Inglipoisi tegemised

2011/03/28

Palju õnne sünnipäevaks!

Rahvusvahelisel teatripäeval tähistasime tulevase issi sünnipäeva. Torti ei olnud, küünlaid ka mitte, aga häid elamusi, maitsvaid sööke-jooke ning palju armastust jagus sellesse päeva küll.

Sünnipäeval olime tubli, jätkasime harjumuspäraseid liikumisharrastusi. Abikaasa käis metsaradadel jooksmas, mina kõndimas. Lund oli ja on palju, sajab järjest juurde... järgmisel talvel ostan endale suusad :)

2011/03/23

Tegemistest viimase 1,5 nädala jooksul

Kuna blogil on paar regulaarset lugejat, siis austusest nende vastu püüan kirjutada nüüd meie tegemistest Soomes. Nii... kust ma nüüd alustangi? Hmm... Kui ma laevast maha tulin, siis õnnestus mul kohe trammiga kesklinna saada ja sealt läks juba 20 min pärast buss kodulinna. Sõit kestis umbes 4 tundi, kuid see-eest oli mul võimalik tutvuda bussiakna vahendusel veel selliste linnadega nagu Porvoo, Kerava, Mäntsälä, Heinola ja Lahti. Kuna tõin oma suure mugava padja Eestist kaasa, siis sain bussis ka veidike tududa. Kodulinna jõudes tervitas mind lörtsine ja sajune ilm ning järgmistel hommikutel koguni tugevad miinuskraadid. Järgmisel päeval oli mul neuvolas terviseõe vastuvõtt-minu ja lapse parameetrid olid endiselt korras, ainult suure ehmatusena tuli ca 5 kg-ne kaalutõus, mis oli lisandunud viimase 5 nädalaga. Kuna ma eelnevalt kaalus juurde polnud võtnud, mingitel perioodidel koguni mõned kilod alla, siis nõuandlas sellest numbrit ei tehtud. Loogiline seletus kõigele on muidugi iiveldushoogude ning oksendamise lõppemine, millega seoses taastus normaalne söögiisu ning kui lõpuni aus olla, siis kodumaiste roogadega sai vahel ikka patustatud rohkem kui kasulik oleks olnud. Aega olen sisustanud artikli kirjutamise, muutmise, lühendamise ja muu sellisega. Lisaks kujundasin ühele erialaliidule voldikuid, tulid täitsa kenad. Käisime veel abikaasaga kinos vaatamas filmi "The Adjustment Bureau-" veidike sürr, aga mulle täitsa meeldis. Taastunud söögiisu oleme premeerinud Koti Pizzas suure perepizzaga, ChinaManis tuliste roogadega ning igasugu maiustustega kodus. Et asi tasakaalus oleks, siis olen suurendanud liikumist. Eile sõitsin 8 km rattaga ja paar päeva tagasi tegin 10 kilomeetrise jalutuskäigu metsas. Täna läheme ujulasse. Mõned päevad tagasi ostsime beebile mõned uued asjad, helesinine kampsun on minu lemmik. Käru käisime ka vaatamas, hetkel poes ei olnud, aga maikuust tuleb jälle lattu. Hinnaklass muide odavam kui Eestis. Ostlemisel ei jäänud uutest riietest ilma ka mina, sain mõned uued rasedariided, mis on tõeliselt mugavad ja ilusad. Ahjaa... eile oli meil rõdul päikse käes 30 kraadi sooja ning mina sain ninaseljale juba esimesed tedretäpid. Mõned üksikud kärbsed lendavad toas ringi, õues vulisevad veed, asfalt paistab kohati-kevad on käes ka siinmail. (Selle fakti jätan ma enda teada, et metsas on lumehanged meetrist kõrgemad ning inimesed harrastavad endiselt suusatamist). Ahjaa, veidike ka minu unereziimist. Olen üldiselt parandamatu unekott olnud ning pigem ööinimene, kuid viimastel kuudel ärkan väga vara, vahel koguni juba seitsmest. Tavaline ärkamisaeg on kl. 8.00 ning siis jäängi üles ning asun päevatoimetuste kallale tegutsema. See on midagi veidrat, mille ma panen raseduse arvele. Kuigi paar viimast päeva olen suurest väsimusest kl.10-ni punnitanud magada, on ka see täiesti ime minu puhul. Kas tõesti toimivad mingid salapärased bioloogilised mehhanismid, mis valmistavad mind ette emarolliks. Siis ju enam lõunani magada ei saa? Olen hoolsasti toitumispäevikut pidanud, sest homme on mul aeg toitumisterapeudi juurde. Ma usun, et söömise kohta ütlemist ei tule, sest saan nüüd kenasti lihatooteid ja ka piimatooteid tarbida, lisaks rasvast ja magusat ülemõistuse ei söö. Joomist olen teadlikult piiranud, aga see on väga raske. Pidev joogijanu sunnib mind 3 liitrit jooke ööpäevas tarbima (kui end piiran). Kui jooksin alati, mil janu tunnen, siis oleksid kogused suuremad. Eks homme kuuleme, mis terapeut minu joomisharjumustest arvab. Ahjaa, paari päeva pärast on ühe maailma kõige armsama põnni issil sünnipäev. Valmistume vaikselt selleks, tsss!!!

