Soovitan head digikaamerat

Nagu ma ennist juba mainisin, siis sünnipäevakingiks valisin digikaamera. Eelmine Olympus jupsis juba pikemat aega ning kokkuvõttes oli sellega jamasid rohkem, kui asi väärt oli. Seekord tegin parema taustauuringu ning teadsin, et valik langeb Canonile. Olin konsulteerinud ka paari fotograafiga ja mulle soovitati üksmeelselt Canon PowerShot SX210 IS`i. V. Kapstas on Digitestile kirjutanud sellest kaamerast pikemalt, ma laenan sealt tema mõtte: "Tegemist pole kõige odavama kaameraga. Ega ka kõige väiksemaga. Kui nišiaparaadid välja arvata ning odava peegelkaamera asemel valida kallim (ja võimekam) kompaktkaamera, on tegu kaalumist väärt aparaadiga. Võrreldes harju keskmise sihi-ja-tulista kompaktiga võimaldab see kaamera palju enamat seadistada ning pildikvaliteet on hea. Sobib hästi veidi nõudlikumale kasutajale."

Põhjalik ülevaade kaamera omadustest on üleval siin: http://www.digitest.ee/canon-powershot-sx210-is/ Soovitan kindlasti lugeda. Värvivalikus oli 3 tooni: must, kuldne ja fuksia, ise kaalusin esimese ja viimase vahel-tegelikult see kärtsroosa oleks ikka lahe olnud küll, aga jäin siiski klassikalise musta juurde. Olen juba mõned klõpsud ka sellega teinud, praegu õpin alles kaamerat tundma ja mingist erilisest kunstist muidugi rääkida ei saa, kuid mõned lemmikfunktsioonid on juba mu südame võitnud. Näiteks väga vahva on selline asi, et saad mingi objekti jätta pildil värvilisena ja ülejäänud taust tuleb must-valge või mingit värvi tõsta esile. Samuti on üsna lahe asi kalasilma funktsioon, mis teeb fotol oleva objekti selliseks ümmarguseks. Panen mõned klõpsud eilsest linnatuurist ka siia-linn on tõesti mõnusalt suvine, isegi palmid on turu juurde istutatud.












Nagu piltidelt hoomata võib, siis mustikad on metsas valmis ja eile sai neid ka nosimas käidud. Plaan on täna ka karbiga veidike korjata, piima ja suhkruga on need imehead. Tomatitaimed on pikad ja õitsevad, aga vilju veel küljes ei ole...
Praegu on võimalik mitmesuguseid digikaameraid veidi odavamalt saada, konkreetne kaamera näiteks maksab Eestis Photopointis: 5499 krooni ehk 351 eur. Erinevates netipoodides on see 250-350 eur. Praegu saaks minu kaudu 200 eur-ga; kui kellelgi huvi on selle või mõne muu digikaamera osas, siis võib kiiresti kontakteeruda. Igaljuhul üks Olympuse kaamera (mina enam Olympust ei taha, aga äkki mõnele meeldib) maksab ainult 70 eur ja osad mudelid 90 eur jne.

Sünnipäev on üks kord aastas...

Pildil olevad lilled on kodulähedalt niidult, ilusad, eks?

Juunikuu viimasel päeval tähistasime minu vananemist. Päev oli päiksepaisteline nagu enamasti alati see päev on olnud... Hommikul helistas ema ja rääkisime peaaegu 50 min telefonis, nii hea ja mõnus oli rääkida nö oma inimesega. Ka tädi edastas õnnesoovid telefonitsi, seega sain üle pika aja rääkida mõne teise inimesega peale abikaasa ka eesti keeles. Täitsa hirm tuleb peale, kui märkan üha enam soomekeelseid sõnu enda lausetesse lipsamas, see tuleb eos peatada... Hetkel ma ei suudagi meenutada, mida päeval tegin, kuid õhtupoole käisime A-ga linnas shopingul ning niisama tuuritamas, õhtupoolik päädus järjekordse söömisorgiaga. Ikka torti ja kooki ja ceasari salatit ning muud hääd paremat. Ostsin 5 arbuusi ka, millest 3 olen praktiliselt üksi tänaseks hävitanud. Kaks viimast on kapis ainult seetõttu, et ma tahan vahvat fotot teha endast kõhu ja arbuusidega, aga siiani pole pildistajat leidnud... Kaamera on nüüd olemas, sain selle A-lt sünnipäevakingiks. Oli tore päev, jalad olid õhtuks rakkus, kuid tuju hea...
______________________________________________

Päev hiljem algas A-l puhkus ning magasime kaua ning alustasime hommikuvõimlemisega. Tema, kui vana tantsuguru, otsustas mulle väikse programmi kokku panna, et ikka rohkem liiguksin. Seda vahvat traditsiooni jätkasime paar päeva, kuniks tappev palavus enam ei võimaldanud kiiremaid liigutusi hommikuti sooritada. Unustasin vist mainida, et taas oli siin põud ja regulaarselt 35 soojakraadi, isegi öösel kell kolm näitas toatermomeeter 29C, seetõttu oli igasugune tegevusvõime kohati halvatud. Öösiti oli paha magada, päeval raske liikuda...
Kuna me oleme pikalt kahekesi elanud ning siiani ei ole näinud erilist mõtet Soome elamist sisustama hakata, siis nüüd, mil pisike ilmaime on kohe-kohe sündimas, on põhjust möbleerimisega tegeleda rohkem kui küll. Juulikuu esimestel päevadel sai poest tellitud toolid ja hubane nurgadiivan, nüüd mahume kolmekesi (vajadusel ka kaheksakesi) kenasti ära. Söögilaud on suur ja avar, seega külla-külla-külla, siis on põhjust ka küpsetamisi rohkem ette võtta:) Pulmadeks saime vahva koogiraamatu ja ma pole siiani ühtegi kooki sealt teinud, pean laskma emal selle Eestist ära tuua...:) Toorjuustukooki oskan peast ka teha, aga see pole kahjuks A eriline lemmik ja kui aus olla, siis eelistab ta ikkagi poetorte alati minu omadele. Nojah, ega Limoncello tordile vastu ei saa, seda sõime ka minu sünnipäeval.

Mõttepaus

Ma kirjutan sünnipäevast ja kõigest esimesel võimalusel. Hetkel on nii kiire olnud, et pole mahti olnud. Lühidalt, kuumus tapab, aga oleme tegusad. A-l hakkas puhkus ja tegeleme väikselt- vaikselt möbleerimisega. Sain sünnipäevaks hea fotoka ning üllatusin väga, et sama mudel maksab Eestis märgatavlt rohkem. Olen uue masinaga väga rahul, isegi õhtul pimedas tegi üllatavalt häid fotosid. Eks kirjutan homme pikemalt. Kui keegi fotoka otsinguil on, siis ma võin orgunnida siit...

