Lihavõtetest ja muust

Soomes on need pikad pühad, tervelt 4 vaba päeva, sest ka II ülestõusmispüha on kalendris punasega märgitud. Meie mune ei värvinud, küll aga kihutasime ratastega 15 km linna ja tagasi, et tähistada vabu päevi mehise kõhutäiega. Mina, kes ma olen viimasel ajal ainult söögist ja söömisest mõtlema hakanud, tellisin suure pizza ning abikaasa piirdus kebabiga. Kojusõit oli küll veidike raske pärast toekat kõhutäit, kuid koju me siiski jõudsime. Lihavõtete nädalavahetusse jäid ka selle kevade kõige kuumemad ilmad, 25-30 C sooja näitas termomeeter rõdul. Vedasime madratsid rõdule ja praadisime end ikka korralikult pruuniks, minul tuli isegi veidike nahka kehalt, kuigi kasutasin kaitsekreeme. Enne ja pärast seda on ka mõnusalt sooje ilmu olnud ning ka päike on end üha sagedamini näidanud, kuid selline kuumus kordub uuesti ilmselt alles suvel. Kõhu katsin päevitamise ajaks märja rätikuga kinni, sest põnnikesele valgus ja kuumus eriti ei meeldi. Küll aga armastab ta rattaga sõitmist, siis on vaikus kõhus ning mõnuletakse... Viimased nädalad või ehk koguni kuu on väike mürakaru eriti aktiivne olnud-siputab end käte-jalgadega ikka väga tugevalt, vahel kõht koguni väriseb. Meile teeb see muidugi nalja, et mis actionit ta seal jälle korraldab. Hommikuti äratab ta mind korraliku karate-trenniga, sest kõht on tühjaks läinud ning vaja unekotist ema üles ajada. Kui olen söönud, siis rahuneb jälle maha ning on paar tundi vaikne. Päeval tahab ta niisama mängida ja vehkleb taas kõhus, õhtuti (eriti öösiti) on ta kõige aktiivsem, siis ei aita ükski asend ega silitus või jutt, tema tahab kõhus puselda ja mina lihtsalt püüan vaikselt magama jääda. Eile õnnestus see alles poolkolm öösel, tita oli müramise tujus. Nüüd ei häbene ta ka isa, demonstreerib lahkelt oma liikumisharjutusi talle ka. Vahel mul on tunne, et ta tahab läbi naba välja tulla...

Lihavõtete nädalavahetusse jäi ka minu potipõllumajanduse eksperiment. Plaan kirsstomateid kasvatama hakata on pikalt meeltes mõlkunud, kuid reaalsete tegudeni jõudsin paraku liiga hilja. Mu aiandusspetsialistist tädi küll ütles, et ma ei hakkaks enam seemneid mulda panema, lubas mulle valmis taimi anda, otsustasin ikkagi veidike katsetada. Tädi taimedest saab kindlalt suvel tomateid noppida, aga tahan näha, mis minu omadest välja tuleb. Tassisin kilekotiga kraavist mulda koju, veidike ka kivikesi ning võtsin külmkapist 2 viimast kirsstomatit, mille seest kookisin värsked seemned välja ning lükkasin need mulda. Poest sai ka tilliseemneid ostetud, aga nende saak ei tõota suur tulla... kuidagi kidurad. Tomatid hakkasid juba paar päeva hiljem võrseid ajama, tänaseks on 2 idulehte olemas ning taimekesi palju-palju.

Lähipäevadel istutan iga taime eraldi topsikusse ning jätkan eksperimenti (muideks kogu protsess on maksnud null senti, sest muld ja kivid olid tasuta, seemned võtsin külmkapist ning karpideks olid viinamarja ning kirsstomatite vanad pakendid). Karbikesed asetasin triikimislauale, mis on paraja kõrgusega, et ulatuda aknani (aknalaudu meil ei ole) ning vastavalt valgusele tõstan triikimislauda koos taimedega ühe akna juures teise juurde, et maksimaalselt valgust saada. Vahel viin aluse ka rõdule päikest püüdma.