6. kuud raseda catwalk

Kurikuulsad rasedate teksapüksid. Ilusad ja mugavad!

Mõned fotod ka:

Olenevalt riietusest paistab kõht suurem-väiksem

Abikaasa valitud uus rasedapluus.

Kodus eelistan kanda kleite.

Kõht kasvab tasapisi...

2011/03/14

Tagasi Soome

Tõusin täna hommikul juba 6:30 (!) üles, et jõuda laevale, mis viib mind vähem kui kolme tunniga Tallinnast Helsingisse. Kevad annab endast selgelt märku varajaste valguskiirtega, mis tungivad akendest sisse juba poolseitse hommikul. Ka õhtuti on kaua valge. Teate, suvi ei ole tõesti enam kaugel. Põnnike kõhus on ka järjest aktiivsem, kasvab-kasvab. Kohtume varsti :)
Hommik laevas algas päikesetõusu ja korraliku rappumisega-meri on ju veel jääs. Meresõidul lõbustan end artikli kirjutamisega. Teemaks laiemas plaanis ärevushäired.

Veidike veel nädalavahetusest. Laupäeval käisime emaga Estonias muusikali Pipi Pikksukk vaatamas, ootused ei olnud kõrged, aga üllatusin meeldivalt. Suurepärased tantsuseaded, hoogne tempo, ilusad laulud... ajakohane alltekst. Ja "Põhjamaa" laul tekitas ikka kananaha ihule küll. Ma ei tahaks eilsel seminaril pikemalt peatuda. Lühidalt: kerge pettumus, ei midagi uut, käibetõed jms.

2011/03/09

Tegemistest Eestis

Pühapäeval on mul võimalus osaleda ühe projekti raames Patrick M. Houser’i ja Binnie A. Dansby seminaril sündimise väest. Päeva esimeses pooles on töötuba-TERVITADES ISASID, kus on võimalus saada uusi teadmisi, omandada oskusi ja suurendada enesekindlust töös isadega sel olulisel ajal, kui perekond sünnib.

"Toetada ja hoolitseda raseda naise eest, kes liigub teadliku, pehme ja väestava sünnituse poole, on kõige tähtsam töö, mida keegi meist teha saab." /Binnie A. Dansby/

Pärastlõunal jätkub seminar teemal-SÜNNITADES PEREKONDA (sügavama teadlikkuse äratamine, et märgata esmase inimkogemuse olulisust ja mõju). Kuulata saab temaatilisi loenguid:

- Sinu ja su lapse sünnieelne teadlikkus

- Tõelise sisemise lapsevanema ülesleidmine iseendas

- Emotsionaalne ja praktiline valmisolek lapse saamiseks

- Vastuvõtmise kunst

- Issi, su beebi vajab sind!

- Raseda naise eest hoolitsemise seos inimaju arengu ning edukate suhete loomise vahel. Miks see on meile oluline?

„Sünni kvaliteet mõjutab elu kvaliteeti, mis omakorda määrab ühiskonna kvaliteedi.

On lihtne märgata, et iga üksikisiku hoiakud ja käitumismustrid peegelduvad rahvuste poolt väljendatud hoiakutes ja käitumistes."

