Uus pelgupaik meie tegemistele

Kuna ma blogimise eest raha maksta ei taha, siis ega väga palju valikuvõimalusi mul jätkamiseks polegi. Uus blogipõhi sai just valmis ja ootab uusi ja vanu lugejaid sinna jätkama. Kuna see on kinnine blogi, siis pääsevad seda lugema kõik need, kes mulle märku annavad ja kelle e-maili aadressid ma sinna lisan. Pärast paari seika praeguses blogis, kus ilma loata siit fotosid näpati ja neid pahatahtlikult ära kasutati, ei taha ma enam avalikult jätkata. Eks ma lähedasema ringi lisan niikuinii listi ja kui keegi on jäänud kogemata välja või ma ei teagi tema olemasolust, siis andke endast märku (koduotsija ät gmail.com).

Esimene lause

Oma esimese lause ütles Inglipoiss täna, 27. novembril 2012: "See on pall."

(Ma ei ole endiselt suutnud head lahendust välja mõelda, kuidas ja kus blogiga jätkata-natuke veel kaalun erinevaid võimalusi. Ja seetõttu polegi siin pilte minu imelisest rõdust, kus on kadakaoksad, pohlalehtedest pärg ja 100% taasakasutus metsas leiduvast jõulukaunistuste nöol. Seepärast pole ka siin videot Inglipoisi esimesest klaveripalast, mille ma ka lindistasin-see oli muide väga ilus. Tema issi arvas, et see on minu mängitud, ehhee... Ja seepärast pole siin ka videot sellest, kuidas pojake laulab opa-opa laulu. AGA ma luban, et ma ei hoia neid vahvaid hetki ainult endale ja kohe kui tekib võimaluse taas pilte ja videosid lisada, siis ma näitan neid ka teile. Muusikapisik on pojakeses nii suur, et nüüd lõpuks-lõpuks oleme asja nii kaugele saanud, et uueks aastaks on meil digiklaver olemas. Arvutis kuulame perega tuntud heliloojate teoseid ja see tegevus meeldib väga ka pisimale pereliikmele). 

Ja ujumas läheb meil endiselt väga kenasti. Ka sukeldumispildid on tehtud ja nägime ka esialgset galeriid, nädala lõpus peaksime ilma vesimärgita fotod enda käsutusse saama. Luban ka neid lähitulevikus näidata. Esmaspäeval proovisime ujumistunnis ujumisprille, siis on vee all sukelduda palju mõnusam, vesi ei lähe silma ja saab silmi lahti hoida. Algul ei olnud pojake neist väga vaimustatud, aga pärast sukeldumistiiru sai aru küll, et vajalikud ja ägedad asjandused on pähe pandud. Väiksed delfiinikesed ujumisprillides näevad ikka väga armsad liaks kõigele välja. Eks me peame endale ka ühed prillid siis soetama. 

Meie ülimalt rõõmus, elav, sõbralik pojake on natukene inimesi võõristama hakanud. Näiteks ujumistreener ei tohi teda puutuda, ammugi käest kinni võtta või sülle paluda, sest siis hoitakse jõuga emmest kinni ja hakatakse vajadusel nutma. Ka teiste emmedega ei saa enam omapäi sauna jääda, sest oma emme peab koguaeg kõrval olema. Kuna 15-24-kuuselt ongi lastel selline etapp, kus nad on vanemates hästi kinni, siis ma väga palju pead selle "emmetamise" üle murdnud pole. 

Häid uudiseid ka-meie väike kaisuloom magab juba mõnda aega oma voodis ja viimase nädala on maganud peaaegu iga öö ilma ühegi ärkamiseta. Ka magama panemine ei ole enam tõeline oreool, vaid saame üsna rahumeelselt tuttu mindud. Eks oma rolli mängib siin kindlasti ka see, et 1,5 nädalat tagasi lõpetasin täielikult imetamise ära. Ja ongi meil nüüd üsna iseseisev poiss-sööb ise, magab kenasti, mängib, laulab, tantsib, vahel läheb ise potile istuma, mis sa veel tahad? :)

Mul paluti kunagi kirjutada lugu, kuidas leida nn oma aega pere ja muude argikohustuste vahel, lõpuks see siis ka ilmub-jaanuarikuunumbris saate piiluda. Rohkem reklaami ei tee, ega ma ju ainult ühte väljaandesse kirjutangi, endiselt. 

