sellega, et 15-st taimest 7 olid närbunud. 2 taimekest 6nnestus mul siiski päästa, seega 5 läksid manalateele. Nagu kiuste on ilmad taas hallid ja päikest vähe, mis tähendab seda, et taimed just erilise kiirusega ei kasva. Till on 6nneks kasvama hakanud, juunis panen lilled ka r6dukasti-silmailu on ju ka vaja...:)

Kuna ma sain Eestist oma vanad seotavad (reguleeritavad) bikiinid kaasa toodud, siis oli eile kohe ujulasse minek. Abikaasa läks metsajooksu tegema ja viis minu 1,5 tunniks vesijooksu-ujumist harrastama. Suurema osa ajast lobisesin yhe 6ega, kes ka talvisel ajal minu rasedusele innukalt kaasa elas. L6puks punnitasin 500 m ujumist ka ja v6imlesin niisama vees. Pean tunnistama, et ujumine (eriti rasedana) on maailma k6ige m6nusam liikumisviis. Isegi jalgrattaga s6itmine jääb sellele tugevalt alla. Ma h6ljusin vees ja pärast ka maal nagu liblikas, nii kerge oli olla. Homme lähen jälle ujuma ja v6imalusel ka laupäeval. Eriti meeldiv oli see, et ujulas oli peale minu ainult paar inimest ja needki ujusid profiujujatele eraldatud osas. Mingil momendil olin suures basseinis, sygava kalju sees, yksi ja ujusin silmad kinni... nagu oleks m6nes villas olnud, icc

Ahjaa... Eestist t6ime ema ostetud beebiriided ka ära, nyyd on vaja hakata neid pesema ja sorteerima. Abikaasa ytles, et me peame iga tund beebil riideid vahetama hakkama, muidu ei j6ua neid ära kasutada. Yhtegi riiet me enam juurde ei osta ja loodetavasti tulevane vanaema peab ka nyyd hoogu, ta on heas m6ttes hull:)

Ja nyyd peamine, miks ma yldse blogima hakkasin. Esiteks olen ma raamatukogus, kus mul pole midagi paremat teha (valetan, tegelikult on siin virnade viisi psyhhiaatriaajakirju, mida ma ju v6iksin puht erialaste teadmiste värskendamiseks lugeda), aga okei... Miks ma siin olen, sest me saime m6ned tunnid tagasi oma kaua oodatud vankri kätte ja A ei viitsinud mind enam uuesti koju s6idutada ja ma olin meelsasti n6us temaga tööl olema.

Käru on hetkel autos, kuigi poes kiskusime kastid lahti ja nägime ikka oma silmaga ka juba. Lasime myyjal ka käru kokku panna ja mingeid detaile 6litada. Ohh, ei taha siin kekutada ega midagi, aga see käru on ikka NIIIIIIIIIIIIIIIIII ILUS. Sees on nii m6nus pehme, siidine vooder, seal tuleb kyll hea uni. Kogu karkass on nii tugev, et sellega v6ib kyll s6tta minna.

Nyyd ongi vaja voodi veel muretseda ja siis on suured asjad olemas. Olgu öeldud, et tavalised v6revoodid abikaasale ei meeldi, olen yritanud meelitada teda vaatama ka veidi kenama välimusega v6rekaid, aga maksimalistile ja k6rgelt arenenud kunstimaitsega inimesele lihtsalt ei meeldi need. See tähendab seda, et meil tuleb yks reis Helsingisse v6tta ette ja käia k6ik beebipoed läbi, et leida kiiresti sobilik voodi pisikesele ilmakodanikule, kes juba 53 päeva pärast tuleb meiega kohtuma...