/Binnie A. Dansby/

„Enamiku naiste jaoks peitub eduka raseduse, sünnituse ja imetamise saladus oma mehe poolt pakutud hoolitsuses.“ /Patrick M. Houser/

Loodetavasti tuleb huvitav seminar, tänud Kairele!

Muudest tegemistes. Anatoomia eksam sai maksimaalselt hästi sooritatud, nüüd saan rahuliku südamega akadeemilisele puhkusele jääda. Soolas on ka mõned artiklid, seega peaks tegevust suveni jätkuma. Soome naastes jätkan vesijooksu treeningutega, Eestis olles olen piirdunud jalutamisega. Mis siis veel? Laupäeval käisime emaga Draamateatris Kivirähu "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" vaatamas, hämmastavalt ajakohane. Soovitan. Naerda saab ka.

Eile oli naistepäev, mina veetsin selle päeva hoopis naiste keskel-kohtusin tädiga, kes tõi mulle taas hunniku riideid (kõht ju paisub) ning veneaegse vahvlimasina, õhtul olin sõbranna juures krõbedaid vahvleid küpsetamas. Maitseelamus oli muidugi hunnitu...

Kõhuelanikust ka veidi. Ta on muutunud rahulikumaks, rahmimist kõhus tuleb harvem ette. Eile hilisõhtul tundsin selgelt, kuidas ta end kõhus ümber keeras. Seda oli tegelikult lausa silmaga näha. Meil käivad veel sellised mängud, et tema teeb toks-toks jala või käega ning mina siis koputan, patsutan või silitan vastu. Ja nii uuesti-uuesti.. Kõht kasvab mühinal, teisipäeval on nõuandlas aeg, siis saan jälle rohkem kirjutada. Ahjaa, toitumisterapeudile tuleb ka lähiajal minna, pean 3 päeva kohta päevikut pidama... õnneks hetkel on söömine normaliseerunud, seega ma pakilist vajadust sinna minemiseks ei näe, aga kiri mulle broneeritud ajaga tuli koju ja käin ikka kindluse mõttes ära.

Soome minnes hakkame käru ja voodi tellimisega tegelema. Sellest pikemalt tulevikus.

2011/03/01

Kevad-kevad...

Kuigi öeldakse, et armastus on kevad sinus, võib selle mõtte vabalt ümber pöörata. Kas pole hoopis kevad armastus sinus?

Pärast pikka karget talve, kus külmapügalad ulatusid hommikuti kolmekümne viie kraadini, on täiesti värskendav sattuda sooja, paitavasse kevadesse. Jah, ma tean, et tegelikult pole ju kevad veel käes ning kevadest saame rääkida pigem olemuslikult kui kraadiliselt, kuid esimesed intensiivsed päiksekiired, mis nõuavad päikseprillide kandmist, lume alt paljastuv asfalt ning sulav lumi on piisav selleks, et see puhuks lõkkele kevadetunde. Ehk tundub minu mõttekäik eestlasele veider, sest ega ju mõned miinuskraadid ja märtsi esimesed kuupäevad need kõige õigemad kevadekuulutajad ole, aga saage ka minust aru-olen viimased kuud viibinud Soomes, kus oli kordi külmem ja olemine Eestis on nagu ajas rändamine. Muide, sama fenomen tabas mind eelmisel sügisel-olin eelnevalt imetlenud Eestis koloriitseid vahtraid ja kollast sügispäikest, ühte Soome provintsilinna saabudes aga ootas mind ees lumi. Jah, paks lumi ning seda oktoobrikuus.

On vist selge, et olen tervelt nädala viibinud Eestis ning kuna mul õnnestus arstiaega Soomes veidike edasi lükata saan olla siin veel kaks nädalat. Juhheeeii... Mul on lausa eluvaim kodumaal sisse tulnud. See nn. kevad, millest ma räägin (armastus minus endas ehk?) on pannud mu liikuma, tahan pikki kilomeetreid mööda linna ringi tuhiseda ning ahmin kõike ilusat endasse. Eile vaatasin aknast kodukirikut ning saginat täis pärnaalleed... ma olin õnnelik. Olen praegugi.

