Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.
/H. Mänd/
2011/05/26
Pääsusilmad
Täna õues jalutades märkasin sinetavat metsaperve...see oli kaetud paksu pääsusilmavaibaga. Noppisin mõned kojugi vaasi (loe: purki).
Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.
/H. Mänd/
Pääsusilmi tuhandeid
õitseb niiskel aasal,
kes küll siia külvas neid?
Tuul sai seemned kaasa,
niidu peale kandis,
kaste juua andis,
päike paitas päid.
Saigi aas nii lilli täis.
/H. Mänd/
2011/05/24
Rasedus ja migreen...
Pealkirja märksõnad annavad kiiresti aimu, millest järgnevas postituses juttu tuleb. Pühapäeval oli selle kevade üks kuumemaid päevi, vilus oli koguni 27 soojakraadi. Kuigi olin väljas loetud minutid-kiire jalgrattasõit bensukasse ning hiljem lühike jalutuskäik linnas, olin õhtuks kergelt pruun ning kuumusest väsinud. Eile käisin taas ujulas-600 m ujumist koos vesivõimlemisega tekitasid mõnusa enesetunde. Kui lõpuni aus olla, siis väsisin kergelt trennist ära... Meeldiv oli taas see, et inimesi oli ujulas vähe ning sai nautida vaikust ning privaatsust. Hommikul ärkasin üles migreeniga: terav valu ühes silmas, iiveldus ning tunne, et keegi saeb skalpelliga pead pooleks võtsid mu tõeliselt läbi. Proovisin külmi kompresse ja kergeid valuvaigisteid, leevendust ma neist ei saanud.
Lõpuks võtsin ühe tugevama ravimi sisse ning sain paar tundi vähemalt magadagi. Abiks olid ka mustad päikseprillid, sest valgust ma migreeni korral ei talu. Olen terve päeva voodis olnud, nüüd on enesetunne juba parem, aga liigutades või püsti tõustes lööb jälle terava valu pähe... See oli teine migreen raseduse ajal, isegi hästi on läinud. Loodetavasti lapsele minu peavalud ei "pärandu," meie suguvõsas on need kahjuks mitu põlvkonda juba esinenud. Mina sain esimese migreenihoo 5-aastaselt ja arvasin siis, et hakkan surema...
Kõhubeebi on täna tubli olnud, päeval mürgeldas agaralt, aga palusin tal natuke rahulikumalt võtta, et saaksin magada ning ta võttis minu palvet kuulda. Kuigi tänane päev on raisku läinud, siis ehk on homme taas selgem... Tahaks ikkagi ujulasse ju minna, lisaks vaja ravimtaimi korjama minna (metsvaarika varsi, nurmenukke, kortslehti jms).
Kõhubeebi on täna tubli olnud, päeval mürgeldas agaralt, aga palusin tal natuke rahulikumalt võtta, et saaksin magada ning ta võttis minu palvet kuulda. Kuigi tänane päev on raisku läinud, siis ehk on homme taas selgem... Tahaks ikkagi ujulasse ju minna, lisaks vaja ravimtaimi korjama minna (metsvaarika varsi, nurmenukke, kortslehti jms).
Juulikate kõhud maikuu lõpus
Pole vist keeruline mind pildilt üles leida... :)
Pildi suuremaks nägemiseks kliki fotole, avaneb uues aknas.
Pildi suuremaks nägemiseks kliki fotole, avaneb uues aknas.
/Kujundanud Kristin Aavik/
2011/05/20
33. nädal
Teisipäeval, rasedusnädalal 32+4, käisin taas nõuandlas terviseõe vastuvõtul. Alates 28. rasedusnädalast käin endise kord kuus asemel iga 2 nädala tagant seal. Mai lõpust alates hakkan nõuandlat iga nädal külastama. See oli lihtsalt informatiivne ääremärkus neile, kes rasedusteemadel eriti kodus pole...
Alustame siis piskese mürakaru tegemistest (selle nime on ta õigusega ära teeninud). Tema südamelöögi sagedus oli 144 x minutis, algselt oli 130 ringis, kuid siis otsustas ka terviseõde Tanjale näidata oma oskusi ning hakkas nii hoogsasti kõhus keerama end, et sellise rahmeldamise peale tõusis ka pisikese pulss. Doppler, millega südamelööke kuulatakse, oli ilmselt läbi kõhu pisikesele tajutav, sest ta hakkas nii pööraselt rallitama kõhus, et kõht sõna otseses mõttes värises... Üritas vist ühest poolest teise trügida, lõpuks ei suutnud isegi Tanja tuvastada, kus siis selgroog asub, sest marakratt siblis nii kiiresti eest ära... Pea on endiselt vaagnas ning pepu on kenasti püsti, paikneb umbes minu naba juures. Kõhubeebi asetseb veidike diagonaalis, seetõttu saan jala- ning käehoope tunda nii vasakul kui ka paremal küljel. Minu vererõhk ning hemoglobiin oli normis, igaks juhuks pean veel rauapreparaate vahel harva tarbima, et see uuesti ei langeks. Lisaks söön piimhappebaktereid ning kaltsiumit ja D-vitamiini. Mingitel perioodidel olen ka spetsiaalseid rasedate vitamiine söönud, seega ainete puudust ei tohiks küll olla. Kuna olen hoolsasti söömist viimasel ajal jälginud, siis oli ka kaaluiive lõpuks normi piirides. Kaalu oli lisandunud 420 grammi nädalas, mis teeb 2 nädalaga ca 900 grammi. Raseduseelsele kehakaalule on lisandunud 10,2 kg, mis on täiesti hea näitaja. Olen oma kaalu analüüsinud ka ühe raseduskalkulaatoriga (http://www.gurgle.com/tools/pregnancy_weight_gain_calendar/default.aspx) ning nii hämmastav kui see ka pole, siis on programm mulle alati 200 grammi täpsusega õige kaalu ennustanud. Kui programmi uskuda, siis raseduse lõpuks (40. nädalaks) peaks veel 3,4 kg lisanduma. Kui see nii oleks, siis minule sobiks see väga hästi...
Siin on täpne ülevaade, kust ja mille arvelt raseduse ajal kilogramme koguneb.
Where does the pregnancy weight go?
MATERNAL STORES OF NUTRIENTS
and muscle development 3.2 kg
Increased body fluid 1.8 kg
Increased blood 1.4 - 1.8 kg
Breast growth 0.5 - 0.9 kg
Enlarged uterus 0.9 kg
Amniotic fluid 0.9 kg
Placenta 0.7 kg
Baby 2.7 - 3.6 kg
Total 12.0 - 13.8 kg
Ahjaa, emakapõhja kõrgus (EPK) oli 30,5 cm. Terviseõe sõnul on hea, kui number on paari võrra väiksem rasedusnädalatest. Hetkel taas kenasti normis. Kui laps nö allapoole laskub, siis väheneb ka EPK, seega 40. nädalaks see 40 cm kohe kindlasti ei ole. Kõhuümbermõõtu ma pole mõõtnud, aga siiani on see alla meetri olnud...
Kuna kõhus on ruumi järjest vähem, siis pisike sõbrake ei saa enam nii palju liigutada end. Praegu tegeleb ta rohkem enda pööramisega ühelt küljelt teisele, mis tekitab minus tunde, et ta rullib end... selline sisemine kõhumassaaž. Me oleme A-ga laulnud kodus omavahel, õigemini suhelnud lauldes ning selline asi meeldib muidugi väiksele nunnule ka.
Kui eelmised päevad meenutasid talve, veel eile õhtul käisin kohalikus bensiinijaamas õunu ostmas talvejope seljas ja paks müts peas, siis täna hommikul äratas mind üles kõrvetav päike. Tuiskasin kohe tomatitaimi rõdule transportima ning hiljem väetasin neid ka innukalt. 27 soojakraadi oli vist minu jaoks liig, (olin rõdul lühikest aega-lisasin taimedele uut mulda juurde ning väetasin neid) sest tuppa naastes hakkas mul süda pekslema ning külm higi kattis kogu keha. Silme eest läks mustaks ja õhku ei jätkunud enam... Teadsin, et tuleb kohe pikali minna ning eeldasin, et see läheb kiiresti üle. Kummalisel kombel kestis selline rõhuv enesetunne ca 1,5 tundi. Mõtlesin juba hirmuga, et ehk peaksin kiirabi kutsuma või kas on see kurikuulus rasedusmürgitus. Õhtupooliku veetsin seetõttu voodis lebades, kerge õhupuudus on siiani, aga õnneks üldine enesetunne hea. Kuna ma täna palavuse tõttu liikuda ei saanud ning 3 enda tehtud burriitot ka nahka pistsin, siis läksin hilisõhtul välja jalutama. Õhus oli tunda toomingate lõhna ning värskust... muru oli küll kastest märg, ent see ei seganud mul teepervest nurmenukke korjamast.
Jälle on tuba lillelõhna täis... Kui vaid teaks salajasi piibelehe kohti, siis korjaks vaasid ka neid täis. Eelmises elukohas olid vaasid alati kevadeti piibelehti täis, kuid nurmenukud on ka ilusad ja neist saab pärast teed ka teha. Nägin teeperves veel metsvaarikaid, nende vartest saaks teoreetiliselt talvel teed teha. Maja taha on end võililled sisse seadnud, vanasti tegime emaga võilille-mett, peaks taas proovima. Ahjaa, kurguvalust sain lahti kortsleheteed juues. Viimased korjasin 2.a. tagasi eelmisest elukohast.
Oleme põnevil, sest 50 päeva on veel jäänud. Suured muutused on tulemas, aga oleme seda kaua oodanud...