Sünnipäeva eelõhtul

38+4

Ultrahelis ja KTG-s käidud, masinate andmetel tunneb laps end hästi. Minu vererõhk 142/94 (pärast 30 minutilist lamamist) ning hiljem mõõdetuna veel k6rgem. Okei, vererõhk vererõhuks, aga mingil kummalisel põhjusel on sapihapped taas tõusnud, kuigi olin kindel, et nüüd on hepatogestoos raugemas. Läbivaatusel selgus, et emakakael-ja suu ning muud asjad on täiesti suletud veel, mingit viidetki pole, et hakkaksin lähipäevadel või lähitulevikus sünnitama; seega arvati, et peaks järgmise nädala teises pooles ehk esilekutsumise ära tegema (2 võimalust pidi olema: mingi ravimi manustamine ja lootekoti avamine). Hmm, päris hirmutav, aga vaatame.
Katsun suurpuhastuse enne ära teha ning kodus kõik valmis saada, ikka kipuvad kõik asjad viimasele minutile jääma... Nüüd juba eile, st mõned tunnid tagasi, käisime minu kõhust fotosessiooni tegemas. Peretuttav Sami tegi ettepaneku veidike uut kaamerat katsetada ja ma olin nõus, vedasin kotiga erinevaid riideid kaasa ja kondasime veidike siin majade ümber. Tulemus oli üllatavalt hea, eks riputan siia ka mingi valiku lähitulevikus üles.

Rasedusnädal 38+3

Taas n6uandlas käidud, hetkel k6ik kenasti.
EPK 32
Verer6hk 120/84
Beebi sydamelöögid 133x minutis
Kaaluiive nädalas 613 g; raseduse vältel 14,5 kg
______________________________
Homme ultrahelisse, ehk saab ka viimased sapihapete tulemused teada.
Ametlik tähtaeg on järgmine laupäev. Hetkel viiteid algavale synnitegevusele pole.
______________________________
Jaanipäeval käisime sadamas tuld vaatamas, siin on komme l6ke syydata keset veekogu parvele-väga ilus iseenesest. Muusika mängis ka tantsuks, aga jätsime seekord hoogsamad pöörded vahele ning siirdusime koju filmi6htule. 6ues on taas leitsak, väljas ca 30C ja lubab veel kuumemat, vast pean ikka vastu... Tomatitaimed viskasid juba suurest kuumusest 6isi maha, seet6ttu pean neid k6ige jahedamatesse nurkadesse tassima... Eile ostsime suure söögilaua ära, kuhu mahub 8 inimest istuma, seega kylalistele on roheline tuli olemas. Huvitav fakt on see, et läikivaid laudu hooldatakse samade vahenditega, millega autosid (mingid vahad ja cleanerid jne). Mul 6nnestus kaubelda 500 eurot laua hinnast alla, ärge kysige kuidas... Toolide poes nii hästi enam ei läinud, seal lubati ainult 20% ALEt ja sinna need toolid ka jäid, polnud päris need. Eks m6ni päev peab uuesti toole vaatama minema. Eile sai Rootsist tellitud läpaka akulaadija ära, lootust on reedeks kätte saada, mis tähendab sisuliselt seda, et pääsen siis taas oma arvutisse.
Viimasel ajal tahan palju magada ja tihti syya, ka vetsuralli on sagenenud, 6nneks valgus paistab... On olnud mitmeid toredaid kohtumisi ja kylaskäike uute soomlastest tuttavatega ning muidu ilusaid hetki... Perefoorumist saime väga ohtliku viiruse ja seet6ttu teiste juulikatega praegu suhelda ei saa. A-l peaks ka kohe-kohe puhkus algama :)

Ilusat jaanipäeva! + head uudised

Viimasel ajal on paljud tuttavad ja vähem tuttavad inimesed m6tetes minuga olnud ning saatnud meile häid soove teele. Tundub, et positiivsetes m6tetes peitub j6ud, sest täna haiglas käies sain teada, et minu sapihapete näidud on v6tnud langemise suuna. Päris normis veel ei ole, aga midagi ohtlikku enam pole. Jälgitakse mind ikka vanaviisi edasi, kuid LOOTUS rasedus l6puni kanda on nyyd 10 x suurem... KTG-s öeldi lapse liigutuste kohta, et enam paremad ei saakski olla, ka sydamelöögid olid normis. Olen väga r66mus heade uudiste yle ja tänan teid parimate soovide ja palvete eest.
MINA SOOVIN AGA K6IGILE TEILE VAHVAT JAANIPÄEVA!

Meie tähistasime häid uudiseid koduste tortillade ning Limoncello tordiga. Täna sain ka esimest korda sel aastal mureleid proovida, varem polnud neid lihtsalt poes müügil. Ma võin julgelt öelda, et kirsstomatid, maasikad ja viinamarjad jäävad ikka kõvasti alla neile. Murelid ehk maguskirsid on mu täiesti enda lummusesse haaranud. Tegelikult oli möödunud päev üleüldse suurepärane ja kõik kokku on andnud meeletu energiasööstu-väljas hakkab juba valgeks minema, aga mina toimetan veel ringi. Kokkuvõtvalt võin öelda, et parim uudis oli see, et beebiga on kõik korras ja minu näidud paranemas; kohalik kõneterapeut pidas mind armsalt meeles väikse aknakaunistuse näol; kohtumine ämmaemandaga oli positiivne; selgus, et A-l on homme vaba päev; poputasime end hea ja paremaga taas ( 4 kotitäit toitu tirisime poest ära) ning mu magus igatsus murelite järgi sai täna rahuldatud. Isegi vihmasadu oli ilus ja soe täna... Mida veel elult tahta, eks:)

37+3 (hepatogestoos)

Eile, rn 37+3, andsin uued maksa,-ja sapinäidud, olen 6 päeva jooksul juba 3 x enda veene torkida lasknud, õnneks valus pole, sest sooned on väga esile tõusnud. Eile tehti ka KTG, UH ja läbivaatus, kokku kestis see 2 tundi-soomlaste põhjalikkuse (loe: aegluse) üle ei saa kurta. Laps liigutab aktiivselt ning südamelöögid on korras (144 x min), UH järgi on pisike veidike kiiremini kasvama hakanud, aga vaatamata sellele väga suur ei tohiks tulla. Hetkel kaalus ta 3000-3100 grammi. Üks meesarst hüppas ka korra kabinetist läbi ja otustas kahed ravimid hepatogestoosi tarbeks määrata. Küsis, kui kaugel haiglast elan ja kas kodus võimaldatakse puhkust ning otsustas mu koju voodireziimile saata. Vererõhku pean iga päev mõõtma. Homme pean uuesti KTG-sse minema.
Uus tegevusplaan on selline, et käin endiselt kord nädalas nõuandlas edasi (uriin, kaalumine, EPK mõõtmine, beebi südamelöögid, vererõhk, vestlus), 2 x nädalas haiglas KTG-s + uriiniproov ning kord nädalas haiglas ultrahelis ning vähemalt kord nädalas käima laboris maksaensüümide ja sapihapete näite veenist andmas. Kuna eilsete proovide tulemusi ei tea (võtab paar päeva aega), siis rakendame hetkel sellist plaani. Kui näidud halvenevad või hoopis paranevad, siis võetakse minuga telefonitsi ühendust ja saan uued juhtnöörid edaspidiseks.
Pisikese liigutused on väga kiired ja jõulised, 4 erinevat med.töötajat on öelnud, et erinomaiset. Lapse selgroog asub minu paremal küljel ning nägu on suunaga minu vasakule küljele, sedasi siis asetseb ta kõhus. Mind vaevab unitõbi, magan 11 h või rohkem päevas ning vahel teen lisaks lõunauinakuid. Kui mul ei oleks töiseid kohustusi (vaja 2 artiklit lõpetada ära) ning veidike ka kodus tegemist, siis ilmselt magaksin veel rohkem. Meeletu väsimus on tabanud mind nüüd viimases lõpus, aga eks ma puhkan siis öisteks üleval olemisteks välja.
_____________________________________________________________
Kuna hepatogestoosi kohta on vähe eesti k. kirjutatud (ma ise loen soome k.), siis paneksin siia ühe hea materjali üles, mille netis tuhnides leidsin. Koostanud on M. Mahla.