Ahjaa, natuke minust ka. Heegeldasin armsa teki pojale valmis ja käsil on uue teki tegemine, sest üks kallis inimene saab kevadehakul lapsevanemaks. Kui siin on keegi, kes oskab hästi heegeldada ja tahab oma kogemusi minuga jagada, siis ma oleksin väga-väga tänulik, kui saaks mõned uued nipid selgeks.

Praegu tsau! 

Mis edasi?

Nüüd on sellised lood, et blogimaailmas ei ole võimalik lõputult fotosid lisada, ühel hetkel saab maht täis ja siis hakatakse iga kuu sinu käest raha küsima.  Ja just täna see minuga juhtuski. Mis te arvates, kas oleks parem jätkata siiski siin blogiga edasi või teha uus blogi? Jätke siis oma arvamused kommentaariumisse, püüan ikka lugejate soovidega ka arvestada :)

Sõbrad

Laupäeval, 17. novembril, täitus aasta Inglipoisi ja tema sõbra Trevori esimesest kohtumisest. Maja ehteks on sõbrad, kes seda külastavad, väitis Ameerika filosoof R.W. Emerson. Kuigi selle tsitaadi oleksin võinud ka ise välja mõelda, sest jagan täielikult kirjaniku arvamust, siis on see teadmine juba ammu enne mind inimeste mõtetes olemas olnud. Trevor ja Inglipoiss on 2011 a juulikuu poisid, peaaegu ühevanused. Nad on koos madratsil pikutanud ja kätega kung-fu`d teinud, uudishimutsedes värvilisi geomeetrilisi kujundeid läbi katsumise õppinud, roomama, käputama, ronima koos õppinud, peitust kardinate taga mänginud, rannas liivas tuhninud ja õues võidu jooksnud.

 Minul ja Trevori emal Gerlil on sama palju või rohkem värvikaid hetki koos olnud. Oleme kõndinud mitmeid sadu kilomeetreid ühiselt õues, jaganud ideid ja innustanud üksteist rõdul taimi kasvatama, kodu kaunistama, koos kokanud ja jaganud ühiseid rõõme, mida pisikeste põnnide kasvatamine ellu on toonud. Olen õnnelik, et kaks aastat tagasi ühe interneti foorumiga liitudes juhtusin suhtlema Gerliga, kellega hiljem juhtusime samasse linna elama ja nüüd juba koos poistega lahutamatuteks kaaslasteks saanud oleme. Sõbra soe sõna on see, mis aitab (võõrsil) ellu jääda...

Mängime ja kasvame koos

Pirkanmaal asub maailma suurim traditsioonilisel viisil õmmeldud mõmmik-Omni Karhu. Karu on seistes 7.68 m pikk ja istudes 4.6 m pikk, kaalub 800 kg. Valmistatud ca 15 a tagasi Turus. 1998 aastal kanti rekordkaru ka Guinessi rekordite raamatusse. Omni Karhuga saab tutvust teha ühes Soome suurimas ostukeskuses, Ideapargis, mille II korrusel mõmmik koha sisse võtnud on. Meie läksime diivanit vaatama ja mööblipoe ees põrkasime juhuslikult kokku hiigelkaruga. Inglipoiss oli kohe hääästi häästi tilluke tema kõrval.

Kuna meie kodus kasvab ujumishullust trummimees, siis ei jäänudki emmel-issil  muud üle, kui reklaamlehest nähtud trummikomplektile poodi järgi minna. Kui veel mõned istrumendid juurde saab, siis võib varsti bändi kokku panna. Pisike trummar on väga kiire ja jõuline, trummipulgad välguvad vapustava kiirusega. 