Alustame siis piskese mürakaru tegemistest (selle nime on ta õigusega ära teeninud). Tema südamelöögi sagedus oli 144 x minutis, algselt oli 130 ringis, kuid siis otsustas ka terviseõde Tanjale näidata oma oskusi ning hakkas nii hoogsasti kõhus keerama end, et sellise rahmeldamise peale tõusis ka pisikese pulss. Doppler, millega südamelööke kuulatakse, oli ilmselt läbi kõhu pisikesele tajutav, sest ta hakkas nii pööraselt rallitama kõhus, et kõht sõna otseses mõttes värises... Üritas vist ühest poolest teise trügida, lõpuks ei suutnud isegi Tanja tuvastada, kus siis selgroog asub, sest marakratt siblis nii kiiresti eest ära... Pea on endiselt vaagnas ning pepu on kenasti püsti, paikneb umbes minu naba juures. Kõhubeebi asetseb veidike diagonaalis, seetõttu saan jala- ning käehoope tunda nii vasakul kui ka paremal küljel. Minu vererõhk ning hemoglobiin oli normis, igaks juhuks pean veel rauapreparaate vahel harva tarbima, et see uuesti ei langeks. Lisaks söön piimhappebaktereid ning kaltsiumit ja D-vitamiini. Mingitel perioodidel olen ka spetsiaalseid rasedate vitamiine söönud, seega ainete puudust ei tohiks küll olla. Kuna olen hoolsasti söömist viimasel ajal jälginud, siis oli ka kaaluiive lõpuks normi piirides. Kaalu oli lisandunud 420 grammi nädalas, mis teeb 2 nädalaga ca 900 grammi. Raseduseelsele kehakaalule on lisandunud 10,2 kg, mis on täiesti hea näitaja. Olen oma kaalu analüüsinud ka ühe raseduskalkulaatoriga (http://www.gurgle.com/tools/pregnancy_weight_gain_calendar/default.aspx) ning nii hämmastav kui see ka pole, siis on programm mulle alati 200 grammi täpsusega õige kaalu ennustanud. Kui programmi uskuda, siis raseduse lõpuks (40. nädalaks) peaks veel 3,4 kg lisanduma. Kui see nii oleks, siis minule sobiks see väga hästi...
Siin on täpne ülevaade, kust ja mille arvelt raseduse ajal kilogramme koguneb.
Where does the pregnancy weight go?
MATERNAL STORES OF NUTRIENTS
and muscle development 3.2 kg
Increased body fluid 1.8 kg
Increased blood 1.4 - 1.8 kg
Breast growth 0.5 - 0.9 kg
Enlarged uterus 0.9 kg
Amniotic fluid 0.9 kg
Placenta 0.7 kg
Baby 2.7 - 3.6 kg
Total 12.0 - 13.8 kg
Ahjaa, emakapõhja kõrgus (EPK) oli 30,5 cm. Terviseõe sõnul on hea, kui number on paari võrra väiksem rasedusnädalatest. Hetkel taas kenasti normis. Kui laps nö allapoole laskub, siis väheneb ka EPK, seega 40. nädalaks see 40 cm kohe kindlasti ei ole. Kõhuümbermõõtu ma pole mõõtnud, aga siiani on see alla meetri olnud...
Kuna kõhus on ruumi järjest vähem, siis pisike sõbrake ei saa enam nii palju liigutada end. Praegu tegeleb ta rohkem enda pööramisega ühelt küljelt teisele, mis tekitab minus tunde, et ta rullib end... selline sisemine kõhumassaaž. Me oleme A-ga laulnud kodus omavahel, õigemini suhelnud lauldes ning selline asi meeldib muidugi väiksele nunnule ka.
Kui eelmised päevad meenutasid talve, veel eile õhtul käisin kohalikus bensiinijaamas õunu ostmas talvejope seljas ja paks müts peas, siis täna hommikul äratas mind üles kõrvetav päike. Tuiskasin kohe tomatitaimi rõdule transportima ning hiljem väetasin neid ka innukalt. 27 soojakraadi oli vist minu jaoks liig, (olin rõdul lühikest aega-lisasin taimedele uut mulda juurde ning väetasin neid) sest tuppa naastes hakkas mul süda pekslema ning külm higi kattis kogu keha. Silme eest läks mustaks ja õhku ei jätkunud enam... Teadsin, et tuleb kohe pikali minna ning eeldasin, et see läheb kiiresti üle. Kummalisel kombel kestis selline rõhuv enesetunne ca 1,5 tundi. Mõtlesin juba hirmuga, et ehk peaksin kiirabi kutsuma või kas on see kurikuulus rasedusmürgitus. Õhtupooliku veetsin seetõttu voodis lebades, kerge õhupuudus on siiani, aga õnneks üldine enesetunne hea. Kuna ma täna palavuse tõttu liikuda ei saanud ning 3 enda tehtud burriitot ka nahka pistsin, siis läksin hilisõhtul välja jalutama. Õhus oli tunda toomingate lõhna ning värskust... muru oli küll kastest märg, ent see ei seganud mul teepervest nurmenukke korjamast.
Jälle on tuba lillelõhna täis... Kui vaid teaks salajasi piibelehe kohti, siis korjaks vaasid ka neid täis. Eelmises elukohas olid vaasid alati kevadeti piibelehti täis, kuid nurmenukud on ka ilusad ja neist saab pärast teed ka teha. Nägin teeperves veel metsvaarikaid, nende vartest saaks teoreetiliselt talvel teed teha. Maja taha on end võililled sisse seadnud, vanasti tegime emaga võilille-mett, peaks taas proovima. Ahjaa, kurguvalust sain lahti kortsleheteed juues. Viimased korjasin 2.a. tagasi eelmisest elukohast.
Oleme põnevil, sest 50 päeva on veel jäänud. Suured muutused on tulemas, aga oleme seda kaua oodanud...
2011/05/17
Tagasi Soomes: tomatitaimed ja vanker.
Esimese asjana koju j6udes tormasin tomatitaimi vaatama. 5 päeva kastmata olemist päädus sellega, et 15-st taimest 7 olid närbunud. 2 taimekest 6nnestus mul siiski päästa, seega 5 läksid manalateele. Nagu kiuste on ilmad taas hallid ja päikest vähe, mis tähendab seda, et taimed just erilise kiirusega ei kasva. Till on 6nneks kasvama hakanud, juunis panen lilled ka r6dukasti-silmailu on ju ka vaja...:)
Kuna ma sain Eestist oma vanad seotavad (reguleeritavad) bikiinid kaasa toodud, siis oli eile kohe ujulasse minek. Abikaasa läks metsajooksu tegema ja viis minu 1,5 tunniks vesijooksu-ujumist harrastama. Suurema osa ajast lobisesin yhe 6ega, kes ka talvisel ajal minu rasedusele innukalt kaasa elas. L6puks punnitasin 500 m ujumist ka ja v6imlesin niisama vees. Pean tunnistama, et ujumine (eriti rasedana) on maailma k6ige m6nusam liikumisviis. Isegi jalgrattaga s6itmine jääb sellele tugevalt alla. Ma h6ljusin vees ja pärast ka maal nagu liblikas, nii kerge oli olla. Homme lähen jälle ujuma ja v6imalusel ka laupäeval. Eriti meeldiv oli see, et ujulas oli peale minu ainult paar inimest ja needki ujusid profiujujatele eraldatud osas. Mingil momendil olin suures basseinis, sygava kalju sees, yksi ja ujusin silmad kinni... nagu oleks m6nes villas olnud, icc
Ahjaa... Eestist t6ime ema ostetud beebiriided ka ära, nyyd on vaja hakata neid pesema ja sorteerima. Abikaasa ytles, et me peame iga tund beebil riideid vahetama hakkama, muidu ei j6ua neid ära kasutada. Yhtegi riiet me enam juurde ei osta ja loodetavasti tulevane vanaema peab ka nyyd hoogu, ta on heas m6ttes hull:)
Ja nyyd peamine, miks ma yldse blogima hakkasin. Esiteks olen ma raamatukogus, kus mul pole midagi paremat teha (valetan, tegelikult on siin virnade viisi psyhhiaatriaajakirju, mida ma ju v6iksin puht erialaste teadmiste värskendamiseks lugeda), aga okei... Miks ma siin olen, sest me saime m6ned tunnid tagasi oma kaua oodatud vankri kätte ja A ei viitsinud mind enam uuesti koju s6idutada ja ma olin meelsasti n6us temaga tööl olema.
Käru on hetkel autos, kuigi poes kiskusime kastid lahti ja nägime ikka oma silmaga ka juba. Lasime myyjal ka käru kokku panna ja mingeid detaile 6litada. Ohh, ei taha siin kekutada ega midagi, aga see käru on ikka NIIIIIIIIIIIIIIIIII ILUS. Sees on nii m6nus pehme, siidine vooder, seal tuleb kyll hea uni. Kogu karkass on nii tugev, et sellega v6ib kyll s6tta minna.
Nyyd ongi vaja voodi veel muretseda ja siis on suured asjad olemas. Olgu öeldud, et tavalised v6revoodid abikaasale ei meeldi, olen yritanud meelitada teda vaatama ka veidi kenama välimusega v6rekaid, aga maksimalistile ja k6rgelt arenenud kunstimaitsega inimesele lihtsalt ei meeldi need. See tähendab seda, et meil tuleb yks reis Helsingisse v6tta ette ja käia k6ik beebipoed läbi, et leida kiiresti sobilik voodi pisikesele ilmakodanikule, kes juba 53 päeva pärast tuleb meiega kohtuma...