Käisime Eestis

Enne emadepäeva tekksid mul toonused (loe: k6ht muutus k6vaks + ebameeldivad valusad pisted), seet6ttu sain karmid eeskirjad rahulikult kodus pysida. St., et ma ei tohi enam jalgrattaga ringi s6ita ning tolmuimejaga ringi möllata. Juba paar päeva rahulikumat reziimi m6jusid hästi, nyyd saan taas rohkem liikuda ning toonuseid on harvemini. Mina läksin Eestisse eelmisel kolmapäeval, abikaasa tuli reede 6htul järgi, sest ta oli teises linnas koolitusel. Enne äras6itu olin parajalt pabinas, sest rong väljus juba kell 6.00 hommikul, mis tähendas seda, et mul tuli enne viite ärgata. Need paar tundi, mis mul magada oli v6imalik, möödusid pidevalt mobiililt kella vaadates ning mingis poolunes seigeldes. Kell viist helistasin takso järgi ning jätsin tomatitaimedega, mis ma yleelmisel 6htul ymberistutasin, hyvasti. Poolkuus oli 6ues täiesti valge (ma ju tavaliselt sellisel kellaajal magan 6ndsat und), isegi päike oli juba t6usnud... ja see värske l6hn, m6nus... Rongis6it koos ymbesistumisega möödus valutult, yritasin isegi veidike rongis magada, ka toidukoti olin suurest hirmust nälja ees endale kaasa pakkinud:) Helsingis käisin veel rasedateriideid vaatamas ning valik oli palju suurem kui meie linnas. Ilmselt tuleb yhed k6huosaga retuusid veel juuniks-juuliks soetada, sest millegi pärast näen ma pykstes palju parem välja kui kleitides. Ilm oli suurepärane, päike k6rvetas juba varajastel hommikutundidel.. j6dsin Katajanokka turu k6rval ka väikse pikniku teha ja päikest näole v6tta. Inimesed kiirustasid laevale, mis viib loomaaeda-suvine hooaeg on ju alanud:) Katajanokka on koht, kus mul on hea nostalgitseda-elasin ju kunagi minagi seal. Nautisin siis aknast merevaadet ja mööduvaid laevu, nyyd aga on meil järveke maja taga ning lastepark... ajad ja olud muutuvad, kuid väikse lapsega ongi praegu meil sobilikumad elamistingimused. Meie praegust linnaosa v6iks iseloomustada s6nadega rahvasportlased, koerad ja lapsed. Meie majas on k6igil peale meie koerad, yle pooltel koguni 2-3 koera. Kuna siin on m6nusad metsarajad ja koguni koerte ujutamiskoht, siis see loomas6pradel ning loomadel on siin hea elada. Lapsi on ka palju ning lastepark on tasemel... Ka mustlasi ja pensionäre kohtab väga harva, suhteliselt rahulik piirkond. Okei, kaldusin teemast k6rvale. Katajanokka idyllist suundusin laeva, kus tutvusin kohe toredate brasiillannadega, nende inglise k. oli kyll kehvake, aga oma jutud saime me aetud. Yks naine ytles minu k6htu vaadates:" Good shape, not fat." See ajab mind praegugi muigama, sest Eestis kuulsin ma pidevalt, et sul on nii suur k6ht ja kas juba synnitama jne. Kehakaalu temaatika on Eestis terav, seet6ttu ei jäeta isegi rasedaid rahule... Jube! Yks meeldiv erand siiski oli, minu tädi, kes mind nähes h6iskas, et ma olen nii pisike... ja see tuli t6esti siiralt sydamest. Ta ytles, et tavaliselt rasedad ju lähevad paiste ja on igalt poolt suured (tal värskelt meeles oma minia rasedus), aga ma olla näost ja kätest-jalgadest k6hna ning ta olla oodanud ikka palju suuremat mind. Ema ju märkis koguni, et ta polnud synnitama minnes ka nii suur... tädi arvas, et ema lihtsalt ei mäleta enam enda k6hu suurust nii täpselt ja l6ppude l6puks, mis seal vahet ongi.