Selle vahva rongikomplekti sai Inglipoiss onu Martini käest eelmisteks jõuludeks.  Kui varem meeldis  tehnikahuvilisele pojale klotsidest torni ehitada, siis nüüd on mäng edasi arenenud ning vedurid peavad olema omavahel ühendatud ja selleks palutakse vajadusel emme abi. Kõik muud vidinad asetab Inglipoiss ise paika, isegi pisikese lipukese torni otsa lehvima. Üks, kaks, kolm ja rongisõit võibki alata. Ahjaa, väiksemana ei tahtnud pojake mänguasju omale kohale tagasi panna, kuid nüüd asetab ta meelsasti vedurikesed ja klotsid neile ette nähtud kotti. Põrandate pesu on juba väiksest peale meeldinud. Jääb vaid loota, et kasvamas on üks puhtusest lugupidav noormees, nii on emmel-issil ka lihtsam. 

Väiksed mängud enne õhtuunne siirdumist

Emme süles on mõnus pikutada

Issile

Inglipoisi ja tema vanaema koostöös valmisid kaart ja järjehoidja issile. 

Kaardil olev käekuju vastab 16-kuuse pojakese käele ning maaling sellel on pisikese kunstniku enda looming. Järjehoidja tegemisel aitas Inglipoiss karumõmmisid augustajaga vajutada. Kleepetööd jäid emme hooleks. Päevasangar oli kaardi ja järjehoidja üle väga õnnelik, ilus mälestus kogu eluks.

Isadepäev

Sügispäikese kulda,

hiliste lillede sära,

kaunite päevade rõõmud

olgu isadepäeval su päralt!

Mardipäeval käisid issi ja emme Mardi ja Signe pulmas Tallinnas, mina olin vanaema juures. Kütsime vanaga koos kaminat ja joonistasime issile isadepäevakaarti. Kuigi emme pabistas väga, kuidas me vanaemaga hakkama saame, siis sujus meil kõik väga kenasti. Vanaema ütles, et olin talle suureks abimeheks. Kui tuli hakkas kaminas kustuma, siis tõin kohe uued puud kamina ette ja näitasin, kuhu need panna tuleb.

 Täna oli juba kell kuus äratus ja läksime laevaga tagasi Soome-koju, sest täna oli meil ujumistunnis sukeldumispiltide tegemine. Oli tegus ja kiire nädalavahetus, hea on tagasi kodus olla. 

HEAD ISADEPÄEVA!

Picasso

Kui ma üks kord Inglipoisil oma mobiilis lubasin ühe programmi abil näpuga ekraanile joonistada, sündis üllatavalt värvikas meistriteos. Hiljem seda teistele näidates, ei tahtnud keegi uskuda, et see pisikese kunstisõbra tehtud on. Pliiatsitega meeldib pojale ka visandeid teha, kuid vildikad on veel lahedamad, sest need libisevad ju paremini. Ja kui emme unustab kunstivahendid kauaks riiulile, siis leiab loov laps uued lahendused kunstiga tegelemiseks, täna näiteks maailiti käte abil kohupiimapastaga inglikujutis aknaklaasile. Ma olin tõesti jahmunud, sest aknaklaasil ilutses ingel mis ingel. Tuleb välja, et lisaks ujumisele ja trummimängule on Inglipoiss uue hobi leidnud. Kas tulevane Picasso või hoopis Monet? :)

Käsi soojaks visandades

Meie akna taga käivad Inglid end näitamas

Kunstnik oma meistriteost hindava pilguga mõõtmas

Hingedepäeva eel

Täna hommikul õppis tubli pojake ära keerutamise. Keerutas ümber oma telje lugematul arvul kordi ning oli sealjuures ütlemata õnnelik. Lõpuks muidugi hakkas tasakaal veidike kaduma ning pea ringi käima, aga see ei paistnud vaprat keerutajat häirivat. Lisaks on ilmnenud mõningad tantsuliigutused-ühelt jalalt teisele nõksutamised ja puusaga "raputamised." Ja joosta meeldib pojale VÄGA, ning hüpata ka :)

Kuna täna on minu papa sünniaastapäev ja homme on hingedepäev, siis otsustasin armetutele teeküünaldele midagi vahvat ümber meisterdada. Sündis beebitoidu purgist pisike latern rõdule ning sügisteemaline alus teisele küünlale. Hoidke oma lähedasi ja pidage neid ikka meeles!

