Kuumalaine

Terve see nädal on meeletult palav olnud, viimased 3 päeva+ täna, aga eriti troopilised. Kraadiklaas rõdul, poolvilus, on juba mitmendat päeva näidanud 35 soojakraadi ja vahel rohkemgi. Jahutavatest briisidest või vihmasabinast võib ainult unistada. Kuigi-kuigi, hetkel kostab taevas müristamist ja suure tõenäosusega saame täna sahmaka vihma kätte. Ma luban, et jooksen siis õue vihma kätte tantsima... Viimaste päevade kuumuse tõttu ei ole ma eriti palju päevasel ajal õues liikunud, ka öösiti on üsna palav (alla 20C pole siiani temp. veel langenud), ent siiski hingatav, seetõttu on minu jalutuskäigud jäänud keskööst hilisemale ajale. Üsna tihti olen leidnud end voodist bikiinides lamasklemas, vaatamata liikumatule olekule on higi ojadena voolanud. Sarnast kuumust mäletan 2007. a. Türgimaa reisist, mil maad oli tabanud sajandi üks suuremaid kuumalaineid ja inimestele anti koguni vabu päevi. Eile oli haigla ujulas hooaja viimane päev ning seetõttu vedasin ratta õue, et veel kord enne sügist basseinis vesijooksu teha ja end niisama kasta. Sõitsin kokku 5 km rattaga ja tegelikult see eriti raske ei olnud, sõiduki seljas ju puhub vahel ka mõnus tuul ning punktist A punkti B jõuab palju kiiremini kui jalgsi minnes. Julgen väita, et 9. kuud rasedana kannatab täitsa rattaga sõita küll. Linased riided võiks selga panna ning korralik peakate pähe. Mina otsustasin linase kleidiga sõitma minna ning tagant järgi pean möönma, et ega see eriti hea idee ei olnud-palju ei puudunud kukkumisest, kleidisaba kipub sadula külge kinni jääma. Kaljukoopas paikneva ujula juurde jõudes märkas minu terav silm, et parklas pole ühtegi autot. See ei tähendanud head. Välisuksel jalutas üks trikoos vanaproua vastu, kes oli ilmselgelt suunda võtmas basseini asemel kohaliku järve suunas. Küsisin temalt, kas ujula on kinni ja ta ütles, et ametlikult küll, sest tänaseks ei leitud ujumisvalvurit. Kui kedagi valvamas ei ole, siis ujuda ei tohi, seadused on lihtsalt sellised. Kiikasin jõusaali uksest sisse ja esitasin sama küsimuse ühele 50-s treenitud, hästi päevitunud mehele, kes lahkesti teatas, et ta on ise üks ujumisvalvuritest ja oli abikaasaga suvilast plaanitust varem naasnud ning teeb basseini lahti ja tuleb rõõmuga mind valvama. Arvas, et äkki on veel teisigi tulijaid.

Olin väga rõõmus sellisest vastutulelikkusest. Basseini jõudes nägin, et piirded olid eemaldatud ja minu päralt oli helesinine veesilm, mis on süvendatud kaunisse kaljusse. Ma polegi täiesti ihuüksi kunagi basseinis olnud, algul oli koguni kergelt imelik. Ujumisvalvur luges lehte ning mina sulistasin suures basseinis umbes 40 minutit üksinda. Mees pani taustaks raadio mängima ja mina võimlesin Lambada- rütmis. Lasin fantaasial lennata ja kujutasin silmad pooleldi kinni, et olen kuskil illusioonis-see hetk oli ilus. Nojah, õnneks polegi ju palju vaja, või mis teie arvate? Selili ujumine seekord põnnukesele ei meeldinud, hakkas kaasa toksima, kuid muude stiilide suhtes oli ta täiesti leplik. Kui ujulas käidud, läksin istusin kalju ees paikneva järve äärde ning lasin juustel veidike päikse käes kuivada. Seejärel rattasõit koju ning smuutide meisterdamine. Pean tunnistama, et parima smuuti saab improviseerides. Panin blenderisse viimased virsikupoolikud koos suhkruleemega, veidike ananassimahla, veidi rohkem virsikunektarit, tunde järgi kaerahelbeid, kookoshelbeid ja ka piima. Tulemus oli üllatavalt hea, pean isegi punastades tunnistama, et ega see ei jäänud grammigi alla päev varem valmistatud Pina Colada smuutile, mille tarbeks läks palju rohkem materjali. Toredaid hetki on tegelikult viimastel päevadel veel olnud-kohtusin nimelt ühe sümpaatse soomlannaga, kellel on 2 last ja kes on minust 2 a. vanem. Jutud klappisid ja vahetasime ka kontakte, nüüd on plaan algaval nädalal taas kohtuda. Muideks, hääle järgi tean ma teda juba kaua-kaua, sest tema ongi see naine, kes käib igal hommikul lastega meie maja taga pargis mängimas. Olen veel suhelnud ühe sõbra naisega, kes elab samas linnas, kus meie varem elasime. Ta sai äsja emaks. Nende pisike põnn on meie omast täpselt 2 kuud vanem. Palju-palju uusi teadmisi ja infot olen värskelt emalt saanud, kõigest ju perekoolis ka ei räägita. Ka muidu on meeldiv olnud suhelda, seetõttu on plaanis nüüd suvel ka peredega kohtuda ja vastastikune külaskäik võtta plaani. Sellised rõõmsad uudised siis... Avastasime ka Ceasari salati enda jaoks taas ja paar päeva tagasi sõin suure potitäie ära ning nautisin iga suutäit. Täna on plaan seda korrata. Meie maja taga on tegelikult imeilus järv või ujumiskoht, kuidas soovite, kus on vesi juba parajalt soe ja inimesed käivad agaralt ujumas. Ma rääkisin A-le plaanist, et ka mina võiksin end sinna kastma minna, kuid see mõte oli tema jaoks täiesti vastumeelne. Esimese hooga arvas ta, et vesi on külm ja mul võib kramp tekkida ja ma võin ära uppuda. Siis veel miljon põhjust. Ärge arvake, et ta on natuke crazy, nimelt ma ei oska ujuda ja mõte sellest, et rase kaasa ronib üksinda tundmatusse järve, ei olnud talle just kõige helgem. Ujulas kasutan alati vesivööd, mille abil saan nii vesijooksu kui ka ujumist harrastada, lisaks on seal ka valve ning teisi inimesi... Järve ehk tõesti ei peaks minu oskusi (loe: oskuste puudumisel) üksi minema. Nüüd on A taas öövalvest tagasi ning kui ta ära tudub ja linnatuur tehtud saab, siis ehk läheme koos ennast korraks vette kastma. Ma panen mõned fotod järvest ka...

Foto: Margherita De Silva, ülejäänud pildid linna kodulehelt