Kuna ma sain Eestist oma vanad seotavad (reguleeritavad) bikiinid kaasa toodud, siis oli eile kohe ujulasse minek. Abikaasa läks metsajooksu tegema ja viis minu 1,5 tunniks vesijooksu-ujumist harrastama. Suurema osa ajast lobisesin yhe 6ega, kes ka talvisel ajal minu rasedusele innukalt kaasa elas. L6puks punnitasin 500 m ujumist ka ja v6imlesin niisama vees. Pean tunnistama, et ujumine (eriti rasedana) on maailma k6ige m6nusam liikumisviis. Isegi jalgrattaga s6itmine jääb sellele tugevalt alla. Ma h6ljusin vees ja pärast ka maal nagu liblikas, nii kerge oli olla. Homme lähen jälle ujuma ja v6imalusel ka laupäeval. Eriti meeldiv oli see, et ujulas oli peale minu ainult paar inimest ja needki ujusid profiujujatele eraldatud osas. Mingil momendil olin suures basseinis, sygava kalju sees, yksi ja ujusin silmad kinni... nagu oleks m6nes villas olnud, icc
Ahjaa... Eestist t6ime ema ostetud beebiriided ka ära, nyyd on vaja hakata neid pesema ja sorteerima. Abikaasa ytles, et me peame iga tund beebil riideid vahetama hakkama, muidu ei j6ua neid ära kasutada. Yhtegi riiet me enam juurde ei osta ja loodetavasti tulevane vanaema peab ka nyyd hoogu, ta on heas m6ttes hull:)
Ja nyyd peamine, miks ma yldse blogima hakkasin. Esiteks olen ma raamatukogus, kus mul pole midagi paremat teha (valetan, tegelikult on siin virnade viisi psyhhiaatriaajakirju, mida ma ju v6iksin puht erialaste teadmiste värskendamiseks lugeda), aga okei... Miks ma siin olen, sest me saime m6ned tunnid tagasi oma kaua oodatud vankri kätte ja A ei viitsinud mind enam uuesti koju s6idutada ja ma olin meelsasti n6us temaga tööl olema.
Käru on hetkel autos, kuigi poes kiskusime kastid lahti ja nägime ikka oma silmaga ka juba. Lasime myyjal ka käru kokku panna ja mingeid detaile 6litada. Ohh, ei taha siin kekutada ega midagi, aga see käru on ikka NIIIIIIIIIIIIIIIIII ILUS. Sees on nii m6nus pehme, siidine vooder, seal tuleb kyll hea uni. Kogu karkass on nii tugev, et sellega v6ib kyll s6tta minna.
Nyyd ongi vaja voodi veel muretseda ja siis on suured asjad olemas. Olgu öeldud, et tavalised v6revoodid abikaasale ei meeldi, olen yritanud meelitada teda vaatama ka veidi kenama välimusega v6rekaid, aga maksimalistile ja k6rgelt arenenud kunstimaitsega inimesele lihtsalt ei meeldi need. See tähendab seda, et meil tuleb yks reis Helsingisse v6tta ette ja käia k6ik beebipoed läbi, et leida kiiresti sobilik voodi pisikesele ilmakodanikule, kes juba 53 päeva pärast tuleb meiega kohtuma...
Käisime Eestis
Enne emadepäeva tekksid mul toonused (loe: k6ht muutus k6vaks + ebameeldivad valusad pisted), seet6ttu sain karmid eeskirjad rahulikult kodus pysida. St., et ma ei tohi enam jalgrattaga ringi s6ita ning tolmuimejaga ringi möllata. Juba paar päeva rahulikumat reziimi m6jusid hästi, nyyd saan taas rohkem liikuda ning toonuseid on harvemini. Mina läksin Eestisse eelmisel kolmapäeval, abikaasa tuli reede 6htul järgi, sest ta oli teises linnas koolitusel. Enne äras6itu olin parajalt pabinas, sest rong väljus juba kell 6.00 hommikul, mis tähendas seda, et mul tuli enne viite ärgata. Need paar tundi, mis mul magada oli v6imalik, möödusid pidevalt mobiililt kella vaadates ning mingis poolunes seigeldes. Kell viist helistasin takso järgi ning jätsin tomatitaimedega, mis ma yleelmisel 6htul ymberistutasin, hyvasti. Poolkuus oli 6ues täiesti valge (ma ju tavaliselt sellisel kellaajal magan 6ndsat und), isegi päike oli juba t6usnud... ja see värske l6hn, m6nus... Rongis6it koos ymbesistumisega möödus valutult, yritasin isegi veidike rongis magada, ka toidukoti olin suurest hirmust nälja ees endale kaasa pakkinud:) Helsingis käisin veel rasedateriideid vaatamas ning valik oli palju suurem kui meie linnas. Ilmselt tuleb yhed k6huosaga retuusid veel juuniks-juuliks soetada, sest millegi pärast näen ma pykstes palju parem välja kui kleitides. Ilm oli suurepärane, päike k6rvetas juba varajastel hommikutundidel.. j6dsin Katajanokka turu k6rval ka väikse pikniku teha ja päikest näole v6tta. Inimesed kiirustasid laevale, mis viib loomaaeda-suvine hooaeg on ju alanud:) Katajanokka on koht, kus mul on hea nostalgitseda-elasin ju kunagi minagi seal. Nautisin siis aknast merevaadet ja mööduvaid laevu, nyyd aga on meil järveke maja taga ning lastepark... ajad ja olud muutuvad, kuid väikse lapsega ongi praegu meil sobilikumad elamistingimused. Meie praegust linnaosa v6iks iseloomustada s6nadega rahvasportlased, koerad ja lapsed. Meie majas on k6igil peale meie koerad, yle pooltel koguni 2-3 koera. Kuna siin on m6nusad metsarajad ja koguni koerte ujutamiskoht, siis see loomas6pradel ning loomadel on siin hea elada. Lapsi on ka palju ning lastepark on tasemel... Ka mustlasi ja pensionäre kohtab väga harva, suhteliselt rahulik piirkond. Okei, kaldusin teemast k6rvale. Katajanokka idyllist suundusin laeva, kus tutvusin kohe toredate brasiillannadega, nende inglise k. oli kyll kehvake, aga oma jutud saime me aetud. Yks naine ytles minu k6htu vaadates:" Good shape, not fat." See ajab mind praegugi muigama, sest Eestis kuulsin ma pidevalt, et sul on nii suur k6ht ja kas juba synnitama jne. Kehakaalu temaatika on Eestis terav, seet6ttu ei jäeta isegi rasedaid rahule... Jube! Yks meeldiv erand siiski oli, minu tädi, kes mind nähes h6iskas, et ma olen nii pisike... ja see tuli t6esti siiralt sydamest. Ta ytles, et tavaliselt rasedad ju lähevad paiste ja on igalt poolt suured (tal värskelt meeles oma minia rasedus), aga ma olla näost ja kätest-jalgadest k6hna ning ta olla oodanud ikka palju suuremat mind. Ema ju märkis koguni, et ta polnud synnitama minnes ka nii suur... tädi arvas, et ema lihtsalt ei mäleta enam enda k6hu suurust nii täpselt ja l6ppude l6puks, mis seal vahet ongi.
/Foto: 14.05.2011 enne Lost Continenti minekut/
Nii... nyyd tagasi laeva. Laevas tabasid mind veidrad valusööstud, mistöttu 2 soomlast arvasid, et hakkan synnitama. 6nneks need möödusid kiiresti, kuigi ka hiljem Eestis olles oli terve 6htu imelik olla. Reis möödus kiirelt, lobisesin eelpool nimetatud soomlastega, yks oli kunagi olnud Helsingi peaaednik, sain oma tomatitaimedest rääkida... eks ole tore:) Tallinnasse saabudes ootas mind SUVI, päike...soojus, kaasaaegne city oma tornide ja uhkete autodega. Ema oli minu tulekuks maasikaid ostnud ning s6in kohe karbitäie yksinda ära, hea oli taas kodus olla. Järgmine päev möödus asjatoimetusi ajades. Lyhidalt kirjeldades algas mu päev kl. 6.00 hommikul, sest siis tabas mind esimene piinav jalakramp niing pärast seda enam und ei tulnudki. S6itsin kooli, kuhu tagastasin veel viimata jäänud raamatud ning tyhjendasin kapi, olen ju akadeemilisel praegu (kes veel ei tea, siis läksin sygisel uut eriala omandama). Seejärel kirsstomatiralli Maximas, hind 60 senti (!!!), ohh... l6puks ometi sain neid syya nii palju kui isu oli. Paar tundi veetsin suveriideid ja muid asju pakkides meie armsas kodus. Seejärel hyppasin ema töö juurest läbi ning käisin ka tiiru Kristiine keskuses, kus mu s6branna töötab. Ka temal vajus suu lahti minu suurt k6ht nähes, sest 2 kuud tagasi olin ma veel k6huta. Standfordis tegin selgeks, missugust digiklaverit ma vajan (leidsime 3 sobivat) ning panin meile abikaasaga juuksuariajad laupäevaks. Pressisin end hambaarsti juurde, kuigi vabu aegu polnud... aga eks suur k6ht ja kurvad silmad aitasid kaasa, et hambaarst mu siiski vahele v6ttis. Hambad terved ja valged... viimast r6hutab hambaarst juba mitmendat korda. Mina teist korda poole aasta jooksul kontrollis, sest mureks on olematu auk. Hambaarst nimetab seda luuluks ning eks ma pean teda uskuma... Hambaarsti juurest tormasin s6na otseses m6ttes (isegi veidike jooksin) notari juurde, kus sai ka asjad korda aetud. Pärast seda läksime emaga paari poodi riideid vaatama, aga kumbki midagi ei leidnud... ning koju j6udsin 6htul, jalad rakkus, pea paks, väsimus p6ues, aga k6ik vajalikud toimetused tehtud. Reedel sain niisama puhata, plaanis oli ka s6brannadega kohtuda, aga mingitel x p6hjustel see ei 6nnestunud. 6htul tuli abikaasa, ta polnud 5 kuud Eestis käinud... ema ostis tordi ja maiustasime laua ymber hea-paremaga. Olime ka koos kinno minemas, aga kuna mul hakkas poolel teel nii kylm, siis läksin ema juurde tagasi ja abikaasa läks yksi kinno... Laup. saime juuksed pygatud, mul läks 4 eur ja A-l 5eur, meil on oma salajane koht, kus saab head teenust suurepärase hinnaga. Seejärel pelmeenikohvik ning etendus Draamateatris. Mul oli vaja beibetada ja minna paljaste varvastega vihmase ilmaga... nyyd olen kurguvalus. Pärast teatrit läksime turvahälli ostma, jube peavalu, brrr... mitu tundi yhes poes asjatamist, aga l6puks saime k6ige turvalisema hälli endale soetatud. Alus on juba praegu autosse kinnitatud. 6htul käisime Draamateatris "V6lan6udjaid" vaatamas-Jan Uusp6ld on yletamatu, ent meeldiv yllatus oli ka noor näitlejanna Marta Laan.