/Foto: 14.05.2011 enne Lost Continenti minekut/
Nii... nyyd tagasi laeva. Laevas tabasid mind veidrad valusööstud, mistöttu 2 soomlast arvasid, et hakkan synnitama. 6nneks need möödusid kiiresti, kuigi ka hiljem Eestis olles oli terve 6htu imelik olla. Reis möödus kiirelt, lobisesin eelpool nimetatud soomlastega, yks oli kunagi olnud Helsingi peaaednik, sain oma tomatitaimedest rääkida... eks ole tore:) Tallinnasse saabudes ootas mind SUVI, päike...soojus, kaasaaegne city oma tornide ja uhkete autodega. Ema oli minu tulekuks maasikaid ostnud ning s6in kohe karbitäie yksinda ära, hea oli taas kodus olla. Järgmine päev möödus asjatoimetusi ajades. Lyhidalt kirjeldades algas mu päev kl. 6.00 hommikul, sest siis tabas mind esimene piinav jalakramp niing pärast seda enam und ei tulnudki. S6itsin kooli, kuhu tagastasin veel viimata jäänud raamatud ning tyhjendasin kapi, olen ju akadeemilisel praegu (kes veel ei tea, siis läksin sygisel uut eriala omandama). Seejärel kirsstomatiralli Maximas, hind 60 senti (!!!), ohh... l6puks ometi sain neid syya nii palju kui isu oli. Paar tundi veetsin suveriideid ja muid asju pakkides meie armsas kodus. Seejärel hyppasin ema töö juurest läbi ning käisin ka tiiru Kristiine keskuses, kus mu s6branna töötab. Ka temal vajus suu lahti minu suurt k6ht nähes, sest 2 kuud tagasi olin ma veel k6huta. Standfordis tegin selgeks, missugust digiklaverit ma vajan (leidsime 3 sobivat) ning panin meile abikaasaga juuksuariajad laupäevaks. Pressisin end hambaarsti juurde, kuigi vabu aegu polnud... aga eks suur k6ht ja kurvad silmad aitasid kaasa, et hambaarst mu siiski vahele v6ttis. Hambad terved ja valged... viimast r6hutab hambaarst juba mitmendat korda. Mina teist korda poole aasta jooksul kontrollis, sest mureks on olematu auk. Hambaarst nimetab seda luuluks ning eks ma pean teda uskuma... Hambaarsti juurest tormasin s6na otseses m6ttes (isegi veidike jooksin) notari juurde, kus sai ka asjad korda aetud. Pärast seda läksime emaga paari poodi riideid vaatama, aga kumbki midagi ei leidnud... ning koju j6udsin 6htul, jalad rakkus, pea paks, väsimus p6ues, aga k6ik vajalikud toimetused tehtud. Reedel sain niisama puhata, plaanis oli ka s6brannadega kohtuda, aga mingitel x p6hjustel see ei 6nnestunud. 6htul tuli abikaasa, ta polnud 5 kuud Eestis käinud... ema ostis tordi ja maiustasime laua ymber hea-paremaga. Olime ka koos kinno minemas, aga kuna mul hakkas poolel teel nii kylm, siis läksin ema juurde tagasi ja abikaasa läks yksi kinno... Laup. saime juuksed pygatud, mul läks 4 eur ja A-l 5eur, meil on oma salajane koht, kus saab head teenust suurepärase hinnaga. Seejärel pelmeenikohvik ning etendus Draamateatris. Mul oli vaja beibetada ja minna paljaste varvastega vihmase ilmaga... nyyd olen kurguvalus. Pärast teatrit läksime turvahälli ostma, jube peavalu, brrr... mitu tundi yhes poes asjatamist, aga l6puks saime k6ige turvalisema hälli endale soetatud. Alus on juba praegu autosse kinnitatud. 6htul käisime Draamateatris "V6lan6udjaid" vaatamas-Jan Uusp6ld on yletamatu, ent meeldiv yllatus oli ka noor näitlejanna Marta Laan.

/Fotod: 14.05.2011 pärast etendust/

Pärast seda vaatasime Lost Continendis Eurovisiooni ning nautisime kodumaa kokkade parimaid roogi. Seekord oli minu valik 6nnestunum-Nizza salat oli t6eliselt super, abikaasa venepärane roog oli suht kesine. Eurovisioonil jäi Eesti kyll eelviimaseks, ent mulle see lugu täitsa meeldis. Öösel 6nnestus A-l kohata täiesti juhuslikult vana kursavenda yhes kesklinna lounges... eks siis juttu jätkus kauemaks ning hommikune ärkamine oli raske, s6itsime ju juba pyhap. hommikul Soome tagasi. Ma hetkel ei viitsi pikemalt kirjutada, aga me m6lemad abikaasaga kirjutama alla, et Eesti söök (köök) on parim, no ei saa sellele vastu... Soomes kohukesi, hapukoort ja Salvesti suppe syyes tuli kyll isu kohe tagasi naasta... Minu 8 karbist kirsstomatitest on tänaseks 2 veel alles, igayhel oma s6ltuvus. Eestis olles m6tlesin, et kui tore oleks elada oma korteris ja näha regulaarselt sugulasi, s6pru, nautida head kodumaist toitu ja kultuuri, kui vaid oleks väärilist töötasu pakkuv töökoht siin, siis olekski see reaalne. Praegu piirdume sellega, et käime eelpool nimetatut vahel Eestis nautimas... Vähemalt vanadusp6lveks tuleme tagasi, hakkan kiiktoolis aknast pärnade alleed vaatama ja hommikuti kirikus käima siis... :)