Kõnnin trepist ülesse

Kaisukarupäev

Täna on rahvusvaheline kaisukarupäev, mille eesmärk on mänguloomade kaudu jagada häid emotsioone neile, kes seda vajavad.
Rahvusvaheline kaisukarupäev on tähtpäevade kalendris 1980. aastast, kui organisatsioon Kogu Maailma Head Karud selle algatas.

Kas Sinul on kaisukaru? Inglipoisil on kokku 4 mõmmikut.

Panda on issi kingitud ja pisike valge karu ning suur pruun karu vanaemalt, väikse karupoeg tädi Lyalt. 

Külma ilmaga on mõnus pehme ja soe kaisukaru kaissu võtta. HEAD KAISUKARUPÄEVA!

 Kõige armsam mõmmi on hoopis peegli ees:

Esimene lumi

25. oktoobri õhtul hakkas lund sadama... :)

15-kuuse põnni oskused

Täna käisime nõuandlas vaktsiine saamas ja pojakest mõõtmas-kaalumas. Väike vägilane on 3 kuuga 5 cm kasvanud ja 500 g alla võtnud. Parameetrid on siis järgmised: 85,5 cm pikk ja 12 600 g raske.

Paneme siis kirja kõik uued ja vanad oskused, mida Inglipoiss antud ajahetkel teha oskab:

• palli visata ja veeretada, jalaga lüüa
• pliiatsit käes hoida ja sellega tõmmata pabrile jooni
• oskab öelda üksikuid sõnu: emme, issi, aitäh, tiss, issi tuli jne
• joosta kiiresti
• ronida ise toolile ja sealt alla; tooli abil uutesse kõrgustesse-söögilaud, aknalaud jms
• kikivarvul kõndida
• hüpata üles-alla, eriti pehmemal pinnasel
• saab öeldust  aru ja täidab ka lihtsamaid korraldusi
• proovib öelda sõnu järgi
• oskab lusikaga süüa ja joob kruusist
• oskab kujundeid õigetesse aukudesse panna, seda teeb küll jätkuvalt katsetamise teel, kuid see õnnestub juba väga hästi
• käib ise trepist ülesse-alla hoides kinni piiretest (emme muidugi turvab seljataga)
• oskab rõngaid toki otsa laduda ja klotse üksteise otsa asetada
• lüliteid põlema-kustu vajutada
• pliiti, televiisorit lülitada sisse
• külmkappi avada ja sealt vajadusel söögipoolist võtta
• ta-daa teha ja öelda
• pai teha

Oktoober 2012

Oktoobrikuu on olnud teguderohke: kiire visiit Eestisse,  mis kujunes poja haiguse tõttu veidi pikemaks, kohtumine teiste juulis-augustis 2011 sündinud lastega, vanatädi Ruthi sünnipäev, kohtumised Austraalias elava tädi Marja-Liisaga ning Itaalias elava Marikaga, nemad on emme sõbrannad. Soome tagasi jõudes läksime Rico issi sünnipäevale Turusse ning jõudsime ka üle pika-pika aja külastada sõber Trevorit, kes suvehakul perega Tanperest ära kolis.
 Kuna pojake on juba paar ööd maganud iseseisvalt oma võrevoodis, siis uute harjumuste juurutamine on röövinud minult pisut lisaenergiat ja seetõttu pikemalt aega kirjutamisele ei raiska. Ikka sama mõte-üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...

Kadrioru lastemuuseumis Päiksebeebid 2011 kokkutulekul

Ristiema käis minuga mängimas

Sügispoiss on valmis Turusse sõiduks

25 kg varandust

Onu Aapo sünnal

Aasta tagasi polnud pooltki nii lõbus Ricoga mängida.
Nüüd aga jooksime ja peitsime end kardinate taha ning õppisime
dollareid rahakassasse laduma.