/Fotod: 14.05.2011 pärast etendust/
Pärast seda vaatasime Lost Continendis Eurovisiooni ning nautisime kodumaa kokkade parimaid roogi. Seekord oli minu valik 6nnestunum-Nizza salat oli t6eliselt super, abikaasa venepärane roog oli suht kesine. Eurovisioonil jäi Eesti kyll eelviimaseks, ent mulle see lugu täitsa meeldis. Öösel 6nnestus A-l kohata täiesti juhuslikult vana kursavenda yhes kesklinna lounges... eks siis juttu jätkus kauemaks ning hommikune ärkamine oli raske, s6itsime ju juba pyhap. hommikul Soome tagasi. Ma hetkel ei viitsi pikemalt kirjutada, aga me m6lemad abikaasaga kirjutama alla, et Eesti söök (köök) on parim, no ei saa sellele vastu... Soomes kohukesi, hapukoort ja Salvesti suppe syyes tuli kyll isu kohe tagasi naasta... Minu 8 karbist kirsstomatitest on tänaseks 2 veel alles, igayhel oma s6ltuvus. Eestis olles m6tlesin, et kui tore oleks elada oma korteris ja näha regulaarselt sugulasi, s6pru, nautida head kodumaist toitu ja kultuuri, kui vaid oleks väärilist töötasu pakkuv töökoht siin, siis olekski see reaalne. Praegu piirdume sellega, et käime eelpool nimetatut vahel Eestis nautimas... Vähemalt vanadusp6lveks tuleme tagasi, hakkan kiiktoolis aknast pärnade alleed vaatama ja hommikuti kirikus käima siis... :)
/Foto: 14.05.2011 enne Lost Continenti minekut/
Nii... nyyd tagasi laeva. Laevas tabasid mind veidrad valusööstud, mistöttu 2 soomlast arvasid, et hakkan synnitama. 6nneks need möödusid kiiresti, kuigi ka hiljem Eestis olles oli terve 6htu imelik olla. Reis möödus kiirelt, lobisesin eelpool nimetatud soomlastega, yks oli kunagi olnud Helsingi peaaednik, sain oma tomatitaimedest rääkida... eks ole tore:) Tallinnasse saabudes ootas mind SUVI, päike...soojus, kaasaaegne city oma tornide ja uhkete autodega. Ema oli minu tulekuks maasikaid ostnud ning s6in kohe karbitäie yksinda ära, hea oli taas kodus olla. Järgmine päev möödus asjatoimetusi ajades. Lyhidalt kirjeldades algas mu päev kl. 6.00 hommikul, sest siis tabas mind esimene piinav jalakramp niing pärast seda enam und ei tulnudki. S6itsin kooli, kuhu tagastasin veel viimata jäänud raamatud ning tyhjendasin kapi, olen ju akadeemilisel praegu (kes veel ei tea, siis läksin sygisel uut eriala omandama). Seejärel kirsstomatiralli Maximas, hind 60 senti (!!!), ohh... l6puks ometi sain neid syya nii palju kui isu oli. Paar tundi veetsin suveriideid ja muid asju pakkides meie armsas kodus. Seejärel hyppasin ema töö juurest läbi ning käisin ka tiiru Kristiine keskuses, kus mu s6branna töötab. Ka temal vajus suu lahti minu suurt k6ht nähes, sest 2 kuud tagasi olin ma veel k6huta. Standfordis tegin selgeks, missugust digiklaverit ma vajan (leidsime 3 sobivat) ning panin meile abikaasaga juuksuariajad laupäevaks. Pressisin end hambaarsti juurde, kuigi vabu aegu polnud... aga eks suur k6ht ja kurvad silmad aitasid kaasa, et hambaarst mu siiski vahele v6ttis. Hambad terved ja valged... viimast r6hutab hambaarst juba mitmendat korda. Mina teist korda poole aasta jooksul kontrollis, sest mureks on olematu auk. Hambaarst nimetab seda luuluks ning eks ma pean teda uskuma... Hambaarsti juurest tormasin s6na otseses m6ttes (isegi veidike jooksin) notari juurde, kus sai ka asjad korda aetud. Pärast seda läksime emaga paari poodi riideid vaatama, aga kumbki midagi ei leidnud... ning koju j6udsin 6htul, jalad rakkus, pea paks, väsimus p6ues, aga k6ik vajalikud toimetused tehtud. Reedel sain niisama puhata, plaanis oli ka s6brannadega kohtuda, aga mingitel x p6hjustel see ei 6nnestunud. 6htul tuli abikaasa, ta polnud 5 kuud Eestis käinud... ema ostis tordi ja maiustasime laua ymber hea-paremaga. Olime ka koos kinno minemas, aga kuna mul hakkas poolel teel nii kylm, siis läksin ema juurde tagasi ja abikaasa läks yksi kinno... Laup. saime juuksed pygatud, mul läks 4 eur ja A-l 5eur, meil on oma salajane koht, kus saab head teenust suurepärase hinnaga. Seejärel pelmeenikohvik ning etendus Draamateatris. Mul oli vaja beibetada ja minna paljaste varvastega vihmase ilmaga... nyyd olen kurguvalus. Pärast teatrit läksime turvahälli ostma, jube peavalu, brrr... mitu tundi yhes poes asjatamist, aga l6puks saime k6ige turvalisema hälli endale soetatud. Alus on juba praegu autosse kinnitatud. 6htul käisime Draamateatris "V6lan6udjaid" vaatamas-Jan Uusp6ld on yletamatu, ent meeldiv yllatus oli ka noor näitlejanna Marta Laan.
/Fotod: 14.05.2011 pärast etendust/
Pärast seda vaatasime Lost Continendis Eurovisiooni ning nautisime kodumaa kokkade parimaid roogi. Seekord oli minu valik 6nnestunum-Nizza salat oli t6eliselt super, abikaasa venepärane roog oli suht kesine. Eurovisioonil jäi Eesti kyll eelviimaseks, ent mulle see lugu täitsa meeldis. Öösel 6nnestus A-l kohata täiesti juhuslikult vana kursavenda yhes kesklinna lounges... eks siis juttu jätkus kauemaks ning hommikune ärkamine oli raske, s6itsime ju juba pyhap. hommikul Soome tagasi. Ma hetkel ei viitsi pikemalt kirjutada, aga me m6lemad abikaasaga kirjutama alla, et Eesti söök (köök) on parim, no ei saa sellele vastu... Soomes kohukesi, hapukoort ja Salvesti suppe syyes tuli kyll isu kohe tagasi naasta... Minu 8 karbist kirsstomatitest on tänaseks 2 veel alles, igayhel oma s6ltuvus. Eestis olles m6tlesin, et kui tore oleks elada oma korteris ja näha regulaarselt sugulasi, s6pru, nautida head kodumaist toitu ja kultuuri, kui vaid oleks väärilist töötasu pakkuv töökoht siin, siis olekski see reaalne. Praegu piirdume sellega, et käime eelpool nimetatut vahel Eestis nautimas... Vähemalt vanadusp6lveks tuleme tagasi, hakkan kiiktoolis aknast pärnade alleed vaatama ja hommikuti kirikus käima siis... :)
Perekoolist
Eelmisel teisipäeval oli meil viimane koosolemine teiste esiklast ootavate paaridega. Seekord oli k6ik väga praktiline-laual oli hunnik vidinaid, mille olemasolust mul varem isegi aimu polnud. Beebi hooldamise kohta saime ka pohjaliku ylevaate. Koik loomulikult meelde ei jäänud, kuid saime kogu info paberkandjal ka kaasa, seega jouab veel lugeda yle. Saime opetust beebi massaazi kohta ning meestele jagati infot synnitysjärgse masenduse kohta. Nädal pärast synnityst on nn baby blue, mil naine on tundlikum ning see pidi normaalne olema. Kui meeleolu on yle nädala alanenud, siis tuleks otsida abi (kui ise seda ei tee, siis mees peab nouandlasse helistama). Vaatasime videot imetamisest ja saime ka nimekirja vabatahtlikest imetamisnoustajatest. Huvitava faktina voin märkida ära, et ööpäevas kulutab ema imetamisega 500 kcal, mis vordub väga korraliku trenniga. Poole aastaga kaotab niimoodi 7 kg (eeldusel muidugi, et ei hakka topelt sööma). Kui lisada jalutuskäigud beebiga, siis liigsed kilod peaksid varem voi hiljem kaduma. Meile pandi sydamele, et esimesed 2 nädalat pärast synnitust ei hakkaks trenni tegema, vaid taastuks kodus. Sisuliselt tegeleks beebi imetamise, mähkmete vahetamise ja lebamisega. Koik muu voib oodata ja hea oleks kui keegi saaks aidata muu majapidamise korrashoidmisega. Ka kylalisi ei soovitata algul votta vastu, kuigi inimeste energiavarud on erinevad ja moned kindlasti jaksavad v66rustada ka. Tuleb valmis olla selleks, et laps tahab syya 2-3 h tagant ning eriti aega muudeks tegevusteks niimoodi ei jäägi. Teiste paaride ja nende beebidega kohtume uuesti juba sygsisel, siis saab v6rrelda, kuidas kellelgi on esimesed elukuud läinud. Paar paeva enne seda oli meil ka yhine synnitusosakonna kylastamine ja ämmaemanda loeng. Pohirohk oli meditsiinilisel poolel, valu leevendavate vahendite tutvustamisel jms. Nägime ka synnitystoad ja abivahendid ära: pallid, jarid jms. Mul on kindel soov epiduraali kasutada, loodetavasti seda mulle ka v6imaldatakse. Hetkel on enda koduhaiglaks registreerinud 80 inimest, kes juulis sinna synnitama plaanivad tulla... Kuid kuna tegemist on suve-linnaga, kus liigub ka ohtralt turiste, siis on see arv ilmselt suurem. Ettevalmistus synnituseks ja synnitysjärgseks hoolduseks emale ja lapsele on siin väga tugev. Isegi abikaasa ytles, et ega enam p6hjalikumalt polekski saanud perekooli teha... Meeldiv on ka see, et taoline ettevalmistus on k6igile vanematele tasuta ning k6ik kutsutud ka yritustel osalesid. See tuli ka meelde, et algul ei tasuks lutti ja lutipudelit beebile anda, sest imemisv6te pidi erinev olema ning nii v6ib tekkida probleeme imetamisega. Ahjaa... tuligi meelde, kui piima jääb palju yle-m6nedel ju lausa rinnad tilguvad, siis on v6imalik see "rahaks teha." Viimane oli kyll naljatlemisi öeldud, aga kui meile sellest perekoolis räägiti, siis mehed hakkasid muidugi kohe naljatlema, et kuidas naine kodus rahamasinaks teha... Haiglas on rinnapiimakeskus, mis ostab sisse rinnapiima (ei v6i tarbida tubakat, alkoholi, ravimeid ja piima kvaliteet peab hea olema). Haiglaga s6lmitakse leping ning laenutatakse emale elektriline pump ja vajalikud topsikud ja konteiner, millega piim haiglasse transportida. 17 eur makstakse kg pealt. Vot sedasi käivad siin asjad... :) Ja kui endal yldse piima ei tule, siis on v6imalik sealt oma beebile piima osta.