Neljapäeval pean anatoomia eksami sooritama, seetõttu lõpetan nüüd postituse. Tuleb sundida end õppima, kuigi võrreldes kalli abikaasaga on mul ikka veel pikk maa käia-tema nimelt õpib iga päev tund-kaks. Eks järjepidev õppimine olegi eelkõige töökus, mida minus vist veel nii palju ei ole. Laisk olen, jah... armastan viimasele minutile oma tegemised jätta, aga õnneks suudan end siiski kokku võtta ja olulisele fokusseerida. Vajun nüüd raamatute kuhja alla... 2 päeva ei kuule te minust midagi. Mitusada ladinakeelset terminit ootab omandamist.

Esimene ultraheli

Päev enne aastavahetust tehti esimene UH, kus mõõdeti kuklavoldi paksuseks 0,3 mm (0,6 mm). Kui volt on üle 2,5 mm, siis on risk Downi sündromile ja mõningatel juhtudel loote südamerikkele. Olen enne ja pärast esimest ultraheli uurinud netiavarustest teiste pisikeste kuklavoldi suurusi, aga nii väikest arvu pole ma kellelgi leidnud. Väga hea tunne oli, et kuklavolt ei olnud kõrgenenud. Ma sattusin headest uudistest nii elevusse, et ütlesin abikaasale pärast protseduuri:" Meil sünnib vist geenius (ikka isasse)." Ahjaaa, kogu protseduur võttis aega 45 minutit tavapärase veerandtunni asemel, sest väike mudilane tegi mõnusat uinakut kõhus ja ei lasknud ennast mitte millestki häirida. Ultraheli teostanud ämmaemand üritas koputada kõhtu ja beebikest äratada, aga tema keeras end teisele küljele ja nohises edasi (vähemalt uni on sama hea kui minul). Lõpuks saime siiski kuklavoldi mõõdetud ja minu mäletamist mööda kaalu ja pikkust siis veel ei öeldud, oli ta ju alles 12+5 nädalat vana. Nägime väikest täpikest ka reaalajas (4D ultraheli abil) ning ta oli üsna UFO- moodi, suur pea ja väike keha. Saime hunniku fotosid ka kaasa, mis on kõik kenasti hoiule pandud. 4D UH pilti ekraanilt jälgides tundus mulle, et nägin mingit asjandust jalgade vahel, seetõttu olin alates sellest hetkest veendunud ka lapse soos. Abikaasa ütles, et tema ei näinud midagi ning tema sõnul oli see nabanöör, aga nüüd tagantjärgi targutades oli mul ikkagi õigus.
Lisaks võeti minult vereanalüüsid, mis saadeti Kuopio Ülikooli laborisse uuringutele, aga ka need olid korras. Paar päeva hiljem kuulasime tibukese südamelööke-153 x minutis. Minu hemoglobiin oli 145, mis on veidike liialdades võrdne tippsportlase omaga. Kui tavaliselt olen võidelnud kõrge vererõhu ja madala hemoglobiiniga, siis raseduse ajal on need näidud ideaalses korras (vererõhk 112/83; 113/73; 112/78-pole paha).
Meile mõlemale jäi meeldiv kogemus esimesest ultrahelist, hiljem läksime minu mäletamist mööda kuskile tähistama ka... aga enam ei suuda meenutada kuhu. Ilmselt ChinaMani.

2011/02/27

Kosume... :)

Kui ma lõpuni aus olen, siis tegelikult kõht veel nii suur ei ole.
Foto jaoks punnitasin ekstra kõhtu ettepoole kaldu.
Aga kosunud olen (oleme) siiski kenasti.

2011/02/24

EV-93. aastapäev

Kuigi ma pole juba aastaid püsivalt Eestis elanud, on kodumaa minu jaoks midagi erilist... Mul on hea meel, et olen EV aastapäeval Tallinnas ning saan olla "omade" keskel. Täna tegime koduseid toite-kartuliputru hakklihakastmega ning napoleoni -kooki. Imetlesin kauneid rahvustikandeid, kuulasin Tõnis Mäe muusikat... ja leidsin, et kodus on hea olla. Kuigi teed on libedad ja valdav osa eestlasi armastab selle üle viriseda, siis mina seisin oma kummisaabastega kenasti püsti ja nautisin karget talvepäeva täiel rinnal.
Täna käisime emaga beebile riideid ostmas. Tulevane vanaema on varunud kõige ilusamad hilbukesed, voodipesud, kardinad, magamiskotid pisikesele beebipoisile... täna sai põnni garderoob taas täiendust. No veab ikka mõnel tegelasel, ise sahmib alles kõhus, aga juba on teda ootamas maailma kõige ilusamad asjad ja paremad sugulased. Tulevane isa on üsna sarnane vanaemaga, lapse jaoks pole millestki kahju. Tahetakse üks kena valge masin kärutamiseks muretseda, samuti on juba pilk heidetud turvahällidele.
Mina kosun kenasti, sobivate pükste leidmine on juba üsna keeruline. Õnneks mu tädi tõi ühed püksid mulle, millega saan ilmselt paar nädalat mööda saata... Side lõpp!

