Sügis südames

Kuna ma kirjutada ei viitsi, siis peate fotodega leppima. Käisime täna inglipoisi ja ta vanaemaga 2-tunnisel jalutuskäigul. Pojake magas kokku 3 tundi (!!!). Eestis meeldib lapsele väga ja ta on (ptüi-ptüi-ptüi) üsna rahulik olnud. Eile õhtul käis ka vannis, kus tegi nii aktiivselt trenni, et vesi lausa põrandale lainetas...

Parameetrid 2,5-kuuselt

22. septembril külastasime nõuandlat ja terviseõde Tanja mõõtis inglipoisi pikkuseks 60,5 cm ning kaal näitas tublid 6350 grammi. Ka peaümbermõõt on kenasti kasvanud-42,3 cm. Lapse pikkus on ehk mõni sentimeeter rohkem isegi, kuid kuna ta oli nutune, siis me ei hakanud teda sirgu tõmbamisega piisavalt kiusama. Laps on oma pikkuses ja kaalus kasvukõvera ülemisel poolel. 
Määratud tunni asemel läks meil nõuandlas poolteist, vaene terviseõde pidi pool tundi omast vabast ajast tööl olema, sest nii kui uksest sisse saime hakkas pojake nutma ja tahtis kohe süüa ning siis oksendas korduvalt. Ka nutmist tuli ette, seega oli suht raske midagi teha seal. Minu näidud (vererõhk, uriin, hemoglobiin, depressioonitest jms) olid korras. Saime ka rotaviiruse vaktsiini kätte, õnneks see oli suukaudne ja magus, seegi hea. Järgmisel korral saame siis DTaP-IPV-Hib vaktsiinid. Lühidalt tuvustati rasetumisvastaseid vahendeid, mida imetades võib kasutada. Olin kuulnud küll õlavarre alla pandavatest implantaatidest, aga ei teadnud, et neid Soomes praktikas ka kasutatakse. Päris huvitav fakt iseenesest. 
Kuigi (sünnitusjärgse) depressiooni testis sain minimaalseid punkte, siis ütlesin otse terviseõele, et olen jube väsinud ning ta pani meid järjekorda, et mingil hetkel hakkaks siis peretöötaja käima kodus abiks. Nii kord-kaks nädalas. Loodetavasti jõuab järjekord enne meieni, kui Tamperre ära kolime. 
Lapse nägemist kontrolliti mingi Heidi nimelise pulgaga (must-valge tüdruku peaga pulk), jälgis hoolega. Lastearstile pandi ka meile aeg, sest tuleb välja selgitada, miks laps nii palju nutab + oksendamine, kõhuhädad. Terviseõdekahtlustab, et laps ei talu piima (mitte minu piima, vaid seda piima, mida mina sissse joon). 
Ja oktoobris on taas kohtumine nende peredega, kellel sündisid juulis esiklapsed, sain samuti kutse sinna. Inglipoisi 3- elu kuu sünnal on beebiujumise infotund, mis kestab 1,5 tundi ja pärast seda on roheline tuli ujumiseks. Ei tea, mida siis nii kaua seal õpetatakse meile... kästi paberid, pliiatsid kaasa võtta. No vot... sellised lood meil siin. 
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kui eile õhtul olime nutused ja rahuliku meele tõi hiline jalutuskäik (kõhukotiga)  Kadriorus, siis täna hommikul oli pisike noormees väga naerusuine ja päikseline. Kui ma veidike kõhtu kõditasin, siis sõna otseses mõttes lõkerdati naerda, väga armas. 

SÜGIS KÄES

Reedel algas ametlikult sügis. See koloriitne aastaaeg on üks minu lemmikuid. Värvikat sügist kõigile!

Elust ja olust

Vahepeal on kirjutamisse väike paus sisse jäänud. Vabandused siinkohal püsilugejatele. Ma olen mõelnud, et lapse arvelt ei hakka ühtegi asja tegema, seetõttu võib selliseid pause veel tulla. Meie pisike inglipoiss on vaevelnud hirmsate kõhuvalude käes ja esmaspäeval nuttis koguni 5 tundi järjest, isegi söömiseks ja magamiseks polnud siis mahti. Jõudsime viimane kord elusalt ja tervelt Soome tagasi, kuid laevasõit pisikesele pojale ei meeldinud. Võtsime küll kajuti ja mina heas usus lootsin, et pisike magab sõidu ajal rahulikult minu kõhul, kuid kus sa sellega... Autosõit Helsingist Mikkelisse aga sujus rahulikult.
Oleme 2 x ujumas käinud, nö vahetustega-45 min. on üks ujumas, pesemas ja saunas ning teine lapsega autos ning seejärel vahetus. Ega nii lühikese ajaga mingit koormust loomulikult ei saa, aga see moment üksiolemist ja lõõgastust on ka lihtsalt mõnus. Hõljuda selili vees ja lasta kõik lihased lõdvaks, hmm...