2011/05/08
Head emadepäeva!
KALLILE EMALE!
Ott Lepland mängib klaveril ning laulab oma ema kirjutatud laulu. Veidi nukker meloodia, kuid imeliselt südamlikud sõnad. Selle laulu pühendan oma kallile emale...
Ott Lepland mängib klaveril ning laulab oma ema kirjutatud laulu. Veidi nukker meloodia, kuid imeliselt südamlikud sõnad. Selle laulu pühendan oma kallile emale...
Kuulata saab siit: http://www.youtube.com/watch?v=1p2Pf6nFcX4&feature=related
Mina sain täna emadepäevaks abikaasalt purgi vitamiine ja kehakreemi, saab ju minustki peagi ühe pisikese mürakaru ema. Loodetavasti suudan olla sama rahumeelne, mõistlik ning armastav, kui mina ema on alati olnud. Arutasime just täna, et mul on õnnelik ja seiklusrikas lapsepõlv olnud. Ma ei ole kindel, kas see oli minu kolmas või viies sünnipäev, kuid see jääb alatiseks meelde. Ema oli valmistanud mitmekorruselise ümmarguse tordi vahukoore ja maasikatega, umbes sellise nagu tänapäeva unistuste pulmades pakutakse. Kingiks sain arstikohvri ja kimbu rukkililli, küll ma olin õnnelik... Mitte kingituste üle, vaid et mulle taheti rõõmu teha (sellest sain juba väikse lapsena aru). Püüame ilusaid hetki ka oma pisipõnnile pakkuda...
Mina sain täna emadepäevaks abikaasalt purgi vitamiine ja kehakreemi, saab ju minustki peagi ühe pisikese mürakaru ema. Loodetavasti suudan olla sama rahumeelne, mõistlik ning armastav, kui mina ema on alati olnud. Arutasime just täna, et mul on õnnelik ja seiklusrikas lapsepõlv olnud. Ma ei ole kindel, kas see oli minu kolmas või viies sünnipäev, kuid see jääb alatiseks meelde. Ema oli valmistanud mitmekorruselise ümmarguse tordi vahukoore ja maasikatega, umbes sellise nagu tänapäeva unistuste pulmades pakutakse. Kingiks sain arstikohvri ja kimbu rukkililli, küll ma olin õnnelik... Mitte kingituste üle, vaid et mulle taheti rõõmu teha (sellest sain juba väikse lapsena aru). Püüame ilusaid hetki ka oma pisipõnnile pakkuda...
Kuna mul fotokat ei ole Soomes, siis tegime videokaameraga mõned klõpsud rõdul. Näeme täpselt sellised välja nagu me magamata ja meikimata oleme ehk argised, kuid peamine eesmärk oli siiski kõhukest jäädvustada. Veel 62 päeva on jäänud, siis on kohtumisetund...
2011/05/06
Õnn peitub väikestes asjades...
Tomatitaimed on hüppeliselt kasvanud, ilmunud on juba esimesed pärislehed. Raske uskuda, et nii pisike asi võib nii palju rõõmu valmistada. Isegi abikaasa käib igapäevaselt taimi piilumas ja imestab endamisi, et nad kasvavadki... (kõlab uskumatult). Mõelda vaid, et seemnest taime sirgumine toob suure naeratuse näole, mis siis veel lapse kasvamine pakkuda võib. Homme istutan iga taime eraldi potti ning lasen neil edasi sirguda. Üllataval kombel olen ma sisetunde järgi siiani kõik õigesti teinud (kastan sooja veega hommikuti, lehti märjaks ei tee, isegi mullakoostise kaevasin kraavist kogemata sobiva). Viimasel ajal lappan aiandusajakirju ning vaatan huviga erinevaid põõsaid, õunasorte, lilletaimi... tahaks nii oma aeda kujundada. Ma mõistan väga hästi oma tädi, kes veel suhteliselt kõrges eas läks maastiku kujundamist õppima. See protsess, mida elusloodusega vahetus kokkupuutes koged on võimas.
Eile olime mürakaruga kahekesi kodus, issi oli öövalves. Käisime rattaga sõitmas ning esimest korda liigutas ta sõidu ajal. Varem on vaikselt kõhus mõnulenud. Kardan, et ega ma pikalt enam sõita ei saa-hingeldan kergemini ning kõht jääb ka natukene ette. Katsun hetkel veel viimast võtta, juunis ilmselt tuleb muid alternatiive leida. Olgu öeldud, et jalutamine mulle ei sobi... hiljem saan ainult seljavalu sellest.
Olen nüüd 3 päeva ka tervislikult toitunud. Kirjutan tarbitud toidu/joogi üles ning õhtul analüüsin seda AMPSERi programmiga. Saan teada päevase kaloraazi, vitamiinid jms. Esimene päev oli raske, mõtlesin ainult söögist ja tundsin kohutavat nälga (olgu öeldud, et sain rohkem vitamiine toidust, kui päevas vaja läheb), kuid nüüd olen harjunud ning täitsa mõnus on veidi kergemaid toite endale lubada. Õhtul läheme kinno ja välja sööma, abikaasa tahab kangesti Koti Pizzasse minna, mis tegelikult lööks minu söömisplaanid veidike segamini. Tegelikult võin ju salati ka tellida, ega seepärast ei tasu veel lasta mõnusat õhtut raisku... Ahjaa, peaaegu 2 päeva kodust eemal olnud A ütles, et mul on kõht jälle kasvanud. Pidi ikka SUUR olema.
Eile olime mürakaruga kahekesi kodus, issi oli öövalves. Käisime rattaga sõitmas ning esimest korda liigutas ta sõidu ajal. Varem on vaikselt kõhus mõnulenud. Kardan, et ega ma pikalt enam sõita ei saa-hingeldan kergemini ning kõht jääb ka natukene ette. Katsun hetkel veel viimast võtta, juunis ilmselt tuleb muid alternatiive leida. Olgu öeldud, et jalutamine mulle ei sobi... hiljem saan ainult seljavalu sellest.
Olen nüüd 3 päeva ka tervislikult toitunud. Kirjutan tarbitud toidu/joogi üles ning õhtul analüüsin seda AMPSERi programmiga. Saan teada päevase kaloraazi, vitamiinid jms. Esimene päev oli raske, mõtlesin ainult söögist ja tundsin kohutavat nälga (olgu öeldud, et sain rohkem vitamiine toidust, kui päevas vaja läheb), kuid nüüd olen harjunud ning täitsa mõnus on veidi kergemaid toite endale lubada. Õhtul läheme kinno ja välja sööma, abikaasa tahab kangesti Koti Pizzasse minna, mis tegelikult lööks minu söömisplaanid veidike segamini. Tegelikult võin ju salati ka tellida, ega seepärast ei tasu veel lasta mõnusat õhtut raisku... Ahjaa, peaaegu 2 päeva kodust eemal olnud A ütles, et mul on kõht jälle kasvanud. Pidi ikka SUUR olema.