"Väiksed vanamehed." Inglipoiss sõber Trevoriga.

Kaks naerupalli

Ilusad hetked

Ilusaid hetki ei ole kunagi liiga palju. Mõnikord aga ei oska me neid üles leida. Jagan teiega ühte ilusat hetke, mis juhtus minuga eelmisel nädalal. Kuulsin rohmakat potsatust postiluugist, järjekordne posu reklaamlehti ja ajakirju oli uksepilust saabunud. Paberihunniku vahelt leidsin ka ühe meeldiva üllatuse-lillelise postkaardi ilma saatja aadressita. Imestasin endamisi, et kes mulle küll kaardi võis saata, pole ma ju meie aadressi eriti

kellelgi levitanud. Hakkasin postkaardi sisusse süvenema ja olin positiivses mõttes täiesti jahmunud. Ämmaemand, kes oli abistamas meid üle aasta tagasi pojakese sünni juures, otsustas tänada mind talle kingitud lille eest. Ämmaemanda sõnul oli lill õitsenud terve suve. Haldjat meenutav malbe ämmaemand soovis kogu perele ja pojale ilusaid hetki ja õnnelikku elu. Ta oletas, et beebist põnniks sirgunud noormees teeb juba oma esimesi samme, selles oli tal tuline õigus. Täpsustuseks võib öelda, et pojake teeb mõnusaid jooksusamme lausa. Maei tea siiani, kust ämmaemand minu aadressi sai, kuid selline armas kaart tegi küll südame soojaks. 

Paar päeva tagasi, hommikusi askeldusi köögis tehes märkasin imelisi päiksevarje aknaserval mänglemas. Kas pole ilus? 

Mõni hetk on elus ilusam kui teine

Mõni hetk on kohe väga-väga ilus

Vastu päikest vaatasid sa, silmad pilus

ja see oli - ilus.

/Jaan Tätte/

Kaos

Kui emme jääb natuke kauemaks voodisse tukastama...

Paberihunt. 27/09/2012

14-kuune

Kuu aega tagasi, kui pojake oli aasta ja kahekuune, käisime fotostuudios. Lähitulevikus lisandub veel vahvaid pilte siia :)

Ilusat sügist

Suvi on juba mõnda aega tagasi vaikselt minema hiilinud, täna algas aga ametlikult sügis. Kuigi paljude inimeste arvates on väljas külm, kole ja porine, siis mina nii ei arva. Minu arvates võib sügise ristida üheks võluvaimaks aastaajaks, sellist värvigammat ja värvide küllasust ei leia ühelgi teisel aastaajal. Ärge saage valesti aru, ma ei oota pikka talve ja tahaksin juba uuesti suve tagasi, kuid sügis on vaatamata sellele kihvt aastaaeg-eriliselt koloriitne. Väike sügistervitus üleval oleva laulu näol. Kes meie pulmas käisid, neile peaksid Laura, Erko tuttavad olema. Ja lisan mõned fotod ühest armsast sügispoisist ka siia. VÄRVIKAT SÜGIST KÕIGILE!

Liivakasti kuningas

Oma mugavas "tugitoolis"

Kiikumine on nii lahe

Ripsmed on peaaegu põskedeni

Uuteks seiklusteks valmis

Just seepärast mulle meeldib sügis

Punaste kübaratega daamid meie akna all

"Tahan tagasi liumäele"

Sellele seenele teeme üks-null

Väga maitsvad ja vitamiinirohked marjad

"Miks see aed nii kõrge peab olema?"

Sügis hoovis

Väike ajalooline moment ka-nimelt poolteist tundi enne sügise saabumist ehk siis eile hilisõhtul ületasin ma ennast päris märkimisväärselt. Nimelt jooksin oma elu esimesed 10 kilomeetrit, täpsemalt 10.3 km. Aega võttis see tund ja viis minutit, aga raske polnud, sest tempo oli väga rahulik. Kuna ma suusatada eriti ei armasta, siis püüan sügisega võidu talveni joosta. Kui lumi maha tuleb, siis vaatame ja peame plaanis, mis edasi saab.