HEPATOGESTOOS

Rasedus koormab maksa. Platsenta ja loote poolt moodustatav funktsionaalne tervik –fetoplatsentaarne süsteem – toodab östrogeene, progesterooni ja muid steroidhormoone mitu korda enam kui munasarjad. Kõrgenenud hormoonide tase koormab läbi metabolismi maksa. Terve maks peab siiski koormusele hästi vastu ning rasedus ei kahjusta seda mingil moel ja raseduse ajal jäävad aminotransferaaside, bilirubiini ja muud maksa funktsiooni näitajad normaalsele tasemele.

Sümptomatoloogia

Hepatogestoosi sümptomid avalduvad tavaliselt 30.-36.rasedusnädalal, mil väliselt terve nahk hakkab sügelema. Nahk sügeleb üleni, kuid sügelus on intensiivseim kõhul ja tihti ka peopesades ja jalataldadel, mis muidu harva sügelevad. Sügelemise tugevus vaheldub päeviti, ilma et seda saaks seostada kindla välisteguriga. Sageli tugevneb sügelemine öösiti ja häirib und. Haiguse vallandudes näib nahk veel tervena, kuid mõne päeva möödudes ilmub sinna punetavaid ja teinekord põletikulisigi sügamisjälgi. Haigus on tüüpiliste häirete alusel kergesti diagnoositav.

Diferentsiaaldiagnostika

• Diagnoosi kinnitamisel on abi ALAT/ASAT määramisest ma verest, mille tase on 2-3 korda normaalsest kõrgem. Kogutud anamneesist ja tõusnud ASAT/ALAT väärtustest piisab diagnoosimiseks. Umbes 1/5 patsientidest võib konjugeeritud bilirubiini kontsemtratsioon olla kergelt tusnud, kuid vähestel (2-5%) tekib iseloomulik kollasus.
• sapphapete väärtused võivad ületada normi mitmekordselt. Seetõttu arvataksegi, et naha sügelemist võivad phjustada sapphapete ladestumine nahas. Sapphapped, mis pääsevad ka looteverre, võivad kahjustada ka tema seisundit. Üldjuhul on hepatogestoosi kerge teistest maksahaigustest diferentseerida.
• Üldjuhul kuulub selline rase hospitaliseerimisele. Iseloomulik on see, et antihistamiinsed preparaadid ei vähenda oluliselt naha sügelust. Küll aga võib anda efektiivseid tulemusi rasvavaba dieet.

Mõju lootele

• Hepatogestoosi korral ei ole loote kasvamine häiritud, on tema hukkumise oht siiski olemas (0,5-2,0%). Maksa funktsionaalsed proovid (ASAT, ALAT, sapphapete) määramine, mida tehakse 2 korda nädalas, ei ennusta usaldusväärselt loote hukkumist.
• Seetõttu tuleb hepatogestoosiga raseda loodet jälgida kaks korda päevas teostatava KTG uuringuga. Ometi ei piisa ka sellest alati, kuna loode võib surra järsku, kusjuures surma mehhanismi ei tunta; lahangul tõdetakse vaid akuutse hüpoksia tunnuseid. On arvatud, et loote vere kõrge sapphappe sisaldus võib esile kutsuda ohtlikke südamerütmihäireid.
• Et loode ei hukkuks, võib indutseerida sünnituse umbes 2 nädalalt enne tähtaega, kuid otsus tehakse iga kord individuaalselt.
• Hepatogestoosihaige sügelus kaob paari sünnitusjärgse päevaga ning maksatestide väärtused normaliseeruvad 7-10 päevaga. Haigus ei põhjusta püsivat maksakahjustust, kuid neil patsientidel tekib sapikive tavalisest sagedamini. Hepatogestoosi põdenutel võib edaspidi kombineeritud pillide kasutamisel tekkida taas ASAT-i ja ALAT-i aktiivsuse tõus ning põhjustada sügelust, mistõttu need preparaadid ei ole sobivad. Võivad kasutada minipille või emakasisest vahendit vms.
• Hepatogestoos kordub järgneva rasedusega vähemalt igal teisel rasedal.

Allikas: http://sites.google.com/site/mahlamarcus/gestoos_demo

Rasedusnädal 37+2

Täna, rasedusnädalal 37+2, käisin taas nõandlas.

• Beebi südamelöögid olid endiselt 144 x minutis.
• Minu emakapõhja kõrgus oli 32,5 cm.
• Kaalu oli 4 päevaga langenud 100 grammi, seega kogu rasedusega on tänaseks lisandunud 13,8 kg.
• Uriin oli seekord puhas.
• Minu vererõhk (eriti alumine) oli kõrge: 117/96 ja 127/97. Hetkel olen haiglas ja sai uuesti vererõhku mõõdetud, nüüd oli 143/95. Pulss on 100 ringis.

Saime ka reedeste kordusproovide tulemused teada, maksaensüümid olid endiselt normis, aga sappihapot peaaegu 2 x normist kõrgemad: norm on alla 6, mul oli 11. Nüüd otsustati jälgida, mis suunas näidud liiguvad, et selle p6hjal teha tegevusplaan. Homme hommikul lähen jälle haigla laborisse kordusproove andma, 12 h enne seda söömata, jess... ja varakult on vaja yles t6usta. Pärast seda äitipolille uriiniproovi andma ja kardiotokograafiasse (KTG). Neljapäevaks saame tulemused teada ja siis on mul ka haiglas arsti vastuv6tt, kus otsustatakse vastavalt tulemustele edasine. Mu enesetunne ei ole hea, olen n6rk ja paha on olla. Öösiti endiselt peavalu, esineb ka sygelust, silme ees valged täpikesed ja mustad "ussikesed."

Ahjaa, s6na otseses m6ttes yleöö tekkisid minu vasakule kyljele rasedusarmid. Eile veel neid ei olnud, aga täna on täiesti selgesti näha ja neid ei ole yldse mitte vähe. Seega, kreemita v6i ära kreemita, nahk ei talu l6putult sellist pingutust. 6nnelik ma loomulikult selle yle ei ole, lootsin sisimas, et pääsen neist, sest mu emal neid ei olnud..., aga mis teha.