Eks väike põnn kasvab ju iga päev mühinal. Praegu pidi ta juba unenägusid isegi nägema ning suutma mingeid tuttavaid helisid meenutada. Seetõttu on oluline praegu näiteks muusikat lasta talle. Pärast sündi on ta võimeline seda ära tundma ning see pakub talle turvatunnet. Homme lähen sünnitussaaliga tutvuma ja saan meditsiinilise poole pealt kõik vajaliku info haiglast, kuidas täpselt asjad sünnitusel olema hakkavad.
Tegin taas suurpuhastust kodus, kuid aknaid pesta ei julgenud. Sellised äkilised liigutused võivad halvasti mõjuda, seetõttu pean ootama juunikuud, mil mu ema meile külla tuleb. Tema aktiivsust teades, lööb ta käed kindlasti külge.
Tegin taas suurpuhastust kodus, kuid aknaid pesta ei julgenud. Sellised äkilised liigutused võivad halvasti mõjuda, seetõttu pean ootama juunikuud, mil mu ema meile külla tuleb. Tema aktiivsust teades, lööb ta käed kindlasti külge.
2011/05/04
Nõuandlas ja perekoolis käidud
Eile oli esimene "perhevalmennus" esiklast ootavatele paaridele. Kutsutud oli 9 paari, kelle perre on juuni lõpus, juuli alguses järelkasvu oodata. Jõime teed ja sõime küpsiseid, tutvustasime üksteisega ja rääkisime, kuidas rasedus on kulgenud. Lisaks rühmatööd ja arutelud. Vaatasime ka videot sünnitusest. Koju saime kaasa toreda õppematerjali DVD näol, kus on käsitletud raseduse, sünnituse ja imiku hooldamise temaatikat. Loengust jäi mulle üks asi eriti hästi meelde:" Naisel on 3 kohustust: sünnitada, imetada ja puhata. Ülejäänu jääb mehe hooleks." Tegelikult see käis küll haiglas toimuva kohta, sest seal on selline reegel, et mehed toimetavad haiglaköögis ja koristavad hiljem, kuid paljud naised paluvat seda vahvat ideed ka kodus meestel järgida. Eile õhtul küsisin A-lt üle, mis on naise kohus... õnneks oli tal kenasti meeles, kuigi võidurõõmsalt teatas ta mulle, et sinnani on 2 kuud aega ja praegu ei saa ma veel jalgu siiski seinale visata, icc Sain teada ka kohalike beebiringide kohta, muusikatunnid, ujumine ja kunstiring on siin täiesti olemas. Ujumas hakkab isa beebiga käima, muusikaringis mina... see on meil algusest peale selge olnud. Kuna minu klaver on Eestis ja siia vedamine osutuks äärmiselt keeruliseks, siis ma loodan sisimas lähitulevikus elektronklaverit endale saada. Oleks vahva koos pisikesega musitseerida ning talle unelaule mängida... Klassikalist muusikat olen ta juba praegu youtube ja plaatide vahendusel kuulama harjutanud. Tegelikult tunnen ennast pärast eilset koosviibimist äärmiselt kindlalt, võtsime kõik olulised etapid läbi. Saime ka plaanid koju, kus on täpselt kirjas, et millal haiglasse minna, kuidas hingata, missugused asendid avamis,-ja pressimisfaasis head on (pildidki juures), lisaks ABC isale, kuidas ta saab sünnitusel abiks olla, mis on tema roll jne. Isegi teatud tehnikaid õpetati kohapeal isadele, mis pidid naistel sünnitusvalusid leevendama... no eks näis, kas juulis veel miskit meeles on. A-le muidugi midagi uut seal polnud, sest ta on ju korduvalt sünnitustel osalenud ning teab meditsiinilist poolt paremini kui üritust läbiviinud ämmaemandad, aga ta tahtis kaasa tulla ja jäi kokkuvõttes üritusega rahule. Muide, soomlased on ikka nii tagasihoidlikud ja vaiksed, ma olin ikka nii hämmingus. Võimalik, et lihtsalt algul ei saa vedama... ehk järgmisel korral on inimesed juba avatumad. Kuna mul oli enne perekooli ka nõudandlas visiit, siis veetsin pika päeva linnas ning eks kõhtki läks veidike tühjaks, lisaks väsimus ja natuke kitsad teksad, see kõik kokku pani pisikese mürakaru kõhus korralikult trallitama. Perekooli ajal marutas ta ikka mõnusasti kõhus...
Veidike visiidist terviseõe juurde ka. Eile, 30+3 nädalal, olid beebi südamelöögid 142 x minutis (varem on kiiremad olnud, kuid rütm oli ühtlane ja kõik on siiski normi piirides). Emakapõhja kõrgus oli 28,5 cm, polnud eriti suurenenud, seega viimasel ajal olen mina rohkem kosunud kui pisike ilmaime kõhus. Mul oli 3 nädalaga 3 kg juurde tulnud, kommenteerida ma ei oska ega tahagi seda, kuid õnneks sellest probleemi ei tehtud. Rasedusega 10 kg nüüd täpselt juurde tulnud, raseduseelse kaaluga 9 kg lisandunud. Kuni 16 kg pidi normaalne olema, ise arvan, et kokku tuleb vast 14 kg. Vererõhk ja hemoglobiin olid normis, enesetunne on mul hea (seljavalusid ja muid hädasid ei ole). Olen üsna aktiivne, igapäevaselt ikka 10 km-d rattatuurid ning võimlemised. Valmistoidud ning magusad joogid on nüüd unustatud, olen taas siirdunud tervislikele radadele (puuviljad, juurviljad, vesi, jäätee, pudrud, natuke liha, kodused toidud jms). Põnn on järjest aktiivsem, seega võib juhtuda, et varsti ei saa ma enam üldse magada. Ta on nüüd külgede vahele ka pugenud, seega külili magamine ei taha ka enam hästi õnnestuda (saan kohe vopsu kui külili keeran). Selili ei tohi magada, sest see surub suured veresooned kinni ja nii ei saa ma ise hingata. Kõhuli aga pole võimalik magada. Nõuandlas juba öeldi ette, et kui uneprobleemid tekivad, siis tuleb saatekiri psühhiaatriakliinikusse ja saab unerohte, mis pidid lapsele ohutud olema. Ma ise jätan vist selle "võimaluse" kasutamata, sest olles psühhofarmakoteraapiaga natuke rohkem kursis kui keskmine inimene, siis päris ohutu see siiski ei ole (eriti rasedal).
Ilmad on jahedad ja üleeile tuli isegi veidike lund, kuid mind see ei sega. Ka tomatitaimed kasvavad hoogsalt, otsene päike vist polekski neile hea. Till on ikka kidur, sama lugu oli ka eelmisel aastal...
A on üsna veendunud, et ma kavatsen pärast lapse sündi pisikest rohkem endale hoida, sest ma olen vahel selliseid jutte rääkinud, et ta on nii armas nunnuke ja ma võtan ta kohe kaissu jne. Ütlesin, et isa saab kõhukotis kandmise privileegi endale, aga ta ütles, et tahab ka süles hoida... Ma olen vist piisavalt hullumeelse mulje jätnud, et ei luba teistel last sülle võtan, aga nii see pole. Issi ja vanaema saavad auga lapsega igal võimalusel tegeleda, mina takistusi neile ei tee. Ülejäänud inimesed peavad tõepoolest kaugelt vaatamisega esialgu leppima :)
Veidike visiidist terviseõe juurde ka. Eile, 30+3 nädalal, olid beebi südamelöögid 142 x minutis (varem on kiiremad olnud, kuid rütm oli ühtlane ja kõik on siiski normi piirides). Emakapõhja kõrgus oli 28,5 cm, polnud eriti suurenenud, seega viimasel ajal olen mina rohkem kosunud kui pisike ilmaime kõhus. Mul oli 3 nädalaga 3 kg juurde tulnud, kommenteerida ma ei oska ega tahagi seda, kuid õnneks sellest probleemi ei tehtud. Rasedusega 10 kg nüüd täpselt juurde tulnud, raseduseelse kaaluga 9 kg lisandunud. Kuni 16 kg pidi normaalne olema, ise arvan, et kokku tuleb vast 14 kg. Vererõhk ja hemoglobiin olid normis, enesetunne on mul hea (seljavalusid ja muid hädasid ei ole). Olen üsna aktiivne, igapäevaselt ikka 10 km-d rattatuurid ning võimlemised. Valmistoidud ning magusad joogid on nüüd unustatud, olen taas siirdunud tervislikele radadele (puuviljad, juurviljad, vesi, jäätee, pudrud, natuke liha, kodused toidud jms). Põnn on järjest aktiivsem, seega võib juhtuda, et varsti ei saa ma enam üldse magada. Ta on nüüd külgede vahele ka pugenud, seega külili magamine ei taha ka enam hästi õnnestuda (saan kohe vopsu kui külili keeran). Selili ei tohi magada, sest see surub suured veresooned kinni ja nii ei saa ma ise hingata. Kõhuli aga pole võimalik magada. Nõuandlas juba öeldi ette, et kui uneprobleemid tekivad, siis tuleb saatekiri psühhiaatriakliinikusse ja saab unerohte, mis pidid lapsele ohutud olema. Ma ise jätan vist selle "võimaluse" kasutamata, sest olles psühhofarmakoteraapiaga natuke rohkem kursis kui keskmine inimene, siis päris ohutu see siiski ei ole (eriti rasedal).
Ilmad on jahedad ja üleeile tuli isegi veidike lund, kuid mind see ei sega. Ka tomatitaimed kasvavad hoogsalt, otsene päike vist polekski neile hea. Till on ikka kidur, sama lugu oli ka eelmisel aastal...