Inglipoiss enne ujulasse minekut

Pühapäeval käis meil külas Araksia, tema käib kord kuus Soomes tööl ning sõidab meie kodulinnast mööda. Siin on hea teha väike peatus tassiks kohviks ja veidike lobiseda. Oli väga tore ja inglipoiss magas ka kogu külaskäigu kenasti voodis, saime kenasti juttu ajada:) Olgu öeldud veel, et termomeeter näitas 29 soojapügalat ja ilm oli võrratult suvine.

Päev enne ärasõitu, see oli esmaspäev, 12. sept. vist, hakkas inglipoiss jalgu ja peput tõstma maast üles. Kui veel käed ka appi võtaks, siis annaks turiseisu moodi poosi välja küll. Naeratus on veelgi laiemaks muutunud ning mõned silbikesedki on sõnavarra lisandunud. Kõhukott on endiselt meie pere lemmik liiklusvahend, seal tudutakse suurima mõnuga...
Meie easkas naabrinaine on nii uskumatult vahva inimene, et mul on alati pärast temaga kohtumist lai naeratus näol. Nädala algul nägi tema poeg uksel meid inglipoisiga kodust lahkumas ning läks kohe oma ema kutsuma. "Naabriproua on tagasi," hõikas ta oma karismaatilisele emale. Pisikest kasvu vanaproua vuras kohe uksele ja hakkas heietama, kuidas ta ikka mõtles, et miks me nii kaua ära olime ja vaatas iga päev aknalt, et ega me juba tagasi pole tulnud. Proua kutsus meid külla, lubas koera teise tuppa kinni panna ja andis mõista, et soolatud seened ootavad meid ka. Noh... mis ma oskan kosta, mõnus. Paar päeva hiljem oli uksekell ning suur kotitäis kukeseeni naabritelt jäid kastmeks tegemist ootama.

Naerusuine poiss. 

Vahepeal olid meie peres kurvad sündmused, abikaasa jättis hüvasti väga kalli inimesega. Eile oli tuha matmine ühes pisikeses maa-surnuaias, seetõttu tulime reedel kõik kolmekesi üheks päevaks Eestisse. Kuna me ei saanud pileteid ühele laevale, sest pühapäeviti on laevad pungil Soome tööle siirduvaid eestlasi täis, siis oleks tulnud meil inglipoisiga Helsingis 3 tundi A-d oodata. Täna hommikul tegin veel viimase kõne laevafirma kõnekeskusesse lootuses, et saaksime piletid vahetada ümber ja kõik koos minna, kuid see ei õnnestunud ning otsustasin hoopis pileti veidikeseks edasi lükata ja olla veel mõned päevad kodumaal. Olgu öeldud, et laevasõit Eestisse kulges üllatavalt meeldivalt, kuigi vabu kajuteid müügis polnud ning olime sunnitud niisama laevas olema. Otsisime kõige rahulikuma nurgakese ning algul kõndis A pojake õlal, hiljem mina kõhukotiga ja peagi suikus väike põnn turvahälli, kus ta kenasti viimased 50 minutit magusat und nautis. Ka öö vanaema juures möödus üllatavalt rahulikult ja ilma nututa... Tore. Kuigi täna hommikul tehti juba kell neli hommikul äratust, siis inglipoisi kallis vanaema tuli ja halastas väsinud vanematele ning võttis tibu enda kaissu. Eile õhtul siis korraldasime väiksemat sorti söögiorgia, vanaema ostis meie koju naasmise puhul tordi ja küpsetas õunakooki ning A ostis teise tordi ning hunniku salateid ja kinkis kallile ämmale kimbu lõhnavaid lilli... Nautisin "omade" seltskonda ning lubasin, et hakkan edaspidi korralikult toituma. Minu kaaluga on sellised lood, et kaalun hetkel rohkem, kui pärast sünnitust. Olen lihtsalt paksuks söönud ennast. Nuttev laps, vähene uni ja pidev stress ajavad kätt hea ja parema järgi haarama ja nii on tasapisi lisaks beebipekile veel mõned lisakilod kogunenud. Ükski riie selga ei sobi ja peegelpilt õnnelikuks ei tee. Eeskujuks on inglipoisi vanatädi, kes on ca 10 kg alla võtnud ja näeb super hea välja ja tubli vanaema, kes on viimase kuuga 5 kg kaalu langetanud.