Kaks viimast ööd on olnud ka tuhud või toonused, ma ei oska neile valudele nimetusi anda-nagu keegi üritaks mind seest noaga pussitada, isegi hingata ei saa siis... Kuna need regulaarsed ei ole, siis muretseda pole vaja, nii öeldi nõuandlas. Keha valmistub sünnituseks.

Täiendus 00:09: Hepatogestoosist tingitud sügelus ajab hulluks, miski ei leevenda, isegi peopesad ja jalatallad sügelevad, brrr... Kõht on ka tühi, sest pean hommikuse proovi pärast söömata-joomata olema. A lubas neljap. arsti juurde kaasa tulla, sest see venitamine siin ei tundu meile kummalegi normaalne.

Rasedusnädal 36+5

Kirjutan lühidalt, sest pikemalt pole tuju... Nõuandlas taas käidud:

• EPK 33
• Kaal + 900 grammi (3 päevaga)
• Vererõhk tõusnud
• Beebi südamelöögid 144 x min
• Sappihapot (sapphape?) 16
• Muud sümptomid samad (sügelus, täpikeste nägemine, peavalu, tursed jne).

Sappihapo normaalne väärtus on alla 6, mind saadeti sõna otseses mõttes jooksuga haiglasse. Kuniks mina nõuandlast haiglani jalutasin, tegi terviseõde kiirsaatekirja. Äityspolil enam arsti ei olnud, seetõttu suunati mind synnytyssalille ehk osakonda. Tehti KTG ja UH.

Diagnoos on hepatogestoos ja algav eklampsia. Olen nüüd eriti kõrgendatud jälgimisel, käin põhim. iga päv haiglas või nõuandlas näite andmas. Homme hommikul jälle haiglasse mingit näitu andma, enne tuleb 12 h söömata olla. Kui see korras pole, siis võetakse osakonda sisse ja eks paistab edasine saatus. Üks variant on ka see, et sünnitan juuli asemel juunis, sest sellises koguses mürki, mida mu keha praegu toodab, on lapse ajule eriti ohtlik, tapab lapse ajurakke ja võib mõjuda väga halvasti. Loodame ikka parimat. Enesetunne on mul 2 päeva eriti kehv olnud, kerge iiveldus ja jube väsimus, muust ma ei räägi. Ahjaaa, sain täna lõpuks oma igatsetud Ceasari salati ka kätte, ostsin teise portsu A-le ka, et ma ei peaks ometi jagama (mul oli vaja suur kausitäis ühe hingetõmbega alla kugistada). Aga super hea oli ja seda sööks vist küll ämbrite viisi. A ostis mulle põldmarju, pean tunnistama, et sain neid elus esimest korda-meenutavad maitseomadustelt veidike vaarikat. Tegelikult on meil mõlemal A-ga tuju null ja elame üks päev korraga, oleks ainult lapsega kõik korras (mina võiks muidugi ka kogu sellest teemast elusalt ja tervelt välja tulla). Katsun õhtul veel veidi pesu pesta, sest homsest edasine on lahtine... Ahjaa, vererõhuaparaat kästi ka koju osta, pean iga päev vererõhku mõõtma. Okei, pöidlad pihku, et kogu see stoori saaks siiski positiivse lõpu.

Beebivoodi saabus

Pärast esmaspäevast nõuandlas käimist oli mul tunnike vaba aega ning põikasin mingi sisemise emotsiooni ajel sisse ühte kallisse mööblipoodi, mille vaateaknal olin juba pikemat aega ühte kena lauda silmitsenud. Tegelikult huvitas mind juba puhtalt uudishimust, et kui palju selline disainiime siis maksta võiks. Pood oli suur ja avar ning endalegi üllatuseks nägin seal ka kahte beebivoodit. Üks neist oli täpselt see, millele me Lahtisse pidime järgi minema, kuid värv oli valge asemel pruun. Tellimine oleks augustini võtnud aega, ent oli ka üks tavaline valge võrevoodi, mida ei saa pikendada, küll aga põhja kõrgusi reguleerida ning eesmist äärt üles-alla lasta, ka täiesti mõeldav variant. Poes oli ka imearmsat voodipesu, mida ei saanud ostmata jätta.

Kui A tööpäeva lõpetas, siis kutsusin tema ka sinna poodi voodeid vaatama ning ka talle meeldis see voodi, mida meil plaanis osta polnud, rohkem kui esialgne valik. Nägime vahvaid pikendatavaid voodeid, mis sobivad lastele vanuses 3-12, seetõttu tundus mõistlik esiklapsele paariks esimeseks eluaastaks muretseda see väike valge võrevoodi, mis jääks ehk hiljem õele või vennale ning esiklapsele osta siis uus pikendatav voodi. Mõeldud, tehtud.

Eile toodi voodi koos madratsiga meile koju, oli juba kokku pandud, seega seisab nüüd nukralt nurgas ja ootab väikest magajat koju... Pärast mööblipoodi läksime mänguasjapoodi ja ostsime voodikaruselli, karukese ja veel nipet-näpet beebile. Kodu meenutab täiesti lastetuba, aga nii ongi ootus reaalsem:) Ebausklik ma ei ole, seetõttu ei pea vajalikuks lapse asju kuskile keldrisse peita ja alles pärast sündi koju tuua...

Kui saime vihmasajus ostud tehtud, siis premeerisime end kukeseene pizzaga Koti Pizzas, sest meil polnud plaan koju minna, A-l oli vaja veel haiguslugusid lõpetada ja jäime linna kauemaks...

Tomatitaimed toestatud

Pärast pühapäevast postitust, kus kurtsin tapva palavuse üle, läkski ilm jahedamaks. Õigupoolest hakkas samal päeval vihma sadama ning on sadanud siiani iga päev. Temperatuur on päeval +9-15C vahel, seega jope on taas välja otsitud ja vihmavari ka alati kotis. Ometi meeldib selline jahedus mulle vahelduseks väga, ka mu tomatitaimedele, mis kippusid leitsakuga longu vajuma. Pühapäeva õhtupoolikul läksime supermarketisse maalriteipi ostma, et saaksin tomatitaimed korralikult ära toestada.


Plaan oli ka Ceasari salatit osta, aga kuna jäime äiksetormi kätte ja linnas oli elektrikatkestus, k.a. poes, siis Prismas kassad ei toiminud ning K-Citymarketis sai küll poolpimedas ostlemist jätkata, ent salat oli paraku sealt otsa saanud. Asendasin selle mõnusa koorejäätisega, sest olin selle täielikult ära teeninud.

Kui palavaga taimed ööbisid rõdul ja suure kuumaga pidin neid vahel tuppa jahtuma tooma, siis nüüd kolisid nad taas tuppa tagasi, sest õues on temperatuur liiga jahe. Vaatepilt pole just kõige ilusam, kuid arvestades seda, et mõned neist on juba poolemeetrised ning õienupudki küljes, siis neile niimoodi täitsa meeldib.
Samal päeval olime fotokajahi teisel katsel, kuid seis sama-meie soovitud mudel oli endiselt otsas. Olin kergelt pettunud, sest kaua sa videokaamera või veebikaameraga neid udukogusid pildistad...