Perekoolist

Eelmisel teisipäeval oli meil viimane koosolemine teiste esiklast ootavate paaridega. Seekord oli k6ik väga praktiline-laual oli hunnik vidinaid, mille olemasolust mul varem isegi aimu polnud. Beebi hooldamise kohta saime ka pohjaliku ylevaate. Koik loomulikult meelde ei jäänud, kuid saime kogu info paberkandjal ka kaasa, seega jouab veel lugeda yle. Saime opetust beebi massaazi kohta ning meestele jagati infot synnitysjärgse masenduse kohta. Nädal pärast synnityst on nn baby blue, mil naine on tundlikum ning see pidi normaalne olema. Kui meeleolu on yle nädala alanenud, siis tuleks otsida abi (kui ise seda ei tee, siis mees peab nouandlasse helistama). Vaatasime videot imetamisest ja saime ka nimekirja vabatahtlikest imetamisnoustajatest. Huvitava faktina voin märkida ära, et ööpäevas kulutab ema imetamisega 500 kcal, mis vordub väga korraliku trenniga. Poole aastaga kaotab niimoodi 7 kg (eeldusel muidugi, et ei hakka topelt sööma). Kui lisada jalutuskäigud beebiga, siis liigsed kilod peaksid varem voi hiljem kaduma. Meile pandi sydamele, et esimesed 2 nädalat pärast synnitust ei hakkaks trenni tegema, vaid taastuks kodus. Sisuliselt tegeleks beebi imetamise, mähkmete vahetamise ja lebamisega. Koik muu voib oodata ja hea oleks kui keegi saaks aidata muu majapidamise korrashoidmisega. Ka kylalisi ei soovitata algul votta vastu, kuigi inimeste energiavarud on erinevad ja moned kindlasti jaksavad v66rustada ka. Tuleb valmis olla selleks, et laps tahab syya 2-3 h tagant ning eriti aega muudeks tegevusteks niimoodi ei jäägi. Teiste paaride ja nende beebidega kohtume uuesti juba sygsisel, siis saab v6rrelda, kuidas kellelgi on esimesed elukuud läinud. Paar paeva enne seda oli meil ka yhine synnitusosakonna kylastamine ja ämmaemanda loeng. Pohirohk oli meditsiinilisel poolel, valu leevendavate vahendite tutvustamisel jms. Nägime ka synnitystoad ja abivahendid ära: pallid, jarid jms. Mul on kindel soov epiduraali kasutada, loodetavasti seda mulle ka v6imaldatakse. Hetkel on enda koduhaiglaks registreerinud 80 inimest, kes juulis sinna synnitama plaanivad tulla... Kuid kuna tegemist on suve-linnaga, kus liigub ka ohtralt turiste, siis on see arv ilmselt suurem. Ettevalmistus synnituseks ja synnitysjärgseks hoolduseks emale ja lapsele on siin väga tugev. Isegi abikaasa ytles, et ega enam p6hjalikumalt polekski saanud perekooli teha... Meeldiv on ka see, et taoline ettevalmistus on k6igile vanematele tasuta ning k6ik kutsutud ka yritustel osalesid. See tuli ka meelde, et algul ei tasuks lutti ja lutipudelit beebile anda, sest imemisv6te pidi erinev olema ning nii v6ib tekkida probleeme imetamisega. Ahjaa... tuligi meelde, kui piima jääb palju yle-m6nedel ju lausa rinnad tilguvad, siis on v6imalik see "rahaks teha." Viimane oli kyll naljatlemisi öeldud, aga kui meile sellest perekoolis räägiti, siis mehed hakkasid muidugi kohe naljatlema, et kuidas naine kodus rahamasinaks teha... Haiglas on rinnapiimakeskus, mis ostab sisse rinnapiima (ei v6i tarbida tubakat, alkoholi, ravimeid ja piima kvaliteet peab hea olema). Haiglaga s6lmitakse leping ning laenutatakse emale elektriline pump ja vajalikud topsikud ja konteiner, millega piim haiglasse transportida. 17 eur makstakse kg pealt. Vot sedasi käivad siin asjad... :) Ja kui endal yldse piima ei tule, siis on v6imalik sealt oma beebile piima osta.

Head emadepäeva!

KALLILE EMALE!

Ott Lepland mängib klaveril ning laulab oma ema kirjutatud laulu. Veidi nukker meloodia, kuid imeliselt südamlikud sõnad. Selle laulu pühendan oma kallile emale...

Kuulata saab siit: http://www.youtube.com/watch?v=1p2Pf6nFcX4&feature=related
Mina sain täna emadepäevaks abikaasalt purgi vitamiine ja kehakreemi, saab ju minustki peagi ühe pisikese mürakaru ema. Loodetavasti suudan olla sama rahumeelne, mõistlik ning armastav, kui mina ema on alati olnud. Arutasime just täna, et mul on õnnelik ja seiklusrikas lapsepõlv olnud. Ma ei ole kindel, kas see oli minu kolmas või viies sünnipäev, kuid see jääb alatiseks meelde. Ema oli valmistanud mitmekorruselise ümmarguse tordi vahukoore ja maasikatega, umbes sellise nagu tänapäeva unistuste pulmades pakutakse. Kingiks sain arstikohvri ja kimbu rukkililli, küll ma olin õnnelik... Mitte kingituste üle, vaid et mulle taheti rõõmu teha (sellest sain juba väikse lapsena aru). Püüame ilusaid hetki ka oma pisipõnnile pakkuda...

Kuna mul fotokat ei ole Soomes, siis tegime videokaameraga mõned klõpsud rõdul. Näeme täpselt sellised välja nagu me magamata ja meikimata oleme ehk argised, kuid peamine eesmärk oli siiski kõhukest jäädvustada. Veel 62 päeva on jäänud, siis on kohtumisetund...

