Vahel tundub mulle, et kirjutan meie tegemistest iseendale ja Inglipoisile tuleviku tarbeks, kuid tuleb välja, et mõned püsilugejad on siiski täiesti olemas ning annavad endast täitsa häälekalt märku. Kuna minult juba küsiti, miks ma nii kaua kirjutanud pole, siis vabandan väga ja püüan kohe meie elamusterohke nädala kirja panna.
Eelmisel neljapäeval alustasime muskaris käimist ning kõige rohkem meeldis pojakesele trumme taguda, loomulikult kõigi teiste mängukaaslaste omasid ka, ning helesinise lina all, mida vanemad laste peade kohal kõigutasid, klassikalist muusikat kuulata. Muusikakooli maja on vana ja sellel on oma hing sees; väga tore on kuulata, kuidas põrandad nagisevad ja kuskil kaugemas ruumis kostab ilusat viiulimängu. Kuigi muskari ülesehitus oligi ehk veidike aeglane, siis kokkuvõttes olid emotsioonid positiivsed.
Järgmisel päeval läksime emade-laste soome k. tundi, kus olid meile seltsiks sõber Trevor oma emmega, nende eestlastest naabrid ning mitu venelannat, kaks jaapanlannat, liibüalane, itaallanna ja veel "välismaalasi" oma lastega. Emmed lugesid tekste Tampere ajaloo kohta ning põnnid sõlmisid sõprust eri rahvuste vahel. Pausi ajal mängisime teises toas mänge ja poisid harjutasid pillimängu.
Pühapäeval käisime Mia ja tema emme ning nende lastearstist sõbraga lõikuspeol ja laadal.
Rääkisime arstitädiga Inglipoisi kehva öise une teemal ja saime mõned head näpunäited. Ei tea, kas suurest väsimusest või päevasest vestlusest lastearstiga, sündis õhtul otsus lõpetada öine söötmine. Esimene öö oli raske, sest vanadest harjumustest on ju raske vabaneda, kuid Inglipoiss on kiire õppija ja järgmisel õhtul jäi juba nututa kenasti tuttu. Eks neid öiseid ärkamisi ikka on, kuid ta suudab pärast väikseid sahmimisi üsna kiiresti end uuesti unele sättida. Varahommikul joome kõrrega topsist piima ja siis saame edasi magada. Ma loodan, et varsti koidab aeg, mil pojake magab terve öö kordagi ärkamata... Oleme mõlemad puhanumad ja rõõmsamad nüüd. Kuigi esmaspäeva hommikul olime mõlemad pojakesega üsna kurnatud raskest võõrutusööst, siis ujumiskooli ei jätnud me vaatamata suurele väsimusele minemata. Hilinesime küll veidike, kuid võtsime basseinis viibitud ajast maksimumi. Pojake kukkus kohe sukelduma ja ikka 6 korda järjest, väike suplus ja siis jälle uuesti sukelduma. Sukeldub ta toolilt ise vette hüpates, basseini äärelt või kummist matilt püsti vette hüpates ning läbi tunneli käputades otse vette sulpsates. Viimane on muide eriline lemmik. Kõigist meie tegevustest ja käimistest meeldib vaieldamatult ujumine pojakesele kõige rohkem. Vette minnes läheb ta nägu naerule ja ta on siiralt väga-väga õnnelik. Eks väiksed vähikesed armastavadki ju vees mõnulemas käia.
Ja selle nädala kõige võimam emotsioon oli minu jaoks täna, ühel lastele mõeldud kontserdil. Nimelt on Tamperes selline tore võimalus, et kodused lapsed saavad käia kord nädalas ühes vahvas majas teiste lastega mängimas, emmed saavad juttu ajada, lehti lugeda, kohvi juua või niisama olla.
Lastele on terve päeva jooksul organiseeritud erinevaid tegevusi, meie jõudsime kontserdi ajaks kohale ning üks tore pikkade juustega onu ja särav tädi laulsid ja mängisid pille, korraldasid mänge lastele ning lasid lastel trumme mängida.
Täna loodi selle maja külastajate rekord, nimelt oli päeva jooksul üle 130 täiskasvanu ja lapse erinevaid tegevusi harrastamas käinud. Teistel päevadel on seal nn teemapäevad, teater, muusikaring, kunst, juhendatud väliretked. Neisse ringidesse tuleb eelnevalt registreerida ja tasuta on kodus viibival lapsel võimalik külastada neid 12 x kuus. Kogu personal on nii fantastiliselt loov, sõbralik, imeline... :) Kuna teisipäev on meil hetkel ainuke vaba argipäev, kus otseseid kohustusi pole, siis otsustasin kasutada võimalust ja liituda nende muusikaringiga ka.
Ma pean tunnistama, et Tampere on linn, kus on väga hea elada. Siin on võimalusi nii suurtele, kui väikestele-kõigi peale on mõeldud. Lisaks rahulik, sõbralik, mõnus... Olen praeguse eluetappiga väga rahul. Ahjaa, kellel Tervis Pluss käib, siis oktoobris tasub hoolsamalt ajakirja lugeda, sest seal tuleb juttu ühest meie pereliikmest :) Ja Psühholoogia ajakirja kirjutan ka jõudumööda, sel kuul kakskeelsusest, peagi uued ja huvitavad teemad.