Rasedusnädal 36

Olen paar viimast päeva veidi eemal olnud ning mõtteid kogunud, viimane nõuandla visiit ei läinud päris ootuspäraselt. Üleeile, rasedusnädalal 36+2, käisin taas terviseõe vastuvõtul. Visiit koosneb tavalistest rutiinidest: uriiniproov, vererõhu mõõtmine, kaalumine, lapse südamelöökide kuulamine, vestlus terviseõega. Kestab keskmiselt 45-60 minutit. Kuna siiani on kõik proovid korras olnud, siis läksin ka seekord rohkem niisama juttu ajama ja end kaaluma (mul ju kodus kaalu pole). Kaalu oli 2 nädalaga lisandunud 2,4 kg, viimase nädalaga küll ainult 600 grammi, aga olgu mainitud, et tavaliselt raseduse lõpus kaalus eriti juurde ei võeta või siis peaks see piirduma max. 300 grammiga nädalas. Tavaliselt ütleb terviseõde esimese asjana, et pissiproov oli puhas ning hakkab vestlema, seekord ta ei maininud proovi kohta midagi, vaid küsis mu käest igasugu täpsustavaid küsimusi. Kas mul on nägemishäireid olnud (täpikesi, hajali-nägemist jms). Õigupoolest on küll, iga päev olen eredaid täpikesi näinud, algul pidasin neid kuumusest johtuvaks, kuid näen neid ka praegu, mil enam nii palav ei ole. Vererõhk oli ka kõrgenenud, mõõtis teist korda, veel kõrgem. Hmm... küsis edasi, kas mul on peavalusid olnud. Tõepoolest, õhtuti vetsurallil käies on pea ebameeldivalt tuiganud, õnneks päeva peale on valu taandunud. Ja kuna mul käed, jalad, kõht sügeleb, siis see ei tundunud talle ka päris tavapärane. Lõpuks ta ütleski, et seekord oli proteiin uriinis ning muud näidud (kiire kaalutõus, vererõhk kõrgenenud, tursed ja minu kirjeldatud muud sümptomid) veidike normist väljas, seetõttu eeskiri näeb ette, et tuleb asjaga tegelema hakata. Ta küll lohutas, et arvatavasti ei ole tegemist preeklampsiaga, aga keegi ei taha hakata riskima selle tähelepanuta jätmisega. Seetõttu ta ei julgenud oodata järgmisi visiidini, mis oleks olnud alles nädala pärast ning nüüd on homme uuesti nõuandlasse minek, kus annan kordusproovid. Ka sain kiirsaatekirja haiglasse, kus käisin täna analüüse andmas (midagi maksaga), need vastused peaks ka lähipäevil saama teadma. Ma ise loodan kogu südamest, et tegemist oli ühekordse näitude kõrvalekaldega ning saan kenasti raseduse lõpuni kanda. Üks riskitegur siiski on, minu emal on olnud preeklampsia kõige ohtlikum vorm eklampsia, mis päädub tihti kooma ja krampidega, viimased olid emal ka. Lisaks mainis terviseõde muuseas, et minu B-grupi sterptokoki tulemus oli ka positiivne. Esialgu ma ei kuulanud teda lõpuni ja vastasin kiirelt, et väga hea. Siis sain aru, et positiivset pole siin midagi, vaid analüüsi vastus ol positiivne. B-grupi streptokokid võivad põhjustada enneaegset lootevete puhkemist, enneaegset sünnitust ja sünnitusjärgseid infektsioone. Eriti ohtlikud on B-grupi streptokokid vastsündinutele, kuna nad põhjustavad sageli vastsündinute haigestumist ja surma. Sellest tulenevalt manustatakse mulle sünnitustegevuse alguses antibiootikume, et laps ei nakatuks. Peamiselt põhjustab see meningiiti vastsündinutel. Seega, kui looteveed puhkevad, siis koju jokutama ei jää, vaid ruttu haiglasse antibiootikume saama... Sellised lood siis. Veidike parameetritest ka: beebi süda lõi 144 x minutis, emakapõhja kõrgus oli 33,5 cm, minu vererõhk kõrgenenud ning kaalu rasedusega kogunenud tänaseks 13 kg.
Beebi liigutusi on üha selgemalt tunda, ta on ilmselgelt kasvanud, sest jalakesed ulatuvad juba ülemiste roieteni välja. Ta on väga tubli, laseb mul kenasti öösiti magada ja tundub, et on suhteliselt sarnase rütmiga kui mina. Tajub hästi ka väliseid puudutusi, kui issi käe kõhule paneb, siis saab kohe puksimist tunda. Südamelöökide mõõtmisel hakkab ka pöörlevaid liigutusi tegema. Õhtuti laseme tibule läbi kõhu Mozarti Lullaby`d, kuulab hoolega ning kui muusika vait jääb, siis tuleb paar kõvemat lööki, et anda märku, miks nii äkki vaikseks jäi. Siiani on ta kenasti pärast selle laulu kuulamist tuttu jäänud, hommikuti teen äratust sama muusikaga (meil on mänguasi, mis laseb seda laulu ja panen selle kõhule). Öösiti on saatnud mind kõhuvalud ja viimastel päevadel ka päeval, seetõttu on kõndimine kohati valus. Sähvivaid valusid lööb puusa, selga, jalga ja kõhtu, kuid positiivsed emotsioonid aitavad neid "unustada." Täna pärast laboris käimist tulin koju magama, suur unevajadus on tabanud mind ning seejärel läksin meie uutele tuttavatele külla. Väga tore oli 1,5 tundi olla meeldivas seltskonnas, jõime teed ja ajasime juttu. Tiinal ja Samil on kaks last: Lumi-Nella ja Jami, mõlemad ilusad nagu inglikesed. Jami vist armus kergelt minusse, sest ta ütles emale, et see jätaks meid kahekesi, kuigi ta minuga eriti rääkida ei julgenud, pigem plaksutas oma pikki ripsmeid ja peitis nägu kätega, ise seejuures itsitades. Väga vahva oli Facebookist lugeda nende tänast pealkirja, et ka neil oli tore kohtumine ja nende poeg on nüüd armunud, ehhee... Tegemist on siis 3-aastase mehehakatisega. Pean tõdema, et tegemist on täiesti ebatavalise soome perekonnaga, nad tegelevad väga palju lastega (Soomes on tavaks 9-kuuselt juba laps lasteaeda lükata, et ruttu karjääri edasi teha) ning käivad palju õues, päevas kaks korda lausa ja iga ilmaga. Pereema on ka väga sotsiaalne, seltskondlik ja jutukas, mida eriti tihti siin ei kohta. Ühesõnaga mul oli täna hiiglama vahva kohtumine ja reedel näeme jälle.