Ilusad fotod

Kolmapäeval käisime Kadriorus kohtumas 1-kuuse Remi, tema venna Henri ja nende särava emaga. Tutvusime perefoorumis, kuid esimestel minutitel selgus, et meil on ühiseid tuttavaid rohkem kui üks. Maailm on väike, eks... see ei ole vist uudiseks. Üks ühine tuttav oli koguni meile eelmises elukohas ülemiseks naabriks. No vot. Lastemuuseum Miia-Milla-Manda, kus me mõned tunnid mõnusalt aega veetsime, on üks koloriitne ja põnev koht. Juba veidike suurematel lastel jagub seal avastamist tundideks. Meie kasutasime võimalust ja nautisime ka sealse kohviku isuäratavat saiavalikut ning tundsime end väikeste beebidega hästi, sest seal puudusid kaasinimeste kurjad pilgud; on ju koht lastele mõeldudki. Ahjaa, pisike Remi sai samal päeval täpselt 1-kuuseks, oli teine alles nii pisi-pisi, meie inglipoiss tundus juba täitsa SUUR olevat tema kõrval, kuigi ka tema on alles veel pisike nupsuke. Neljapäeval kohtus inglipoiss oma teise onuga, Martiniga, kes kiiresti omaks võeti. Martini kaisus on nii mõnedki mehised jutud juba maha peetud. Reedel käis Lya meil külas. Tegelikult peaksime juba Soomes olema või teel sinna, sest teoreetiliselt oleks meil esmaspäeval visiit nõuandlasse, kuid saime kurvad uudised-ühe A väga lähedase inimese maine teekond on saanud läbi ning nüüd on hoopis matused päevakorras. Eestis on tore olla ja tuleme kindlasti sügisel korra veel, ma väga-väga tahaks. Õ-täht on meil selge, eile lisandus keeruliste tähtede repertuaari ka täht Ä. Ja kui vanaema rääkis teistele kolleegidele eile, kuidas väike inglipoiss ütleb selgelt ÕUE, EMME jms, oskab vannis ise käte ja jalgadega ujuda ning ronib väikse mägironijana nii vanaema kui emme alakõhust kaela juurde välja, siis seda oli kogenud pedagoogidel üsna raske uskuda. Lõpuks tõdeti, et see peab küll imelaps olema. Me ise arvame, et ta on täiesti tubli ja "normaalne" laps, lihtsalt tal kukuvad mõned asjad veidike paremini ja kiiremini antud momendil välja, kui ehk "tarkade raamatute" järgi selles vanuses lastel tavaliselt. Vanaema ütles kolleegidele, et inglipoisi issi räägib vabalt 5 võõrkeelt, siis muidugi saadi aru, kellesse ta on. Ja kui ma veidikenegi salamisi tahtsin arvata, et inglipoiss on välimuselt ehk minuga sarnane, siis täna hommikul teatas vanaema rõõmsalt, et sündides oli laps issi moodi, Eestisse tulles minu moodi ja nüüd täitsa enda nägu. Vahemärkusena lisati, et ta on ikka ilusam kui meie kahekesi kokku, ehheee... Nojah, eks vanaemad juba teavad, mis nad räägivad. Kui vaadata allolevaid pilte, siis ega vist vastuvaielda pole mõtet.

Hommikune naeruralli

Lya hüpnotiseeriv süli.

Väike unistaja.

2-kuune.

Aeg lendab metsiku kiirusega. Täna õhtul saab inglipoiss 2-kuuseks. Õnnitlused päevsangarile. Tuleb suurem tordisöömine, väiksem on juba möödas.

"Olen juba suur."

Ilusaid hetki ei ole kunagi liiga palju...
Naudi täna iga kaunist hetke!