A on üsna veendunud, et ma kavatsen pärast lapse sündi pisikest rohkem endale hoida, sest ma olen vahel selliseid jutte rääkinud, et ta on nii armas nunnuke ja ma võtan ta kohe kaissu jne. Ütlesin, et isa saab kõhukotis kandmise privileegi endale, aga ta ütles, et tahab ka süles hoida... Ma olen vist piisavalt hullumeelse mulje jätnud, et ei luba teistel last sülle võtan, aga nii see pole. Issi ja vanaema saavad auga lapsega igal võimalusel tegeleda, mina takistusi neile ei tee. Ülejäänud inimesed peavad tõepoolest kaugelt vaatamisega esialgu leppima :)
2011/05/01
Nimedest
Tüdrukule oli meil nimi algusest peale olemas, jätan praegu enda teada. Ka varunimi, Olivia, jääb tallele. Poisi nimedega on keerulisemad lood. Leppisime raseduse algusjärgus kokku, et pojale panen nime mina ja tütrele abikaasa. Hetke seisuga lasub nime panemise au siis minul, kuid eelduseks oli, et nimi peab ka abikaasale meeldima. Ükski minu pakutud nimedest ei meeldinud talle (Frederik, Franz, Hugo, Sebastian jne) ning tema pakutud nimedest meeldisid mulle 2 nime. Üks neist oli Vicente, mis jääb minu arvates liiga võõrapäraseks ja keeruliseks ning see teine nimi oli täitsa armas. Hetkel kutsumegi väikest mürakaru meile mõlemale meelepärase nimega, mida ta hakkab kandma ilmselt kogu ülejäänud elu. 
Kahju on ainult sellest, et minu sõpradele ning emale see nimi väga ei sümpatiseeri, kuid küll nad harjuvad.
Kui kellelgi on häid nimede ideid, siis võib kommentaariumisse jätta need. Ma olen siiski veel avatud uutele nimedele.
Kahju on ainult sellest, et minu sõpradele ning emale see nimi väga ei sümpatiseeri, kuid küll nad harjuvad.
Kui kellelgi on häid nimede ideid, siis võib kommentaariumisse jätta need. Ma olen siiski veel avatud uutele nimedele.
Raseda isudest ja söömisest
Nagu minu postitusi lugedes aimata võib, siis need ajad, mil tarbisin ainult puu,-ja köögivilju on ammu möödas. Söögiisu on kenasti taastunud, lausa mitmekordistunud. Beebi kasvades tunnen järjest enam vajadust ka ise rohkem energiat saada, mõtlen sageli söögist ja söömisest. Loomulikult kuuluvad mu lemmikute hulka endiselt õunad, kirsstomatid, porgandid ning jäätee või mahlad, kuid lisandunud on ka suur armastus jäätise vastu, mida ma pole kunagi õieti armastanud ning kirg rasvaste soolaste suutäite järgi. Erilised lemmikud on pizzad ja kiirtoidukettide valmiseined (burger, friikad, jook). Kui ma lõpuni aus olen, siis neid pizzasid, burgereid, jäätiseid on ikka viimasel ajal päris sageli minu menüüsse sattunud. Meil on abikaasaga rumal komme tekkinud tähistada või lohutada end mingite sündmuste puhul just nimelt eelpool nimetatatud toitudega. Jah, hetkeks tekitavad nad nii mõnusa tunde, hiljem rasvuvaid reisi või lõua alla tekkinud lotikest vaadates kaob see kiiresti. Ainsa vabandusena saan ma tuua selle, et hetkel on kaaluiivse siiski normi piirides olnud (teisip. lähen uuesti nõuandlasse, siis selgub tegelik tõde) ning ma olen aktiivselt liikunud-pikad jalutuskäigus, rattaga sõitmised jne.
Söömisest veel veidike. Minu suur armastus aasia köögi vastu on kustunud ning vaevu-vaevu suudan endisi lemmikroogi süüa. Kuid see-eest olen (oleme) avastanud mehiko köögi ning burriitod, mida oleme juba 3 x viimase kuu jooksul valmistanud. Pilt ei ole just kõige ahvatlevam, sest ma endale panin vähem täidist (endiselt ei armasta eriti liha), kuid maitse on super. Kastmeks ananassi või troopika salsa, praetud hakkliha ja muu meelepärane.
Söömisest veel veidike. Minu suur armastus aasia köögi vastu on kustunud ning vaevu-vaevu suudan endisi lemmikroogi süüa. Kuid see-eest olen (oleme) avastanud mehiko köögi ning burriitod, mida oleme juba 3 x viimase kuu jooksul valmistanud. Pilt ei ole just kõige ahvatlevam, sest ma endale panin vähem täidist (endiselt ei armasta eriti liha), kuid maitse on super. Kastmeks ananassi või troopika salsa, praetud hakkliha ja muu meelepärane.
Kala söömine ei ole mulle kunagi raskusi valmistanud, jõululauas olen ikka teisegi tüki lõhet taldrikule haaranud, kuid tohutu vastumeelsus kala (eriti lõhe suhtes) kestab siiani. Tegin abikaasale paar päeva tagasi lõhet ahjus ning ma tunnen veel siiani seda jubedat lõhna ahjus, brrr... Ma kardan, et ma ei suuda enam kunagi kala süüa, see ajas mind raseduse alguses nii hirmsasti iiveldama ja siiani on mingi blokk ees. Vot sellised lood. Beebike armastab muidugi ka puuvilju ja magusat, siis ägiseb mõnusasti kõhus...
Kommi ja shokolaadi endiselt ei taha, seisavad kapis mitmendat kuud juba. Õnneks haiglasest magusaisust olen pääsenud:)
Esimesed lumikellukesed...
Lumi on lõpuks sulanud, vaid mõnes üksikus kohas võib veel märgata valgeid laike... Üleeile korjasin esimesed lumikellukesed vaasi ning märkasin puudel pajuurbi turritamas.
Ka aknast välja vaadates võib lumiste puude ning jääkaane all peidus oleva järve asemel näha pungades puid ning sillerdavat vett. Veidi veel, siis algab juba suplushooaeg :)
Lihavõtetest ja muust
Soomes on need pikad pühad, tervelt 4 vaba päeva, sest ka II ülestõusmispüha on kalendris punasega märgitud. Meie mune ei värvinud, küll aga kihutasime ratastega 15 km linna ja tagasi, et tähistada vabu päevi mehise kõhutäiega. Mina, kes ma olen viimasel ajal ainult söögist ja söömisest mõtlema hakanud, tellisin suure pizza ning abikaasa piirdus kebabiga. Kojusõit oli küll veidike raske pärast toekat kõhutäit, kuid koju me siiski jõudsime. Lihavõtete nädalavahetusse jäid ka selle kevade kõige kuumemad ilmad, 25-30 C sooja näitas termomeeter rõdul. Vedasime madratsid rõdule ja praadisime end ikka korralikult pruuniks, minul tuli isegi veidike nahka kehalt, kuigi kasutasin kaitsekreeme. Enne ja pärast seda on ka mõnusalt sooje ilmu olnud ning ka päike on end üha sagedamini näidanud, kuid selline kuumus kordub uuesti ilmselt alles suvel. Kõhu katsin päevitamise ajaks märja rätikuga kinni, sest põnnikesele valgus ja kuumus eriti ei meeldi. Küll aga armastab ta rattaga sõitmist, siis on vaikus kõhus ning mõnuletakse... Viimased nädalad või ehk koguni kuu on väike mürakaru eriti aktiivne olnud-siputab end käte-jalgadega ikka väga tugevalt, vahel kõht koguni väriseb. Meile teeb see muidugi nalja, et mis actionit ta seal jälle korraldab. Hommikuti äratab ta mind korraliku karate-trenniga, sest kõht on tühjaks läinud ning vaja unekotist ema üles ajada. Kui olen söönud, siis rahuneb jälle maha ning on paar tundi vaikne. Päeval tahab ta niisama mängida ja vehkleb taas kõhus, õhtuti (eriti öösiti) on ta kõige aktiivsem, siis ei aita ükski asend ega silitus või jutt, tema tahab kõhus puselda ja mina lihtsalt püüan vaikselt magama jääda. Eile õnnestus see alles poolkolm öösel, tita oli müramise tujus. Nüüd ei häbene ta ka isa, demonstreerib lahkelt oma liikumisharjutusi talle ka. Vahel mul on tunne, et ta tahab läbi naba välja tulla...
Lihavõtete nädalavahetusse jäi ka minu potipõllumajanduse eksperiment. Plaan kirsstomateid kasvatama hakata on pikalt meeltes mõlkunud, kuid reaalsete tegudeni jõudsin paraku liiga hilja. Mu aiandusspetsialistist tädi küll ütles, et ma ei hakkaks enam seemneid mulda panema, lubas mulle valmis taimi anda, otsustasin ikkagi veidike katsetada. Tädi taimedest saab kindlalt suvel tomateid noppida, aga tahan näha, mis minu omadest välja tuleb. Tassisin kilekotiga kraavist mulda koju, veidike ka kivikesi ning võtsin külmkapist 2 viimast kirsstomatit, mille seest kookisin värsked seemned välja ning lükkasin need mulda. Poest sai ka tilliseemneid ostetud, aga nende saak ei tõota suur tulla... kuidagi kidurad. Tomatid hakkasid juba paar päeva hiljem võrseid ajama, tänaseks on 2 idulehte olemas ning taimekesi palju-palju.