Kuumalaine

Terve see nädal on meeletult palav olnud, viimased 3 päeva+ täna, aga eriti troopilised. Kraadiklaas rõdul, poolvilus, on juba mitmendat päeva näidanud 35 soojakraadi ja vahel rohkemgi. Jahutavatest briisidest või vihmasabinast võib ainult unistada. Kuigi-kuigi, hetkel kostab taevas müristamist ja suure tõenäosusega saame täna sahmaka vihma kätte. Ma luban, et jooksen siis õue vihma kätte tantsima... Viimaste päevade kuumuse tõttu ei ole ma eriti palju päevasel ajal õues liikunud, ka öösiti on üsna palav (alla 20C pole siiani temp. veel langenud), ent siiski hingatav, seetõttu on minu jalutuskäigud jäänud keskööst hilisemale ajale. Üsna tihti olen leidnud end voodist bikiinides lamasklemas, vaatamata liikumatule olekule on higi ojadena voolanud. Sarnast kuumust mäletan 2007. a. Türgimaa reisist, mil maad oli tabanud sajandi üks suuremaid kuumalaineid ja inimestele anti koguni vabu päevi. Eile oli haigla ujulas hooaja viimane päev ning seetõttu vedasin ratta õue, et veel kord enne sügist basseinis vesijooksu teha ja end niisama kasta. Sõitsin kokku 5 km rattaga ja tegelikult see eriti raske ei olnud, sõiduki seljas ju puhub vahel ka mõnus tuul ning punktist A punkti B jõuab palju kiiremini kui jalgsi minnes. Julgen väita, et 9. kuud rasedana kannatab täitsa rattaga sõita küll. Linased riided võiks selga panna ning korralik peakate pähe. Mina otsustasin linase kleidiga sõitma minna ning tagant järgi pean möönma, et ega see eriti hea idee ei olnud-palju ei puudunud kukkumisest, kleidisaba kipub sadula külge kinni jääma. Kaljukoopas paikneva ujula juurde jõudes märkas minu terav silm, et parklas pole ühtegi autot. See ei tähendanud head. Välisuksel jalutas üks trikoos vanaproua vastu, kes oli ilmselgelt suunda võtmas basseini asemel kohaliku järve suunas. Küsisin temalt, kas ujula on kinni ja ta ütles, et ametlikult küll, sest tänaseks ei leitud ujumisvalvurit. Kui kedagi valvamas ei ole, siis ujuda ei tohi, seadused on lihtsalt sellised. Kiikasin jõusaali uksest sisse ja esitasin sama küsimuse ühele 50-s treenitud, hästi päevitunud mehele, kes lahkesti teatas, et ta on ise üks ujumisvalvuritest ja oli abikaasaga suvilast plaanitust varem naasnud ning teeb basseini lahti ja tuleb rõõmuga mind valvama. Arvas, et äkki on veel teisigi tulijaid.

Olin väga rõõmus sellisest vastutulelikkusest. Basseini jõudes nägin, et piirded olid eemaldatud ja minu päralt oli helesinine veesilm, mis on süvendatud kaunisse kaljusse. Ma polegi täiesti ihuüksi kunagi basseinis olnud, algul oli koguni kergelt imelik. Ujumisvalvur luges lehte ning mina sulistasin suures basseinis umbes 40 minutit üksinda. Mees pani taustaks raadio mängima ja mina võimlesin Lambada- rütmis. Lasin fantaasial lennata ja kujutasin silmad pooleldi kinni, et olen kuskil illusioonis-see hetk oli ilus. Nojah, õnneks polegi ju palju vaja, või mis teie arvate? Selili ujumine seekord põnnukesele ei meeldinud, hakkas kaasa toksima, kuid muude stiilide suhtes oli ta täiesti leplik. Kui ujulas käidud, läksin istusin kalju ees paikneva järve äärde ning lasin juustel veidike päikse käes kuivada. Seejärel rattasõit koju ning smuutide meisterdamine. Pean tunnistama, et parima smuuti saab improviseerides. Panin blenderisse viimased virsikupoolikud koos suhkruleemega, veidike ananassimahla, veidi rohkem virsikunektarit, tunde järgi kaerahelbeid, kookoshelbeid ja ka piima. Tulemus oli üllatavalt hea, pean isegi punastades tunnistama, et ega see ei jäänud grammigi alla päev varem valmistatud Pina Colada smuutile, mille tarbeks läks palju rohkem materjali. Toredaid hetki on tegelikult viimastel päevadel veel olnud-kohtusin nimelt ühe sümpaatse soomlannaga, kellel on 2 last ja kes on minust 2 a. vanem. Jutud klappisid ja vahetasime ka kontakte, nüüd on plaan algaval nädalal taas kohtuda. Muideks, hääle järgi tean ma teda juba kaua-kaua, sest tema ongi see naine, kes käib igal hommikul lastega meie maja taga pargis mängimas. Olen veel suhelnud ühe sõbra naisega, kes elab samas linnas, kus meie varem elasime. Ta sai äsja emaks. Nende pisike põnn on meie omast täpselt 2 kuud vanem. Palju-palju uusi teadmisi ja infot olen värskelt emalt saanud, kõigest ju perekoolis ka ei räägita. Ka muidu on meeldiv olnud suhelda, seetõttu on plaanis nüüd suvel ka peredega kohtuda ja vastastikune külaskäik võtta plaani. Sellised rõõmsad uudised siis... Avastasime ka Ceasari salati enda jaoks taas ja paar päeva tagasi sõin suure potitäie ära ning nautisin iga suutäit. Täna on plaan seda korrata. Meie maja taga on tegelikult imeilus järv või ujumiskoht, kuidas soovite, kus on vesi juba parajalt soe ja inimesed käivad agaralt ujumas. Ma rääkisin A-le plaanist, et ka mina võiksin end sinna kastma minna, kuid see mõte oli tema jaoks täiesti vastumeelne. Esimese hooga arvas ta, et vesi on külm ja mul võib kramp tekkida ja ma võin ära uppuda. Siis veel miljon põhjust. Ärge arvake, et ta on natuke crazy, nimelt ma ei oska ujuda ja mõte sellest, et rase kaasa ronib üksinda tundmatusse järve, ei olnud talle just kõige helgem. Ujulas kasutan alati vesivööd, mille abil saan nii vesijooksu kui ka ujumist harrastada, lisaks on seal ka valve ning teisi inimesi... Järve ehk tõesti ei peaks minu oskusi (loe: oskuste puudumisel) üksi minema. Nüüd on A taas öövalvest tagasi ning kui ta ära tudub ja linnatuur tehtud saab, siis ehk läheme koos ennast korraks vette kastma. Ma panen mõned fotod järvest ka...

