34. rasedusnädal

Eile, rasedusnädalal 34+2, käisin taas nõuandlas terviseõe vastuvõtul. Väike ülevaade minu ja lapse parameetritest. Kõhubeebi süda lõi 144 korda minutis, emakapõhja kõrgus oli 30,5-31 cm, 2 nädalaga polnud see kasvanud. Hetkel on veel vara sellest paikapidavaid järeldusi teha. Minu hemoglobiin oli tõusnud 134-le, mis on super tulemus. Rauda võtsin täpselt 1-2x nädalas, aga sõin see-eest ohtralt maksapasteeti. Kaalu oli 2 nädalaga lisandunud 466 grammi, kogu rasedusega 10,6 kg. Kui uskuda kaalukalkulaatorit, siis jõuan veel max. 3 kg koguda. Vererõhk on normis, kuigi alumine võiks veidi madalam olla: 116/86. Rääkisin oma terviseõele sellest, et kardan loomulikku sünnitust hemorroidide tõttu ning üleüldse on tekkinud hirm valu suhtes. Ühe tuttava elukaaslane sünnitas hiljuti ning sai kohutava trauma sellest, lisaks ei antud talle epiduraali ega muid valuvaigisteid. Samuti kardan veidi sünnitusjärgset taastumist, olen mananud endale ette suhteliselt sünge pildi sellest, kuidas ma invaliidina voodistki välja ei saa. Tanja, minu terviseõde, soovitas mul neil teemadel rääkida pelko-kätilö`ga, kes on spetsialiseerunud just sünnitushirmule. Statistika andmetel pidi iga seitsmes sünnitaja tundma mingisugust hirmu sünnituse ees. Tanja sõnul pidid need sünnitajad, kes on eelnevalt pelko-kätilö juures käinud, sünnitusel rohkem tähelepanu ja ninnu-nännutamist saama. Ta tegi nalja, et naudi parem sünnitust ja lase end abikaasal ja ämmaemandal hellitada. Tema sõnul on sünnitaja nagu kuninganna... no eks me näe. Mul ei ole paanilist hirmu ja suudan täiesti mõistusega asja võtta, kuid ehk on hea mõned teemad siiski enne sünnitust arutada läbi, siis on endal ka kindlam tunne. Minu suurim hirm on, et ma jään epiduraalist ilma... Lõppude lõpuks on sünnitus nii lühike osa kogu elust ning ei tasuks liigselt ette muretseda. Kohtumist väikse nunnuga ootan küll väga.

Oleme arutanud igasugu sõjaplaane kodus A-ga, kuidas mingis olukorras käitume jms. Leppisime kokku, et kui peaksime omavahel konflikti minema, siis last ekstreemesse olukorda ei sea ja häälekaid diskussioone kodus ei pea. Kui peaks tekkima olukord, kus ei suuda end vaos hoida, siis mina lähen õue natukeseks jalutama (nt. bensukasse jäätist ostma). Kasvatusküsimused on ka arutatud läbi ning oleme neis üksmeelel. Laps peab saama palju tähelepanu ja hellust, seda ei saa kunagi liiga palju olla. Eile, nõuandlast lahkudes, kohtusin ühe tumedanahalise noore emaga. Ta oli väga sõbralik ja meeldiv, kärust piilus välja tema 6-kuune tüdrukutirts. Ta oli hiljuti samas haiglas sünnitanud ja kuigi oli kõvasti vandunud seal ning lubanud enam mitte lapsi saada, siis nüüd mõtleb juba teisele lapsele... ta oli väga õnnelik oma beebi üle. Kui ma ütlesin, et lähen juuli algul sünnitama, siis ta tegi suured silmad ja küsis, et kas nüüd juulikuus juba või? Tema sõnul olla mul võrreldes temaga nii väike kõht... Seda oli muidugi rõõm kuulda, sest ega ju keegi meist taha maakera olla... A ütles ka ükspäev, et ma näen raseda kohta suht sportlik välja... no tore-tore.
(Fotol mina 31.05.2011)
Pärast nõuandlat jalutasin vihmasajus haigla suunas, sest plaan oli koos A-ga autoga koju minna. Sain korralikult märjaks ning kuna kaalu polnud eriti lisandunud, otustasin end premeerida kahe Snickersiga. Haigla aulas lugesin rasedate ajakirju ning tegin veidi eeltööd järgmise artikli jaoks, pärast 1,5 tunnist ootamist sain lõpuks kenasti koju...

Hetkel on loode 32 nädalat vana ja ei hõlju enam lootevees, vaid lebab rahulikult kõhus. Silmad avanevad, kui ta on ärkvel ja sulguvad magades. Meie kõhubeebi oli eile väga rahulik ning õhtul isegi muretsesin veidi, mis ta seal plaanib, kuid täna tegi ta kõik kenasti tasa ja on mõnusasti kõhus keeranud ennast. Kui ma vannis käisin ja talle laulsin, siis ta tegi lausa suure pöörde, mida oli silmaga isegi võimalik tuvastada. Hetkel on kõhubeebi umbes 41 cm pikk ja kaalub umbes 2300 grammi.