Õnn peitub väikestes asjades...

Tomatitaimed on hüppeliselt kasvanud, ilmunud on juba esimesed pärislehed. Raske uskuda, et nii pisike asi võib nii palju rõõmu valmistada. Isegi abikaasa käib igapäevaselt taimi piilumas ja imestab endamisi, et nad kasvavadki... (kõlab uskumatult). Mõelda vaid, et seemnest taime sirgumine toob suure naeratuse näole, mis siis veel lapse kasvamine pakkuda võib. Homme istutan iga taime eraldi potti ning lasen neil edasi sirguda. Üllataval kombel olen ma sisetunde järgi siiani kõik õigesti teinud (kastan sooja veega hommikuti, lehti märjaks ei tee, isegi mullakoostise kaevasin kraavist kogemata sobiva). Viimasel ajal lappan aiandusajakirju ning vaatan huviga erinevaid põõsaid, õunasorte, lilletaimi... tahaks nii oma aeda kujundada. Ma mõistan väga hästi oma tädi, kes veel suhteliselt kõrges eas läks maastiku kujundamist õppima. See protsess, mida elusloodusega vahetus kokkupuutes koged on võimas.
Eile olime mürakaruga kahekesi kodus, issi oli öövalves. Käisime rattaga sõitmas ning esimest korda liigutas ta sõidu ajal. Varem on vaikselt kõhus mõnulenud. Kardan, et ega ma pikalt enam sõita ei saa-hingeldan kergemini ning kõht jääb ka natukene ette. Katsun hetkel veel viimast võtta, juunis ilmselt tuleb muid alternatiive leida. Olgu öeldud, et jalutamine mulle ei sobi... hiljem saan ainult seljavalu sellest.
Olen nüüd 3 päeva ka tervislikult toitunud. Kirjutan tarbitud toidu/joogi üles ning õhtul analüüsin seda AMPSERi programmiga. Saan teada päevase kaloraazi, vitamiinid jms. Esimene päev oli raske, mõtlesin ainult söögist ja tundsin kohutavat nälga (olgu öeldud, et sain rohkem vitamiine toidust, kui päevas vaja läheb), kuid nüüd olen harjunud ning täitsa mõnus on veidi kergemaid toite endale lubada. Õhtul läheme kinno ja välja sööma, abikaasa tahab kangesti Koti Pizzasse minna, mis tegelikult lööks minu söömisplaanid veidike segamini. Tegelikult võin ju salati ka tellida, ega seepärast ei tasu veel lasta mõnusat õhtut raisku... Ahjaa, peaaegu 2 päeva kodust eemal olnud A ütles, et mul on kõht jälle kasvanud. Pidi ikka SUUR olema.

Eks väike põnn kasvab ju iga päev mühinal. Praegu pidi ta juba unenägusid isegi nägema ning suutma mingeid tuttavaid helisid meenutada. Seetõttu on oluline praegu näiteks muusikat lasta talle. Pärast sündi on ta võimeline seda ära tundma ning see pakub talle turvatunnet. Homme lähen sünnitussaaliga tutvuma ja saan meditsiinilise poole pealt kõik vajaliku info haiglast, kuidas täpselt asjad sünnitusel olema hakkavad.
Tegin taas suurpuhastust kodus, kuid aknaid pesta ei julgenud. Sellised äkilised liigutused võivad halvasti mõjuda, seetõttu pean ootama juunikuud, mil mu ema meile külla tuleb. Tema aktiivsust teades, lööb ta käed kindlasti külge.