Foto: Margherita De Silva, ülejäänud pildid linna kodulehelt

Piña Colada smuuti

Ma kirjutan kõigest muust pikemalt õhtul või homme, hetkel on lihtsalt liiga palav ja iga liigutus paneb higistama. Et ma aga ei unustaks Piña Colada smuuti retsepti ära, siis panen selle ruttu kirja. Tänase palava ilmaga on see troopiline jook täiesti sobivaks kaaslaseks. Minu leiutatud smuuti tarbeks läheb Sul vaja järgmisi komponente:
-1 purk kookospiima (400 ml)
- umbes 0,75 L ananassimahla
- 1 banaan
- konserv-virsikuid
- veidike kookoshelbeid
- tunde järgi suhkrut

Lisa komponendid blenderisse. Vahusta ning naudi kohe! Võib lisada ka purustatud jääd.
Kui soovid hapukamat varianti, siis lisa rohkem mahla ja vähem kookospiima. Võib lisada ka ananassi palakesi või kookosvilja liha sisse, kuidas endale meeldib. Mulle on alati meeldinud kooslus: banaan, kookos ja ananass. Kui teilegi see kooslus meeldib, siis miksrid tööle! :)
Ahjaa, kui kookospiima ei ole, siis võib selle asendada ka rasvatu piimaga ja selle võrra siis siis lisada kookose essentsi lisaks.

Juuli nööpide kõhud juunikuus

Tulevaste juuli nööbikeste emad viskasid seekord riided seljast (vaadake, mis ilmad väljas on) ning seadsid taas kõhud ritta. Siin on armas fotokollaaz meie kõhukestest juunikuu alguses.

Kollaazi on kujundanud Kristin Aavik!
PS! Kas leidsid juba minu kõhukese pildilt üles? Vihje: mul on seljas midagi sinist

Rasedusnädal 35

Seekord pikalt ei kirjuta, sest kogemus arstivisiidist ei olnud just kõige meeldivam. Eile, rasedusnädalal 35+2, käisin sünnituspolikliinikus, kus andsin ämmaemandale tavapärased proovid, mis olid korras ning sain ka nö nõustamist seoses sünnitushirmuga. Sellest oli palju abi... :)
Pärast seda oli arstlik läbivaatus ja ultraheli. Kõhubeebi kaalus 2700 grammi ja ennustuste kohaselt peaks sündides kaaluma 3400 grammi. Arvati ka, et sünnib üsna täpselt tähtajal. Emakakael oli veidike lühenenud ja pisike ka allapoole laskunud. Kaalu oli nädalaga juures 1,8 kg, ehk kokku raseduse algusest on lisandunud 12, 4 kg. Ma ise ei võta nädalast kaaluiivet väga tõsiselt, sest tegemist oli erinevate kaaludega (olen ju muidu kaalunud nõuandlas). Nädala pärast nõuandlas vaatame, mis sealne kaal näitab. Arst turseid ei tuvastanud ja mingit probleemi nii suures kaalutõusus ka ei näinud. Ütles naeratades, et sa ei näe üldse paks välja ju ning 20 kg on kõhnematel inimestel täiesti normaalne kaalus juurde võtta. Pettunud olen aga seepärast, et tegelikult sain välismaalasena nõmedalt petta. Mulle öeldi koguaeg, et arst kutsub sind kohe sisse ja arst hakkab UH tegema jne., aga mis nüüd hiljem selgus, tegemist ei olnud isegi mitte residendi, vaid arstitudengi ehk üliõpilasega, kelle teadmised günekoloogiast on ilmselt sama suured, kui minu omad. Ma ise imestasin veel, et kuidas nn arst nii noor välja näeb ja ühelegi küsimusele vastata ei oska. Käis koguaeg teises ruumis vanema kolleegi käest küsimustele vastuseid küsimas. Ka läbivaatusel polnud ta kindel, kas vaagen on piisava suurusega, et ise sünnitada ja kutsus teise arsti appi, kes sama protseduuri kordas (mulle põhjustas see muidugi kirjeldamatut ebameeldivust ja valu). Aga otsus oli mõlemapoolselt üks-tuleb loomulik sünnitus. Ka ei saanud ma ühtegi fotot pisikesest kaasa ning sugu ei osanud ka see tudengike öelda. Läksin üsna pettunud olemisega sealt välja. Täna äitiyskortti lugedes märkasin, et ta polnud isegi pisikese südamelööke kirja pannud, lihtsalt kirjutanud vähe. Täiesti tase ikka. Õhtul kui A hakkas mu äitiyskorttit sirvima, siis ta avastaski, et uuringud on teostanud LK ehk arstitudeng. Ta oli sellest veel rohkem pöördes kui mina, soovitas koguni kaebus teha, sest tegelikult ju eriti targemaks ma sellest käigust ei saanud ning suhtumine tudengi poolt oli ka väga ninakas. UH eest peame maksma ca 28 eurot, kuid tegelikult ei saanud ju me ei fotosid ega ka sugu teada. Tudeng ütles ülbelt, et paari nädala pärast saad soo sünnitusel teada, et tema ei hakka siin ennustama. Emakapõhjakõrguse unustas ta ka mõõtmata, seetõttu polegi mul eriti mingit infot jagada siin. Õnneks nädala pärast on nõuandlas kohtumine terviseõde Tanjaga ning siis jälle kõik nii nagu peab. Aga pöördudes tagasi ämmaemanda juurde, kes mul vererõhku mõõtis ja sünnitusest vestles, siis tahan väga-väga kiita teda. Ääretult sõbralik ja toetav naine. Sain palju infot tema käest ning häid näpunäiteid, ega ma enam väga kardagi... Lisaks sain teada, et kiirabi sünnitusele minemiseks ei kutsuta (v.a. kui on verejooks, rohelised veed või väga sagedased tuhud), tuleb minna oma autoga või taksoga. Haiglas on kõik olemas ning ei ole mõistlik ise asju kaasa vedada (mähkmeid on mitut sorti, hügeenisidemeid, emale ja lapsele riided, vahetusjalanõud emale ja isale jne). Ma saan haiglakotti nüüd kõvasti tühjendada...
Eile õhtul käisime apteegis ja ostsime beebile vajalikud ravimid jms ära ning kolasime mööda poode, et mulle sobivat imetusrinnahoidjat leida. Hinna-kvaliteedi suhe on paigas järgmistes poodides: Lindex, H&M, GinaTricot, KappAhl. Käisime mitu korda neis, sest ühes ei olnud sobivat värvi ja teises oli ümbermõõt väike, kolmandas korv suur jne. Lõpuks sain KappAhlist täitsa arvestatava rinnahoidja ning Lindexist ostan ilmselt imetamispluusi, hetkel ei olnud sobivat suurust.
Ilmad on nagu Türgis ning eile hommikul kell kaheksa haigla ees veidike aega parajaks tehes sain juba päris arvestatava jume endale näkku.