Vanaema õppis selle aabitsa järgi koolis.
Päevasangar oskab ka juba üht-teist tarka öelda:
 ÕUE, KÕU, AUH, MNJÄUU jne

"Kõik lilled ma annaksin Sulle... Palju õnne pojake!"

:)

"Pidin ühe tädi sõnul olema klaari näo ja pilguga poiss."

"Kaua te pildistate, ma ei jaksa enam kaamerasse vaadata..."

"Kas ma saan ka torti, ah? "

"Issi rõõmuks olen issi moodi."

"Kui vaja, siis võin emme moodi ka olla. "
"Need silmad ja ripsmed on lihtsalt täiuslikud," ütleb uhke emme.

Hommikul saime palju õnnitlusi, aitäh! Üks kaunis soov pärineb perefoorumist:

Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.

Tähtis päev.

Loomulikud.

"Haiglas öeldi, et mul on pikad jalad." Jooksja??

Issi saatis triljon kallistust ja musi pojakesele teele ja need said kenasti edasi antud. Kohtusime ka tulevase ristiemaga, kellega tiirutasime õhtul päikselises Kadirorus ringi. Hommikul ja päeval me ju magame, seetõttu liigume pigem õhtupoolsemal ajal väljas. Hommikul kahtlustasin kõhutõbe inglipoisil, kuid õnneks vist siiski on kõik korras. Vähemalt laps ise on rõõmus ja rahulik. Täna oli koguni 4 h söömata ja mingit näljakisa ei teinud, hoopis jutustas veel vanaemaga juttu ja jagas lahkelt naeratusi meile mõlemale. Loodetavasti tuleb magus uni ka. (Sinises kostüümis pildid on tehtud täna ehk päris sünnipäeval ning valges kostüümis pildid pärinevad laupäevaselt eelsünnipäevalt). Ahjaa, täna selgus, et me kolime aasta algul teise linna, kuid üks väike sõber on seal meid juba ootamas. Hiljuti kolis ka üks juuli nööbike oma perega samasse linna:)

Meie tegemistest

Minu viimased postitused on üsna masendavad olnud. Võib jääda mulje, et olen kohutav pessimist või koguni ei meeldi mulle üldse Eestis olla, selle tahaksin kohe ümber lükata. Tegelikult naudin kodumaal olemist väga ning et postitused ei muutuks liiga hädaldavateks, lisan ka positiivseid sündmusi. Täna tõi inglipoisi vanatädi meile hunniku kirsstomateid mulgimaa viljakast mullast, maitsesid tõesti hästi. Mina valisin üle 1000 inglipoisi foto seast välja 110 parimat ning viisin digilaoborisse. Poolteist tundi rasket tööd, aga tulemus oli seda väärt-on ikka armas poisipõnn meil. Inglipoiss oli mul kõhukotis ja kuna uni oli magus ja ärkamise märke ei ilmutatud, siis hüppasime samas kaubanduskeskuses paikneva spordiklubi administratsioonist ka läbi. Minu hea sõbranna juhtus tööl olema ja saime seal veidike lobiseda-kohtumisrõõm oli suur. Sealt ühe bussipeatuse jagu koju jalutades tulid meile käsikäes vastu naisarmastajad, kes kelmikalt meile naeratsid ning hüüdsid järgi "nii armas." Viimane käis muidugi kõhukotis magava pojakese kohta. Meie ühiskonnas öeldakse harva head teisele, isegi kui seda mõeldakse (ma ise vist samasugune, kui vaadata viimaseid postitusi), seetõttu oli sellel julgel väljaütlemisel positiivne kaal minu jaoks. Ülejärgmist ülekäigurada ületades jäi üks uhke auto seisma ja viipas galantselt käega, umbes nii nagu viibatakse naist tantsima paludes. Lisaks kostitati meid kõige laiema naeratusega. Tänasin peanoogutusega autojuhti ja ületasin tee, seejärel tõmbas nooremapoolne meesterahvas auto akna lahti ning küsis vene aktsendiga:" Mis ta nimi on?" Vastasin talle ning ta naeratas ja noogutas rõõmsalt ning sõitis edasi... Selline siiras suhtlemisviis on väga lahe... :) No vot. Algaval nädalal loodan siiski kohtuda mõnede inimestega veel, kuigi siiani oleme ajagraafikust täiesti maas, sest pojake on väga viril olnud. Gaasivalud kimbutavad vist taas ja täna öösel nuteti lausa 2 tundi järjest. Kui juhtub nii, et ma ei jõua kõigiga kohtuda, siis ärge pahandage... üritan veel enne jõule kindlasti korra kodumaale tulla. Ilmselt sügisvaheajal. Pean veidike rääkima inglipoisi saavutustest ka. Ta vaatab väga hoolega oma rusikasse surutud sõrmi ja naeratab meile. "Jutustab" ka meiega ning üks on kindel-pojake on täieõiguslik eestlane, kuigi pole sündinud siin, sest Õ-tähte oskab juba praegu hääldada. Täna ütles täiesti selgelt ÕUE, mitte ÕU, ka vanaema kuulis seda ning eile või üleeile ütles emme. Jah, ma ei valeta. Korra varem, vannis on ka öelnud emme, aga siis keegi mind ei uskunud. Nüüd oli taas vanaema tunnistajaks. Ma tean, et ta ei ütle seda teadlikult ja see on suur juhus, et tema öeldud silpidel on ka tähendus, kuid minu jaoks on see siiski väga huvitav. Niisama põrisemist on ju palju igavam kuulata... Pead hoiab ka kenasti, ainult vahel väsib veidike ära. Parim uni on õhtul  kl. kuuest alates, siis võidakse magada mitmeid tunde järjest. Ma olen nii totaalselt üleväsinud, et teen pidevalt tobedaid liigutusi või tegevusi. Isegi Eestisse tulles suutsin laevapileti vale perekonnanimega registreerida, mistõttu ei leitud minu broneeringut üles. Ja selliseid asju juhtub tihti. Hakkan vaikselt unele sättima, sest homme on tähtis päev-inglipoiss saab 2-kuuseks. Üks tuttav soomalne mainis, et kui vahetad lapsel mähkmesuuruse number kaks kolme vastu, siis ta pole enam niii pisi... ja nii ongi. Inglipoisit on sirgunud üks piiiiikkk noormees, kes on küll veel beebi, aga mitte enam imik.

