Õnn peitub väikestes asjades...

Tomatitaimed on hüppeliselt kasvanud, ilmunud on juba esimesed pärislehed. Raske uskuda, et nii pisike asi võib nii palju rõõmu valmistada. Isegi abikaasa käib igapäevaselt taimi piilumas ja imestab endamisi, et nad kasvavadki... (kõlab uskumatult). Mõelda vaid, et seemnest taime sirgumine toob suure naeratuse näole, mis siis veel lapse kasvamine pakkuda võib. Homme istutan iga taime eraldi potti ning lasen neil edasi sirguda. Üllataval kombel olen ma sisetunde järgi siiani kõik õigesti teinud (kastan sooja veega hommikuti, lehti märjaks ei tee, isegi mullakoostise kaevasin kraavist kogemata sobiva). Viimasel ajal lappan aiandusajakirju ning vaatan huviga erinevaid põõsaid, õunasorte, lilletaimi... tahaks nii oma aeda kujundada. Ma mõistan väga hästi oma tädi, kes veel suhteliselt kõrges eas läks maastiku kujundamist õppima. See protsess, mida elusloodusega vahetus kokkupuutes koged on võimas.
Eile olime mürakaruga kahekesi kodus, issi oli öövalves. Käisime rattaga sõitmas ning esimest korda liigutas ta sõidu ajal. Varem on vaikselt kõhus mõnulenud. Kardan, et ega ma pikalt enam sõita ei saa-hingeldan kergemini ning kõht jääb ka natukene ette. Katsun hetkel veel viimast võtta, juunis ilmselt tuleb muid alternatiive leida. Olgu öeldud, et jalutamine mulle ei sobi... hiljem saan ainult seljavalu sellest.
Olen nüüd 3 päeva ka tervislikult toitunud. Kirjutan tarbitud toidu/joogi üles ning õhtul analüüsin seda AMPSERi programmiga. Saan teada päevase kaloraazi, vitamiinid jms. Esimene päev oli raske, mõtlesin ainult söögist ja tundsin kohutavat nälga (olgu öeldud, et sain rohkem vitamiine toidust, kui päevas vaja läheb), kuid nüüd olen harjunud ning täitsa mõnus on veidi kergemaid toite endale lubada. Õhtul läheme kinno ja välja sööma, abikaasa tahab kangesti Koti Pizzasse minna, mis tegelikult lööks minu söömisplaanid veidike segamini. Tegelikult võin ju salati ka tellida, ega seepärast ei tasu veel lasta mõnusat õhtut raisku... Ahjaa, peaaegu 2 päeva kodust eemal olnud A ütles, et mul on kõht jälle kasvanud. Pidi ikka SUUR olema.

Eks väike põnn kasvab ju iga päev mühinal. Praegu pidi ta juba unenägusid isegi nägema ning suutma mingeid tuttavaid helisid meenutada. Seetõttu on oluline praegu näiteks muusikat lasta talle. Pärast sündi on ta võimeline seda ära tundma ning see pakub talle turvatunnet. Homme lähen sünnitussaaliga tutvuma ja saan meditsiinilise poole pealt kõik vajaliku info haiglast, kuidas täpselt asjad sünnitusel olema hakkavad.
Tegin taas suurpuhastust kodus, kuid aknaid pesta ei julgenud. Sellised äkilised liigutused võivad halvasti mõjuda, seetõttu pean ootama juunikuud, mil mu ema meile külla tuleb. Tema aktiivsust teades, lööb ta käed kindlasti külge.