Nõuandlas ja perekoolis käidud

Eile oli esimene "perhevalmennus" esiklast ootavatele paaridele. Kutsutud oli 9 paari, kelle perre on juuni lõpus, juuli alguses järelkasvu oodata. Jõime teed ja sõime küpsiseid, tutvustasime üksteisega ja rääkisime, kuidas rasedus on kulgenud. Lisaks rühmatööd ja arutelud. Vaatasime ka videot sünnitusest. Koju saime kaasa toreda õppematerjali DVD näol, kus on käsitletud raseduse, sünnituse ja imiku hooldamise temaatikat. Loengust jäi mulle üks asi eriti hästi meelde:" Naisel on 3 kohustust: sünnitada, imetada ja puhata. Ülejäänu jääb mehe hooleks." Tegelikult see käis küll haiglas toimuva kohta, sest seal on selline reegel, et mehed toimetavad haiglaköögis ja koristavad hiljem, kuid paljud naised paluvat seda vahvat ideed ka kodus meestel järgida. Eile õhtul küsisin A-lt üle, mis on naise kohus... õnneks oli tal kenasti meeles, kuigi võidurõõmsalt teatas ta mulle, et sinnani on 2 kuud aega ja praegu ei saa ma veel jalgu siiski seinale visata, icc Sain teada ka kohalike beebiringide kohta, muusikatunnid, ujumine ja kunstiring on siin täiesti olemas. Ujumas hakkab isa beebiga käima, muusikaringis mina... see on meil algusest peale selge olnud. Kuna minu klaver on Eestis ja siia vedamine osutuks äärmiselt keeruliseks, siis ma loodan sisimas lähitulevikus elektronklaverit endale saada. Oleks vahva koos pisikesega musitseerida ning talle unelaule mängida... Klassikalist muusikat olen ta juba praegu youtube ja plaatide vahendusel kuulama harjutanud. Tegelikult tunnen ennast pärast eilset koosviibimist äärmiselt kindlalt, võtsime kõik olulised etapid läbi. Saime ka plaanid koju, kus on täpselt kirjas, et millal haiglasse minna, kuidas hingata, missugused asendid avamis,-ja pressimisfaasis head on (pildidki juures), lisaks ABC isale, kuidas ta saab sünnitusel abiks olla, mis on tema roll jne. Isegi teatud tehnikaid õpetati kohapeal isadele, mis pidid naistel sünnitusvalusid leevendama... no eks näis, kas juulis veel miskit meeles on. A-le muidugi midagi uut seal polnud, sest ta on ju korduvalt sünnitustel osalenud ning teab meditsiinilist poolt paremini kui üritust läbiviinud ämmaemandad, aga ta tahtis kaasa tulla ja jäi kokkuvõttes üritusega rahule. Muide, soomlased on ikka nii tagasihoidlikud ja vaiksed, ma olin ikka nii hämmingus. Võimalik, et lihtsalt algul ei saa vedama... ehk järgmisel korral on inimesed juba avatumad. Kuna mul oli enne perekooli ka nõudandlas visiit, siis veetsin pika päeva linnas ning eks kõhtki läks veidike tühjaks, lisaks väsimus ja natuke kitsad teksad, see kõik kokku pani pisikese mürakaru kõhus korralikult trallitama. Perekooli ajal marutas ta ikka mõnusasti kõhus...
Veidike visiidist terviseõe juurde ka. Eile, 30+3 nädalal, olid beebi südamelöögid 142 x minutis (varem on kiiremad olnud, kuid rütm oli ühtlane ja kõik on siiski normi piirides). Emakapõhja kõrgus oli 28,5 cm, polnud eriti suurenenud, seega viimasel ajal olen mina rohkem kosunud kui pisike ilmaime kõhus. Mul oli 3 nädalaga 3 kg juurde tulnud, kommenteerida ma ei oska ega tahagi seda, kuid õnneks sellest probleemi ei tehtud. Rasedusega 10 kg nüüd täpselt juurde tulnud, raseduseelse kaaluga 9 kg lisandunud. Kuni 16 kg pidi normaalne olema, ise arvan, et kokku tuleb vast 14 kg. Vererõhk ja hemoglobiin olid normis, enesetunne on mul hea (seljavalusid ja muid hädasid ei ole). Olen üsna aktiivne, igapäevaselt ikka 10 km-d rattatuurid ning võimlemised. Valmistoidud ning magusad joogid on nüüd unustatud, olen taas siirdunud tervislikele radadele (puuviljad, juurviljad, vesi, jäätee, pudrud, natuke liha, kodused toidud jms). Põnn on järjest aktiivsem, seega võib juhtuda, et varsti ei saa ma enam üldse magada. Ta on nüüd külgede vahele ka pugenud, seega külili magamine ei taha ka enam hästi õnnestuda (saan kohe vopsu kui külili keeran). Selili ei tohi magada, sest see surub suured veresooned kinni ja nii ei saa ma ise hingata. Kõhuli aga pole võimalik magada. Nõuandlas juba öeldi ette, et kui uneprobleemid tekivad, siis tuleb saatekiri psühhiaatriakliinikusse ja saab unerohte, mis pidid lapsele ohutud olema. Ma ise jätan vist selle "võimaluse" kasutamata, sest olles psühhofarmakoteraapiaga natuke rohkem kursis kui keskmine inimene, siis päris ohutu see siiski ei ole (eriti rasedal).
Ilmad on jahedad ja üleeile tuli isegi veidike lund, kuid mind see ei sega. Ka tomatitaimed kasvavad hoogsalt, otsene päike vist polekski neile hea. Till on ikka kidur, sama lugu oli ka eelmisel aastal...
A on üsna veendunud, et ma kavatsen pärast lapse sündi pisikest rohkem endale hoida, sest ma olen vahel selliseid jutte rääkinud, et ta on nii armas nunnuke ja ma võtan ta kohe kaissu jne. Ütlesin, et isa saab kõhukotis kandmise privileegi endale, aga ta ütles, et tahab ka süles hoida... Ma olen vist piisavalt hullumeelse mulje jätnud, et ei luba teistel last sülle võtan, aga nii see pole. Issi ja vanaema saavad auga lapsega igal võimalusel tegeleda, mina takistusi neile ei tee. Ülejäänud inimesed peavad tõepoolest kaugelt vaatamisega esialgu leppima :)