Suvebeebid

Kollaazi meisterdas Kristin Aavik

Avasta andekus oma beebis

Inglipoisi vanaema loeb igasugu huvitavaid artikleid seoses oma tööga. Täna juhtis ta mu tähelepanu Tartu Ülikooli Teaduskooli artiklile, kus õpetatakse lapsevanemat lapses andekust  avastama. Toon enda jaoks huvitavaima välja.

Kuna abstraktne mõtlemine omandatakse läbi keele, on ka selle arengu kaardistamine lapse vaimsete võimete ja vajaduste jaoks väga oluline. Lapsevanemal on raske hinnata oma last, sest tihti puudub otsene võrdlusvõimalus. Arengutaseme üle otsustamise hõlbustamiseks saab kasutada psühholoogide poolt koostatud arengutabeleid. Siinkohal toome ära ühe sellise tabeli:

Keele areng	Keskmine vanus tavalistel lastel (kuudes)	Keskmine vanus andekatel lastel (kuudes)
Toob kuuldavale 2 erinevat heli	2,3	1,5
Toob kuuldavale 2 erinevat silpi	7	4,7
Esimene sõna	7,9	5,3
Matkib sõnu	12,5	8
4-6 sõna	15	10
Nimetab mingit objekti	17,8	11,9
20 sõna	21	14
Kombineerib spontaanselt 2 sõna	21	14
Lihtlaused	24	16
Isikulised asesõnad	24	16

Nimekiri andekuse kriteeriumidest:

• Ebatavaline erksus imikueas
• Vähenenud unevajadus
• Suur aktiivsus
• Võime koondada tähelepanu ühele tegevusele
• Tugevad reaktsioonid mürale, valule
• Loomulike arengujärkude kiire läbimine
• Varane ja ulatuslik kõne areng (pikemalt hiljem sellest)
• Uudishimu
• Suurepärane huumorimeel.

Allikas: http://www.teaduskool.ut.ee/lapsevanemale

Uuri järgi, mida põnevat Sinu laps oskab!

Kuidas ma EMO külastasin...