Beebipesu pestud, mänguasjad ostetud

Eile pesin mitu masinatäit beebiriideid ära ja triikisin neid terve hilisõhtu. Kui minus oleks veidike vähem põhjalikkust, siis oleks elu kindlasti kergem. Püüdsin iga pisimagi kortsukese veatult sirgu siluda, kuigi endal oli 2,5 tunnisest püstijalu seismisest ning aurutriikrauast tulenevast kuumusest kergelt uimane juba olla. A arvas täna, et minust saab (vastupidiselt beebi leebele vanaemale) korda nõudev ema, kes ei lase last viikimata pükste ega kortsus särgikaelusega kunagi õue. Ma tahaks loota, et ma nii hull siiski ei ole... Tegelikult on uskumatult hea tunne, et kõik on pisikese ilmakodaniku tulekuks valmis. Täiendasin veel enda haiglakoti sisu ja nüüd on ka seal kõik vajalik olemas. Valisime A-ga hommikul beebile haiglasolemiseks riided ka välja. Võtsin 3 komplekti kõige pisemaid rõivaid kaasa, mõned olid suuruses 44, loodetavasti siiski mahuvad selga. Kui põnnu peaks suurt kasvu olema, siis peab A koju lippama ja riietekastist veidi suuremaid haiglasse järgi tooma. Kuna me mänguasju polnud siiani ostnud, siis käisime täna ka neid varumas. Leidsime 3 vahvat lelu, kaks neist on nöörist tõmmatavad ning muusikat mängivad loomakesed ning kolmas on pehme, häält tegev ning vibreeriv ussike. Kodu on võtnud lastega perekonna ilme, mis on ainult rõõmustav. Sain ka töörindel lõpuks kõik valmis, seetõttu on hea ja kerge nüüd olla. Homme hommikul on ultraheli ning kohtumine arstiga, eks siis ole juba pikemalt kirjutada. Olen sellel nädalal toiduga veidike rohkem patustanud (Hesburgeri suur eine, viinamarjad, maasikad, kook) ning täna poes kaalu testides oli muiudgi kilokene nädalaga juurde kogunenud. Vaatame, kuhu ma lõpuks välja jõuan... Kaalukalkulaatori järgi on kõik kontrolli all ning kokku peaksin rasedusega võtma 13-13,6 kg. Elame-näeme. Enesetunne on mul hea ning väljas liigun pigem õhtusel ajal, sest suurt kuumust ma ei talu. Päeval viin tomatitaimed rõdule ja imetlen nende kasvamist... Pean jagama oma vaimustust seoses aiandusega ka teistega. Nimelt leidsin eile õhtul ühe vahva kodulehe, kus üks äärmiselt põhjalik ja tegus naine on meisterdanud unistuste ürdiaia. Vaadake ise: http://www.tassike.ee/2011/06/minu-uus-vana-urdiaed/ ning veel rohkem pani mind ahhetama tema perfektsed sildikesed taimedele. Vaadake siia: http://www.tassike.ee/2011/03/rohenappude-eri-2-varvilised-sildid-tubasesse-aianurka/ Sain nii palju inspiratsiooni tema tegemistest, et järgmisel kevadel luban kindlasti ise midagi samasugust teha. Vähemalt värvilised sildid kujundan küll kõigile taimedele valmis ning taimed istutan ka ilusamatesse anumatesse. Selle kevade aiandusprojekti nimeks võiks panna ÖKO. Mul ei ole ühtegi senti siiani kulunud tomatite kasvatamisele (seemned otse kirsstomatist, mis naguii kapis olemas oli; muld kompostihunnikust, kraavist ja põllult, liiv ning kivikesed mänguväljakult ning pottideks viinamarjade, kiivide ja tomatite karbid). Ka väetis on looduslikest vahenditest valmis segatud, täitsa roheline värk...
Ahjaa, lõpuks olen leidnud ühe voodi, mis ka A-le meeldib. Varem mõtlesime ainult Leanderi pikendatavale voodile, kuid mu süda hakkas täiesti verd tilkuma, kui sellel niigi kallil voodil hinda üleöö 100 euro võrra tõsteti. Mu praktiline mõistus hakkas siis tööle ning nüüd olen leidnud peaaegu sama ilusa, hea ning praktilise voodi, mida ei pea kuskilt teisest maailma otsast tellima, vaid saab näiteks Lahti beebipoest osta. Ilmselt tuleb meil lähiajal sõit sinna teha, ent õnneks siiski lühem maa, kui Helsingisse. Nojah, mis ma ikka lobisen. Meie läheme kõhubeebiga metsa jänesekapsaid nüüd sööma, laseme veidike end sääskedel sööta ja naudime ilusat järvevaadet. Pärast koju naastes hakkan pannkooke vaaritama, sai A-le lubatud. Side lõpp.

Üks viimaseid galeriisid minust ja kõhubeebist

Kuna kõhuga ei käi ma igavesti ringi, siis ilmselt jäävad need fotod üheks viimasteks raseduse ajal. Ootusring saab varsti täis...

Fotodel mina 35. rasedusnädalal kõhubeebiga.

Rasedana suvel - 14 kergendavat nippi

Kuigi tavaliselt naudid ilmselt kuuma ja päikselist suve täiel rinnal, siis rasedana olles võivad su soovid muutuda veidi jahedamas suunas. Eriti viimasel trimesteril, mil kuuma ilmaga, kui temperatuur tõuseb ja ebamugavustunne kasvab, võid tunda end üsna kehvasti.

Mida saab rase ise selleks ära teha, et palava ilmaga enda enesetunnet leevendada? Olen korjanud pregnancy.com veebisaidilt 14 näpunäidet, mille abil võib teha rasedana olemise palaval suvel võimalikult meeldivaks.

1. Katsu oma tegemised, jalutuskäigud ja muud väljas toimuvad tegevused jätta hommikule või õhtule, kui õues on jahedam.

2. Püsi põuapäevadel siseruumis varjus või ventilaatori läheduses. Jälgi ilmateadet ning väldi liikumist päevadel, mil on raske hingata.

3. Kasuta heledates toonides rõivaid, mis ei tõmba nii palju päikesevalgust ligi. Tumedates värvides tunned end palju „kuumemalt.“

4. Proovi kanda looduslikest, nagu puuvillast ja linast valmistatud rõivaid, mis „hingavad“ ja filtreerivad niiskust.

5. Joo palju vedelikke. Eriti oluline on säilitada vedelikutasakaal, kui oled suvel rase.

6. Mine päikse käest kohe eemale, kui tunned pearinglust või nõrkustunnet. Väldi otsest päikest kõige kuumemal ajal hommikul kümnest pärastlõunal kella neljani.

7. Istu väljas alati vähemalt osaliselt varjus, et vältida ülekuumenemist.

8. Pane päiksekaitsekreemi 20 minutit enne päikese kätte minekut, et vältida põlemist. Raseduse ajal on nahk vastuvõtlikum põlemisele ja pigmendilaikudele hormoonide tõttu.

9. Võta regulaarselt dušši, et hõlbustada enesetunnet.

10. Kuumadel päevadel võta kaasa väikse spraypudeliga vett, mille abil saad end jahutada.

11. Tõsta jalad sageli üles, et vältida nende turset ja parandada vereringet.

12. Kasuta soola võimalikult vähe, et vältida turseid ja vedelikukaotust.

13. Luba endale sageli lõunauinakuid. Kuumus väsitab rasedat kiiresti ja tunned end oluliselt paremini, kui lebad regulaarselt.

14. Küsi abi, kui oled liiga väsinud tegemaks kodutöid. Raseduse edenedes ja temperatuuri tõustes võid kogeda olevat end liiga väsinud täitmaks kõiki normaalseid argirutiine.