Rasedus ja migreen...

Pealkirja märksõnad annavad kiiresti aimu, millest järgnevas postituses juttu tuleb. Pühapäeval oli selle kevade üks kuumemaid päevi, vilus oli koguni 27 soojakraadi. Kuigi olin väljas loetud minutid-kiire jalgrattasõit bensukasse ning hiljem lühike jalutuskäik linnas, olin õhtuks kergelt pruun ning kuumusest väsinud. Eile käisin taas ujulas-600 m ujumist koos vesivõimlemisega tekitasid mõnusa enesetunde. Kui lõpuni aus olla, siis väsisin kergelt trennist ära... Meeldiv oli taas see, et inimesi oli ujulas vähe ning sai nautida vaikust ning privaatsust. Hommikul ärkasin üles migreeniga: terav valu ühes silmas, iiveldus ning tunne, et keegi saeb skalpelliga pead pooleks võtsid mu tõeliselt läbi. Proovisin külmi kompresse ja kergeid valuvaigisteid, leevendust ma neist ei saanud.

Lõpuks võtsin ühe tugevama ravimi sisse ning sain paar tundi vähemalt magadagi. Abiks olid ka mustad päikseprillid, sest valgust ma migreeni korral ei talu. Olen terve päeva voodis olnud, nüüd on enesetunne juba parem, aga liigutades või püsti tõustes lööb jälle terava valu pähe... See oli teine migreen raseduse ajal, isegi hästi on läinud. Loodetavasti lapsele minu peavalud ei "pärandu," meie suguvõsas on need kahjuks mitu põlvkonda juba esinenud. Mina sain esimese migreenihoo 5-aastaselt ja arvasin siis, et hakkan surema...

Kõhubeebi on täna tubli olnud, päeval mürgeldas agaralt, aga palusin tal natuke rahulikumalt võtta, et saaksin magada ning ta võttis minu palvet kuulda. Kuigi tänane päev on raisku läinud, siis ehk on homme taas selgem... Tahaks ikkagi ujulasse ju minna, lisaks vaja ravimtaimi korjama minna (metsvaarika varsi, nurmenukke, kortslehti jms).