Nõuandlas ja perekoolis käidud

Eile oli esimene "perhevalmennus" esiklast ootavatele paaridele. Kutsutud oli 9 paari, kelle perre on juuni lõpus, juuli alguses järelkasvu oodata. Jõime teed ja sõime küpsiseid, tutvustasime üksteisega ja rääkisime, kuidas rasedus on kulgenud. Lisaks rühmatööd ja arutelud. Vaatasime ka videot sünnitusest. Koju saime kaasa toreda õppematerjali DVD näol, kus on käsitletud raseduse, sünnituse ja imiku hooldamise temaatikat. Loengust jäi mulle üks asi eriti hästi meelde:" Naisel on 3 kohustust: sünnitada, imetada ja puhata. Ülejäänu jääb mehe hooleks." Tegelikult see käis küll haiglas toimuva kohta, sest seal on selline reegel, et mehed toimetavad haiglaköögis ja koristavad hiljem, kuid paljud naised paluvat seda vahvat ideed ka kodus meestel järgida. Eile õhtul küsisin A-lt üle, mis on naise kohus... õnneks oli tal kenasti meeles, kuigi võidurõõmsalt teatas ta mulle, et sinnani on 2 kuud aega ja praegu ei saa ma veel jalgu siiski seinale visata, icc Sain teada ka kohalike beebiringide kohta, muusikatunnid, ujumine ja kunstiring on siin täiesti olemas. Ujumas hakkab isa beebiga käima, muusikaringis mina... see on meil algusest peale selge olnud. Kuna minu klaver on Eestis ja siia vedamine osutuks äärmiselt keeruliseks, siis ma loodan sisimas lähitulevikus elektronklaverit endale saada. Oleks vahva koos pisikesega musitseerida ning talle unelaule mängida... Klassikalist muusikat olen ta juba praegu youtube ja plaatide vahendusel kuulama harjutanud. Tegelikult tunnen ennast pärast eilset koosviibimist äärmiselt kindlalt, võtsime kõik olulised etapid läbi. Saime ka plaanid koju, kus on täpselt kirjas, et millal haiglasse minna, kuidas hingata, missugused asendid avamis,-ja pressimisfaasis head on (pildidki juures), lisaks ABC isale, kuidas ta saab sünnitusel abiks olla, mis on tema roll jne. Isegi teatud tehnikaid õpetati kohapeal isadele, mis pidid naistel sünnitusvalusid leevendama... no eks näis, kas juulis veel miskit meeles on. A-le muidugi midagi uut seal polnud, sest ta on ju korduvalt sünnitustel osalenud ning teab meditsiinilist poolt paremini kui üritust läbiviinud ämmaemandad, aga ta tahtis kaasa tulla ja jäi kokkuvõttes üritusega rahule. Muide, soomlased on ikka nii tagasihoidlikud ja vaiksed, ma olin ikka nii hämmingus. Võimalik, et lihtsalt algul ei saa vedama... ehk järgmisel korral on inimesed juba avatumad. Kuna mul oli enne perekooli ka nõudandlas visiit, siis veetsin pika päeva linnas ning eks kõhtki läks veidike tühjaks, lisaks väsimus ja natuke kitsad teksad, see kõik kokku pani pisikese mürakaru kõhus korralikult trallitama. Perekooli ajal marutas ta ikka mõnusasti kõhus...
Veidike visiidist terviseõe juurde ka. Eile, 30+3 nädalal, olid beebi südamelöögid 142 x minutis (varem on kiiremad olnud, kuid rütm oli ühtlane ja kõik on siiski normi piirides). Emakapõhja kõrgus oli 28,5 cm, polnud eriti suurenenud, seega viimasel ajal olen mina rohkem kosunud kui pisike ilmaime kõhus. Mul oli 3 nädalaga 3 kg juurde tulnud, kommenteerida ma ei oska ega tahagi seda, kuid õnneks sellest probleemi ei tehtud. Rasedusega 10 kg nüüd täpselt juurde tulnud, raseduseelse kaaluga 9 kg lisandunud. Kuni 16 kg pidi normaalne olema, ise arvan, et kokku tuleb vast 14 kg. Vererõhk ja hemoglobiin olid normis, enesetunne on mul hea (seljavalusid ja muid hädasid ei ole). Olen üsna aktiivne, igapäevaselt ikka 10 km-d rattatuurid ning võimlemised. Valmistoidud ning magusad joogid on nüüd unustatud, olen taas siirdunud tervislikele radadele (puuviljad, juurviljad, vesi, jäätee, pudrud, natuke liha, kodused toidud jms). Põnn on järjest aktiivsem, seega võib juhtuda, et varsti ei saa ma enam üldse magada. Ta on nüüd külgede vahele ka pugenud, seega külili magamine ei taha ka enam hästi õnnestuda (saan kohe vopsu kui külili keeran). Selili ei tohi magada, sest see surub suured veresooned kinni ja nii ei saa ma ise hingata. Kõhuli aga pole võimalik magada. Nõuandlas juba öeldi ette, et kui uneprobleemid tekivad, siis tuleb saatekiri psühhiaatriakliinikusse ja saab unerohte, mis pidid lapsele ohutud olema. Ma ise jätan vist selle "võimaluse" kasutamata, sest olles psühhofarmakoteraapiaga natuke rohkem kursis kui keskmine inimene, siis päris ohutu see siiski ei ole (eriti rasedal).
Ilmad on jahedad ja üleeile tuli isegi veidike lund, kuid mind see ei sega. Ka tomatitaimed kasvavad hoogsalt, otsene päike vist polekski neile hea. Till on ikka kidur, sama lugu oli ka eelmisel aastal...
A on üsna veendunud, et ma kavatsen pärast lapse sündi pisikest rohkem endale hoida, sest ma olen vahel selliseid jutte rääkinud, et ta on nii armas nunnuke ja ma võtan ta kohe kaissu jne. Ütlesin, et isa saab kõhukotis kandmise privileegi endale, aga ta ütles, et tahab ka süles hoida... Ma olen vist piisavalt hullumeelse mulje jätnud, et ei luba teistel last sülle võtan, aga nii see pole. Issi ja vanaema saavad auga lapsega igal võimalusel tegeleda, mina takistusi neile ei tee. Ülejäänud inimesed peavad tõepoolest kaugelt vaatamisega esialgu leppima :)