2011/02/20

Rasedusaegne toitumine

Internetist võib leida tuntud toitumisnõuande: söö lahjat, söö vähem suhkrut, söö mitmekesist toitu, ära söö liiga palju! Pean tunnistama, et mul ei ole vähimatki probleemi seda järgida, sest isu on mul rasedusega eriti väikseks jäänud ning kõht saab väga kiiresti täis, vahel pean end lausa sundima rohkem sööma. Olen kuulnud linnalegende rasedate veidratest isudest, kus inimesed on söönud liiva, kriiti, sütt ja muid ebatavalisi asju, ilmselt mineraalide puudusest. Samas on mõnedel rasedatel isu mingi kindla toidu järgi, ühed armastavad sokolaadi, teised ohtrates kogustes liha jne. Mind siiani see puudutanud ei ole, kui v.a. minu suur armastus kirsstomatite järgi. Vahel unistan, et mul oleks suur ämbritäis pisikesi magusaid kirsstomateid ja ma toituksingi ainult nendest.

Eile ujulast tulles küsis tulevane isa, et mis toidust ma hetkel unistan. Pidin tunnistama, et neelud käivad tema tehtud mungoa idudest salati järgi. Ta ütles imestades, et ta ei tea ühtegi inimest, kellele tegelikult meeldiks nn tervislik toit, aga mulle tõesti meeldib. Kui ma saan valida küpsiste või juurviljade vahel, siis valin mõtlemata viimased, kusjuures eriline juurvilja sõber pole ma kunagi olnud. Veel armastan ma beebiporgandeid, kokteilikurke, ploome, viinamarju, õunu ning liitrite viisi vett, õunateed või jõhvikamahla.
Kõik ei ole päris vaevusteta siiski läinud, nt. detsembris oli mul söögitoruplõetik, tugevad kõrvetised ning igasugune söömine oli raskendatud. Samuti pole ma pääsenud teravnenud lõhnatajust, iiveldusest ja oksendamisest, mis ei tee söömist just lihtsaks. Kuigi öeldakse, et oksendamine kaob peale esimest 3 kuud, siis minu puhul see paika ei ole pidanud. Kala-ja lihatooteid ei ole ma ka kuude viisi saanud süüa, sest ma oksendan need kohe välja. Püüan proteiine saada ubadest, hernestest, munast jms. Kuna piimatooted tekitasid samalaadseid probleeme, siis olin sunnitud neist ajutiselt loobuma, olen võtnud lisaks D-vitamiini ja kaltsiumi toidulisandeid. Hetkel saan juba valikuliselt piimatooteid tarbida, nt. maitsestamata jogurtit, mida segan toorsalatitesse. Panen siia enda lemmiksalati retsepti: ohtralt tomateid, sibulat, murulauku ning paar spl. konservherneid, mungoa-idusid (kellele meeldib, võib lisada ka konservsampinjone); eelnev tuleks segada väherasvase maitsestamata jogurtiga ning valmis see ongi.

Plaanid suveks on suured-teha rõdule miniaed, kuhu panna kasvama kirsstomatid, minipaprikad, amplimaasikaid ning maitserohelist. Kevadel võiks ka mungoad aknale idanema panna... Söömisest veel nii palju, et magusaisu on mul 100% kadunud, kuigi eriline magusalemb pole ma kunagi olnud. Koogid, küpsised, kommid jätavad mu täiesti külmaks. Ahjaa, vahel patustan minagi-mulle meeldivad friikartulid ja kerged pizzad, aga õnneks isu rämpstoidu järgi on väga harva, seega võin suures osas enda toitumisega rahul olla. Hemoglobiini ja suhkru tase veres on normis, seega hetkel muretsemiseks põhjust ei näe. Märtsis käin siiski medõe soovitusel toitumisterapeudi juures ära, et menüüd mitmekesistada ning saada uusi ideid, kuidas kaalus juurde võtta. Hetkel on minu kaaluiive väike olnud, ent kõht kasvab vaatamata sellele. Eile ujulas üks naine mainis, et mul olla nüüd viimase nädalaga nähtav kõht esile kerkinud. Ahjaa, juba paar nädalat on kõhuelanik endast märku andnud müksudega kõhus. Kui ma olen paar tundi söömata, siis ta annab endast tavaliselt märku või kui kuulan muusikat. Samuti mõjutab tema aktiivsust minu tundeelu. Kui olen rahulik, on ka tema rahulik ja vastupidi.