Kuna minu varbaküüs kasvas nii pahasti naha sisse, siis olin sunnitud täna külastama ITK erakorralise meditsiini osakonda. Varvas on küüne ümbert turses, sinine, küünevalli vahele on tekkinud liigliha ja kõige tipuks varvas mädaneb. Kannatliku inimesena ja üsna argpüksina (olen varem EMOs sõimata saanud) lükkasin seda käiku aina edasi ja edasi. Kui täna öösel grammigi magada ei saanud ja hommikul juba lonkasin, valu kiirgas luuni välja, siis otsustasin, et ei lase infektsioonil tekkida ja lähen siis nö arsti juurde. Põletikus oli see protsess paraku juba mitmeid päevi. Jalavannist ja muudest kodustest trikkidest polnud kasu. Kuna mul Eestis ravikindlustus puudub, siis ei ole mul võimalik minna perearsti juurde, kes mind suunaks kenasti kirurgile või pöörduda ise otse sinna või tänna. Soomes kindlustatuna on mul Euroopa ravikindlustuskaart, millega saan teistes EL liikmesriikides tasuta erakorralist arstiabi (maksma pean ainult oma osaluse ehk viisiditasu). Sõitsin taksoga keskhaigla EMO-sse, registraator oli väga meeldiv ja sümpaatne naine. Sai aru olukorrast ning sõimama ei hakanud. Esimene värav läbitud, siis edasi triaaziõe juurde. Tema kohus on selgeks teha patsientidele, kuidas nad ärgu parem tulgu, järjekorrad on pikad, arstidel palju tööd ja parem minge mujale. Kui küsisin, et kuhu te soovitate minna mul, siis õde möönas, et tegelikult polegi mul kuhugi mujale minna. Vingus näoga lasti mind ka neist väravatest läbi ja edasi vaatas ta kõrval paiknevas kuudis mu jala kiirelt üle. Mainis, et see on nii põletikus ja alustuseks tuleks üldse antibiootikume võtta, et ükski arst ei hakka enne midagi tegema. Uuriski, et kas tulin retsepti pärast ning mõõtis mul vererõhuks 141/95 (ma polnud siis veel grammigi närvis). Kuna jäin endale kindlaks ja pärast "hirmutamisi" minema ei läinud, siis oldi sunnitud mind nö ootele panema. ENne seda küsiti, et kas siis lapsel pole Eestis perearsti, kes saaks ikka minuga ka tegeleda, neil pidi nii hull tööpäev täna olema ja arstidel pole üldse aega protseduure teha. Sai selgitatud, et laps Soomes sündinud ja perearsti pole meil kummalgi siin. Mossis näoga saadeti mind kolmandasse tsooni ehk eriarsti ootama. Juba 1,5 tundi hiljem pääsesin sisse, kus erakorralise meditsiini arst vaatas mu varvast mõnekümne sentimeetri kauguselt mõned sekundid ja teatas, et siin pole midagi, küll mäda ise välja tuleb. Minu kaebuste peale ütles, et minge kirurgi juurde. Ütlesin, et minu ravikindlustusega ei ole võimalik otse minna. Siis teatas, et kui teil haigekassat pole, siis võite eraarsti juurde minna. Ma küll mainisin, et mul on kehtiv ravikindlustus, aga lõpuni ta mind ei kuulanud. Tuiskas teise ruumi arvuti taha pabereid vormistas ja kajama jäi taustaks tema lause:" Minge siis Soome või kuskile mujale arsti juurde." Mulle anti mõista, et mädanev ja valutav varvas on mu oma probleem ja lahendagu ma see ükskõik, kus mujal, aga mitte seal. Selline suhtumine tekitas küsimuse, et kas ma suhtlesin sanitari või mõne kogenematu õega, nii ebaprofessionaalset inimest ma isegi ei osanud arstiks pidada. Küsisin õelt, kas see oli ikka arst ja mis eriala oma. Sain pobisedes vastuse, et jah on küll ning seoti mu jalg kinni ja möksiti mingit salvi peale. Kuna ma abi ei saanud, minuga ei suheldud ning mulle öeldi korduvalt, et siin pole midagi (kuigi eelnevalt oli kirurg mu jalga näinud, kes soovitas kiiresti EMOsse minna; kahjuks ta ei tööta selles haiglas ja skalpell taskus ei käi, et mind kodustes tingimustes aidata), siis hakkasin ruumist lahkuma. Mulle käratati, et oodake paberid ka ära. Ootasin, üritasin veel korra selgitada, et selline põletik on väga valus ja mul on rinnalaps kodus, kes vajab hoolitsemist, mul on seda väga raske teha kui kõndiminegi valu teeb. Selle peale naerdi näkku. Kiiruga vuristati ette rohtude nimed, mida apteegist muretseda ja läbi oligi see visiit. Olin nii shokis ja rabatud sellisest "teenusest." Apteeki siirudes hakkasin paberitelt otsima ravimite nimesid, mida endale koju osta, kuid neid ma sealt ei leidnud. Paberike oli ilmselt lihtsalt kohustuslik selle arsti töös, minu jaoks seal mingit informatsiooni ei olnud. Kirjas oli, et tulin ise ja lahkusin ise, lisaks lühidalt minu kaebus. Ei mingeid koduseid ravijuhiseid ega muud. Õnneks apteegis asjalik proviisor, kelle emal oli sama jama olnud ning ta oskas mulle kohe õigeid salve soovitada. Vot selline kogemus siis. Kahju küll, kui ma pean kiiremini Soome tagasi minema lihtsalt seepärast, et Eestis mulle seadusega ette nähtud arstiabi ei osutata. Saan aru, et seal on raskemaid patsiente, aga ma ei trüginudki kuskile vahele... ootasin kannatlikult. Oli koos minuga seal teisi mitte-surijaid ootamas (ühel kriimustas kass, teisel käis lihtsalt pea ringi jne). Ilmselt oleks pidanud jalg juba gangreenis olema, siis ehk oleks abi saanud. Nägin hiljem enda kursavenda, kes on 3. a arstiteadust õppinud ja kiirabis tööl olnud, ta tegi kohe nalja, et mis sa üldse sinna läksid. See teada tuntud tõde, et kui just surm silme ees ei ole, siis EMOsse küll minna ei tasu. Eriti vihale ajas see, et teine arst luges arvutist ajalehti, kuigi väidetavalt oli neil nii kiire. Minu nn arst aga suhtles eelnevate patsientidega stiilis:" Te olete ise süüdi, et teil halb on olla. Te ju ei ravi end, olen kindel, et teil on rohud välja ostmata, nüüd tulete meile siia lisatööd juurde tooma." Nii piinlik oli kuulata sellist targutamist, eriti olukorras, kus nii mõnelgi pole leivaraha, rääkimata ravimite ostmisest... Mnjah... ehk olen ise üks paadunud pessimist, aga selle nädalaga Eestis on minuga juhtunud rohkem ebameeldivusi kui viimase aastaga Soomes. Kuidas ühes riigis saadakse käituda inimlikult, aga teises mitte???