Lihavõtete nädalavahetusse jäi ka minu potipõllumajanduse eksperiment. Plaan kirsstomateid kasvatama hakata on pikalt meeltes mõlkunud, kuid reaalsete tegudeni jõudsin paraku liiga hilja. Mu aiandusspetsialistist tädi küll ütles, et ma ei hakkaks enam seemneid mulda panema, lubas mulle valmis taimi anda, otsustasin ikkagi veidike katsetada. Tädi taimedest saab kindlalt suvel tomateid noppida, aga tahan näha, mis minu omadest välja tuleb. Tassisin kilekotiga kraavist mulda koju, veidike ka kivikesi ning võtsin külmkapist 2 viimast kirsstomatit, mille seest kookisin värsked seemned välja ning lükkasin need mulda. Poest sai ka tilliseemneid ostetud, aga nende saak ei tõota suur tulla... kuidagi kidurad. Tomatid hakkasid juba paar päeva hiljem võrseid ajama, tänaseks on 2 idulehte olemas ning taimekesi palju-palju.
Lähipäevadel istutan iga taime eraldi topsikusse ning jätkan eksperimenti (muideks kogu protsess on maksnud null senti, sest muld ja kivid olid tasuta, seemned võtsin külmkapist ning karpideks olid viinamarja ning kirsstomatite vanad pakendid). Karbikesed asetasin triikimislauale, mis on paraja kõrgusega, et ulatuda aknani (aknalaudu meil ei ole) ning vastavalt valgusele tõstan triikimislauda koos taimedega ühe akna juures teise juurde, et maksimaalselt valgust saada. Vahel viin aluse ka rõdule päikest püüdma.
Juulis 2011 sünnitavate emade kollaaz
Juulikate kõhud on taas kenasti ritta seatud. Leia pildilt mind üles!
(Vihje: mu riietuse värv annab lapse soo kohta märku).
Aprilli lõpus olid kõigil juulikatel päris nähtavad pallikesed ees :)
/Kollaazi autor on Kristin Aavik/
(Vihje: mu riietuse värv annab lapse soo kohta märku).
Aprilli lõpus olid kõigil juulikatel päris nähtavad pallikesed ees :)
/Kollaazi autor on Kristin Aavik/
2011/04/29
Emapakk (äityspakkaus) lõpuks käes
Eile saime üle 8 kg kaaluva emapaki kätte. Kõik vajalik lapse esimesteks elukuudeks on seal olemas. Riideid oli palju ja erinevates suurustes, seega hetkel mitte mingisugust vajadust juurde osta ei ole. Vanaema on varunud umbes teise sama palju riideid beebile, mis on jäävad nn käimisriieteks. Väga tore, et lisaks riietele oli pakis ka tekk, voodipesu, madratsikate, magamiskott, küünekäärid, juuksehari, termomeeter, kreem, raamatud jms. Kuna 2 komplekti on ka ökomähkmeid, mis on korduvkasutatavad, siis proovin kindlasti ka need ära, kuigi ilmselt jään siiski ühekordsete peale, sest nii on lihtsalt mugavam.
2011/04/28
Eesti esimene psühholoogiaajakiri
UUS ajakiri "Psühholoogia Sinule" on trükist tulnud!
See on Eesti esimene psühholoogiaajakiri!
Nii-nii põnevad teemad!
Alates esmaspäevast saab jaemüügist osta!
Tellida saab http://www.tellimine.ee/tellimine/Ajakirjad/Naistele/Ps%FChholoogia+Sinule
e-meiliga: psyhholoogia@expresspost.ee
Tellijate vahel loositakse reis Bali saarele.
http://www.psyhholoogiasinule.ee/
2011/04/15
Raport
27+3 nädalal käisime arsti juures. Teenindus oli küll nagu VIP-kliendil. Juba välisukse ees ootas mind ämmaemand ja õde, kes tuletasid mulle veel meelde, et enne annaksin proovide -vetsus uriininäidu. Seejärel mõõdeti vererõhku, kaalu, hemoglobiini ning ninnu-nännutati ette ja taha. Kaalu on kuuga lisandunud 2 kg, kokku kogu rasedusega 7,2 kg ning raseduseelse kaaluga võrreldes on lisandunud 6,5 kg. Prognoositi umbes 6 kg lisandumist viimase trimestriga. Vererõhk normis (118/79), emakapõhja kõrgus 27 cm (laps on mühinal kasvama hakanud!!!)ning lapse südamelöögid 150 x minutis. Hemoglobiin oli langenud 116-le ning soovitati rauapreparaate hakata tarbima. Täna ostsimegi preparaadid välja ja krõbistan neid nüüd usinalt. Arst oli ka meeldiv ja tegi nö läbivaatuse, kus selgus, et lapse pea on vaagnas (mis on hea) ning emakakael ka avanenud pole. Mõnel päeval on energiat palju, olen sõitnud rattaga 10-15 km tiire mägistel teedel ning pole isegi väga väsinud olnud. Samas järgmisel päeval valmistab füüsilist raskust isegi autost välja ronimine. Päevad pole vennad, aga viimane lõpp on füüsiliselt raske... õhupuudus on tihti ja kõrvetised. Kevad on ka käes, rattateed on kuivad ning päike paistab ka vahelduva eduga (olen isegi mõnusa jume näole saanud). Pisike lapsuke kõhus on nii aktiivne, vahel on tunne, et ta tuleb lihtsalt läbi naha välja. Käelöögid on tugevamad kui jalalöögid (ei tulegi jalgpallurit, pokisja vist). Magusat armastab ka beebike... kui maiustan, siis kohe ägiseb tema ka mõnusalt ja on pärast rahulik. Mulle on Coca Cola maitsema hakanud, ent kirsstomatite ja idude vastu ei saa endiselt miski. Toitumise osas on veel üks muutus-armastan nüüd jäätist, millest enne rasedust väga ei hoolinud. Üldiselt võin öelda, et laps ei lase muutuda laisaks. Kui jään kauaks koju jokutama, siis hakkab trall kõhus lahti. Rattaga ringi rallides mõnuleb tema ka kõhus ja isegi ei viitsi liigutada, ju siis meeldib nii. Abikaasa ostis mulle lahedad rattariided, endale ka... motivatsioon treenimiseks on eriti kõrge, icc. Soomes käib äge valimiste trall, pühap. on ju valimised. Üks arst saatis lausa nimelise kirja meile koju, et teda valiks, irw Abikaasa on palju tööl, ent juuli on kenasti vabaks võetud, et saaks pisikese kallikesega iga minuti koos olla. Me juba valmistume siin vaikselt sünnituseks ka. Otsustasin, et ma tahan palju valuvaigisteid ja vaikust (mulle ei meeldi mõte, et pisike nunnuke sünnib maailma kisa-kära saatel). Minu ema tuleb ka juuni lõpus meie juurde suveks külla, ootan väga seda suve. Hetkel ei tulegi rohkem midagi meelde...
2011/04/06
2011/04/04
Esimesed sõiduvahendid
Eelmisel nädalal alustasime beebi masinapargi rajamist: tellisime ära vankri, käru ning päiksevarju. Ostsime ka kõhukoti, kus "väiksel inimesel" (nagu minu ema armastab kõhubeebit kutsuda) on mugav end sirutada ja olla vabalt kontaktis ema, isaga. Suveõhtutel on linnas ka endal mõnus kandekotis beebiga jalutada, käed on ju vabad.
Rootsi tehasest peaks sportlik sõiduvahend meieni jõudma hiljemalt maikuu alguseks. Miks just see vanker? Esiteks mudelil on väga tugev sport-vankriraam, millel on teleskoopiliselt erinevatesse kõrgustesse reguleeritav lükkesang ja mis on ka üleviidav, kui päike või tuul häirivad last vankris. Kuullaagritel õhkrattad veerevad kergelt ning tagavad ka kehvematel teedel läbisõidu. Paljud vanemad on hädas talvel lumes manööverdamisega, sest rattad on väiksed ja jäävad lihtsalt lumme kinni. Kuna meil on kodu lähedal mõnusad metsarajad, siis on oluline ka mägisematel teedel sujuv rataste libisemine. Täisvarustuses sõiduvahend sisaldab mahukat vankrikorvi ning isteosa, mille saab saab lihtsa klõpsuga asetada raamile (kõik mida vaja sünnist kuni 3. eluaastani). Värvivalik oli kesine: must, sinine, beez ja valge, seetõttu ei olnud valik keeruline. Palavate suveilmadega oleks ebapraktiline osta tume käru, mis tõmbab päikest ligi. Ja kui peaks hoopis tüdruk sündima, siis tumedat värvi käru ei sobiks juba esteetiliselt. Valge värv on sobiv mõlemast soost lapsele (tasub mõelda juba varakult tulevikule-ehk on kunagi teinegi laps tulemas) ning nahkkate on kergemini puhastatav kui riidest pealiskate (see kogemus on mul nahkdiivani põhjal). Kui sooviks turvahälli raamile kinnitada, siis see võimalus on ka olemas. Kui peaks tulevikus perre juurdekasvu tulema, siis saab kinnitada teise lapse istme (lisavarustusena) istetooli külge või lisada sõidulaua, kus suurem laps saab püsti seista. Neid plusse, miks see sõiduriist meie jaoks sobivaimaks osutus on tegelikult veel ja veel. Kellel huvi, siis saab rohkem lugeda siit: http://www.emmaljunga.com/ee/Lapsevankrid/Leia_sobiv_mudel/Mondial_Duo_Combi-1185.html
Maikuus on plaan masinaparki täiendada turvahälliga ning tellida ära pikendatav lastevoodi. Beebipoes nägin vahvat vanni jalgadel, mille all on kaks sahtlit, kus on hea mähkmeid ja pesemistarvikuid hoida ning peal on nn klapp, kus saab mähkmeid vahetada. Lühidalt öeldes vann-mähkimisalus kaks ühes. Võimalik, et ostan selle esimese emapalga eest.
Tellimine:
Postitused (Atom)