Nimedest

Tüdrukule oli meil nimi algusest peale olemas, jätan praegu enda teada. Ka varunimi, Olivia, jääb tallele. Poisi nimedega on keerulisemad lood. Leppisime raseduse algusjärgus kokku, et pojale panen nime mina ja tütrele abikaasa. Hetke seisuga lasub nime panemise au siis minul, kuid eelduseks oli, et nimi peab ka abikaasale meeldima. Ükski minu pakutud nimedest ei meeldinud talle (Frederik, Franz, Hugo, Sebastian jne) ning tema pakutud nimedest meeldisid mulle 2 nime. Üks neist oli Vicente, mis jääb minu arvates liiga võõrapäraseks ja keeruliseks ning see teine nimi oli täitsa armas. Hetkel kutsumegi väikest mürakaru meile mõlemale meelepärase nimega, mida ta hakkab kandma ilmselt kogu ülejäänud elu.
Kahju on ainult sellest, et minu sõpradele ning emale see nimi väga ei sümpatiseeri, kuid küll nad harjuvad.
Kui kellelgi on häid nimede ideid, siis võib kommentaariumisse jätta need. Ma olen siiski veel avatud uutele nimedele.

Raseda isudest ja söömisest

Nagu minu postitusi lugedes aimata võib, siis need ajad, mil tarbisin ainult puu,-ja köögivilju on ammu möödas. Söögiisu on kenasti taastunud, lausa mitmekordistunud. Beebi kasvades tunnen järjest enam vajadust ka ise rohkem energiat saada, mõtlen sageli söögist ja söömisest. Loomulikult kuuluvad mu lemmikute hulka endiselt õunad, kirsstomatid, porgandid ning jäätee või mahlad, kuid lisandunud on ka suur armastus jäätise vastu, mida ma pole kunagi õieti armastanud ning kirg rasvaste soolaste suutäite järgi. Erilised lemmikud on pizzad ja kiirtoidukettide valmiseined (burger, friikad, jook). Kui ma lõpuni aus olen, siis neid pizzasid, burgereid, jäätiseid on ikka viimasel ajal päris sageli minu menüüsse sattunud. Meil on abikaasaga rumal komme tekkinud tähistada või lohutada end mingite sündmuste puhul just nimelt eelpool nimetatatud toitudega. Jah, hetkeks tekitavad nad nii mõnusa tunde, hiljem rasvuvaid reisi või lõua alla tekkinud lotikest vaadates kaob see kiiresti. Ainsa vabandusena saan ma tuua selle, et hetkel on kaaluiivse siiski normi piirides olnud (teisip. lähen uuesti nõuandlasse, siis selgub tegelik tõde) ning ma olen aktiivselt liikunud-pikad jalutuskäigus, rattaga sõitmised jne.

Söömisest veel veidike. Minu suur armastus aasia köögi vastu on kustunud ning vaevu-vaevu suudan endisi lemmikroogi süüa. Kuid see-eest olen (oleme) avastanud mehiko köögi ning burriitod, mida oleme juba 3 x viimase kuu jooksul valmistanud. Pilt ei ole just kõige ahvatlevam, sest ma endale panin vähem täidist (endiselt ei armasta eriti liha), kuid maitse on super. Kastmeks ananassi või troopika salsa, praetud hakkliha ja muu meelepärane.

Kala söömine ei ole mulle kunagi raskusi valmistanud, jõululauas olen ikka teisegi tüki lõhet taldrikule haaranud, kuid tohutu vastumeelsus kala (eriti lõhe suhtes) kestab siiani. Tegin abikaasale paar päeva tagasi lõhet ahjus ning ma tunnen veel siiani seda jubedat lõhna ahjus, brrr... Ma kardan, et ma ei suuda enam kunagi kala süüa, see ajas mind raseduse alguses nii hirmsasti iiveldama ja siiani on mingi blokk ees. Vot sellised lood. Beebike armastab muidugi ka puuvilju ja magusat, siis ägiseb mõnusasti kõhus...

Kommi ja shokolaadi endiselt ei taha, seisavad kapis mitmendat kuud juba. Õnneks haiglasest magusaisust olen pääsenud:)

Esimesed lumikellukesed...