Pärast EMOs käimist.

Ilusat kooliaastat!

Terase pilguga poiss.

Inglipoisi emme ja issi on oma koolid juba lõpetanud ning algav kooliaasta otseselt meid ei puuduta (siiski-siiski tahaks sügisel alustatud meditsiiniõpinguid minagi kunagi jätkata), kuid vanaema jaoks on see tähtis päev. Tema alustab igal sügisel taas kooli ja seekord oli päev eriti eriline, sest ta sai jälle uue lennu pisikesi tarkusekogujaid enda tiiva alla. Järgmised 4-5 aastat on ta inglise keele süvaõppe klassi õps. Kodu on lilli täis ja vanaema nägi ka täitsa kena välja. Täna käis külas ka üks tema kolleeg ning emme-issi pulmaema Aade, kes inglipoisiga laulis, tantsis ja juttu ajas. Aade jagas pojakesele ka juba tarkuseterasid... Sõime torti (mina liigagi palju) ja tähistasime 1. septembrit.





Vanaemaga 1. septembril

Inglipoiss koolivormis. Alati valmis õppima!

Laulutund õpetaja Aadega.

Kuna inglipoiss ärkas täna öösel iga 1,5 tunni tagant üles, siis on emme laip. Sööme ka 3-4 korda öö jooksul, lisaks mähkmete ja riiete vahetamine, võtab võhmale... Naeratusi ja jutustamisi on järjest rohkem; muretsesime varem, et nii harva naeratatakse, aga nüüd saime kinnitust vanarhva tarkusele, mille järgi teisipäeval sündinud laps on lustiline. Üksi ei taheta olla, pidev seltskond, laulud, tantsud ja jutud teevad pojakese tuju rõõmasaks. Päeval magati 4 tundi minu kõhul, seetõttu jäi mul täna üks kohtumine ära. Sellised lood. 

.