Lumi on lõpuks sulanud, vaid mõnes üksikus kohas võib veel märgata valgeid laike... Üleeile korjasin esimesed lumikellukesed vaasi ning märkasin puudel pajuurbi turritamas.


Ka aknast välja vaadates võib lumiste puude ning jääkaane all peidus oleva järve asemel näha pungades puid ning sillerdavat vett. Veidi veel, siis algab juba suplushooaeg :)

Lihavõtetest ja muust

Soomes on need pikad pühad, tervelt 4 vaba päeva, sest ka II ülestõusmispüha on kalendris punasega märgitud. Meie mune ei värvinud, küll aga kihutasime ratastega 15 km linna ja tagasi, et tähistada vabu päevi mehise kõhutäiega. Mina, kes ma olen viimasel ajal ainult söögist ja söömisest mõtlema hakanud, tellisin suure pizza ning abikaasa piirdus kebabiga. Kojusõit oli küll veidike raske pärast toekat kõhutäit, kuid koju me siiski jõudsime. Lihavõtete nädalavahetusse jäid ka selle kevade kõige kuumemad ilmad, 25-30 C sooja näitas termomeeter rõdul. Vedasime madratsid rõdule ja praadisime end ikka korralikult pruuniks, minul tuli isegi veidike nahka kehalt, kuigi kasutasin kaitsekreeme. Enne ja pärast seda on ka mõnusalt sooje ilmu olnud ning ka päike on end üha sagedamini näidanud, kuid selline kuumus kordub uuesti ilmselt alles suvel. Kõhu katsin päevitamise ajaks märja rätikuga kinni, sest põnnikesele valgus ja kuumus eriti ei meeldi. Küll aga armastab ta rattaga sõitmist, siis on vaikus kõhus ning mõnuletakse... Viimased nädalad või ehk koguni kuu on väike mürakaru eriti aktiivne olnud-siputab end käte-jalgadega ikka väga tugevalt, vahel kõht koguni väriseb. Meile teeb see muidugi nalja, et mis actionit ta seal jälle korraldab. Hommikuti äratab ta mind korraliku karate-trenniga, sest kõht on tühjaks läinud ning vaja unekotist ema üles ajada. Kui olen söönud, siis rahuneb jälle maha ning on paar tundi vaikne. Päeval tahab ta niisama mängida ja vehkleb taas kõhus, õhtuti (eriti öösiti) on ta kõige aktiivsem, siis ei aita ükski asend ega silitus või jutt, tema tahab kõhus puselda ja mina lihtsalt püüan vaikselt magama jääda. Eile õnnestus see alles poolkolm öösel, tita oli müramise tujus. Nüüd ei häbene ta ka isa, demonstreerib lahkelt oma liikumisharjutusi talle ka. Vahel mul on tunne, et ta tahab läbi naba välja tulla...

Lihavõtete nädalavahetusse jäi ka minu potipõllumajanduse eksperiment. Plaan kirsstomateid kasvatama hakata on pikalt meeltes mõlkunud, kuid reaalsete tegudeni jõudsin paraku liiga hilja. Mu aiandusspetsialistist tädi küll ütles, et ma ei hakkaks enam seemneid mulda panema, lubas mulle valmis taimi anda, otsustasin ikkagi veidike katsetada. Tädi taimedest saab kindlalt suvel tomateid noppida, aga tahan näha, mis minu omadest välja tuleb. Tassisin kilekotiga kraavist mulda koju, veidike ka kivikesi ning võtsin külmkapist 2 viimast kirsstomatit, mille seest kookisin värsked seemned välja ning lükkasin need mulda. Poest sai ka tilliseemneid ostetud, aga nende saak ei tõota suur tulla... kuidagi kidurad. Tomatid hakkasid juba paar päeva hiljem võrseid ajama, tänaseks on 2 idulehte olemas ning taimekesi palju-palju.

Lähipäevadel istutan iga taime eraldi topsikusse ning jätkan eksperimenti (muideks kogu protsess on maksnud null senti, sest muld ja kivid olid tasuta, seemned võtsin külmkapist ning karpideks olid viinamarja ning kirsstomatite vanad pakendid). Karbikesed asetasin triikimislauale, mis on paraja kõrgusega, et ulatuda aknani (aknalaudu meil ei ole) ning vastavalt valgusele tõstan triikimislauda koos taimedega ühe akna juures teise juurde, et maksimaalselt valgust saada. Vahel viin aluse ka rõdule päikest püüdma.

Juulis 2011 sünnitavate emade kollaaz

Juulikate kõhud on taas kenasti ritta seatud. Leia pildilt mind üles!
(Vihje: mu riietuse värv annab lapse soo kohta märku).

Aprilli lõpus olid kõigil juulikatel päris nähtavad pallikesed ees :)
/Kollaazi autor on Kristin Aavik/