2011/02/16

Muusika

Kui mina alles ema kõhus olin, siis otsustas ta klaverimängu õppima hakata; pianisti ei tulnud temast ega ka minust, kuid armastus muusika vastu kandus läbi imeliste helide ka minuni. Loomulik jätk oli lastemuusikakool ning alates sellest ajast on vaieldamatult mu lemmikinstrumendiks klaver. Endamisi mõtlesin alati, et kui ma beebit ootan, siis tahan kahte asja-palju viinamarju süüa ning igapäev klaverit mängida. Kahjuks Soomes mul see võimalus puudub, seetõttu teen kõhubeebile muusikateraapiat youtube`i abil.
Olen korduvalt kuulanud järgimisi laule, mis sobivad eriti hästi rasedatele, kõhubeebidele ning väikestele lastele. Laulud on rahulikud ja positiivset meeleolu loovad:

Hetkel on meie mõlema lemmiklaul Kait Tamra "Lubadus." Selle laulu saatel käib kõhus mõnus õõtsumine... Lugu saab kuulata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=I5eBO2f5Cdo&feature=player_embedded

Ja sõnad on järgmised:

Päiksekullamaale
ma ootan sind,
ma ootan sind.
Päiksepoolsed aknad
saad oma toal,
saad oma toal.

Kuu ja tähed
taevas siis on
lähemal veel
kui kunagi.
Kui neid
ma sulle
siis alla tuua
kord lubasin,
kord lubasin.

Päiksekullamaale
ma ootan sind,
ma ootan sind.
Päiksepoolsed aknad
saad oma toal,
saad oma toal.

Kõik mis sulle
siin kord,
siin kord
andmata jäi,
nüüd luban ma.
Päiksekullamaale
ma ootan sind,ma ootan sind.

2011/02/14

Head sõbrapäeva!

Täna on 14. veebruar ehk rahvusvaheline sõbrapäev.
Sokrates on öelnud, et ilma sõpruseta pole inimestevahelisel suhtlemisel mingit väärtust. Kuigi kiire elutempo juures ei ole alati võimalik teiega kohtuda nii tihti kui tahaks, peaksime siiski kandma kalleid sõpru südames, et keegi neist ei saaks hetkekski öelda, et tal on seal kitsas. Armsad sõbrad, ilusat sõbrapäeva ja palju sooje naeratusi ja kallistusi sellesse päikselisse ent külma talvepäeva.
Meie abikaasaga plaanime tänase päeva enda jaoks veidi erilisemaks muuta kinokülastusega. Plaanis on vaatama minna filmi "127 tundi." Film jutustab meile tõestisündinud loo mägironija Aron Ralstonist (James Franco), kes Utah’ hiiglaslikes ja peaaegu inimtühjades kanjonites matkates jääb kogemata kombel kättpidi kinni kitsa kanjoniseina ja suure kivirahnu vahele. Selles looduse poolt seatud lõksus veetis Ralston järgmised 127 tundi ning vabanemiseks ja eluga pääsemiseks tuli ette võtta midagi pretsedenditut-raiuda endal käsi maha. See film on ood elutahtele, mis meie kõigis hinges kusagil vaikselt pulbitseb...

Sõprus valitseb ainult heade inimeste vahel.

/Diogenes/

Sõprus ütleb vähe meelitusi,

kuid annab nõu niipalju,

kui seda suudab.

/H.De Balzac/

Võida endale sõpru heade tegudega.

Selles seisnebki TÕELISE sõpruse mõte.

/Abul-Faradj/

Ole viisakas kõikide vastu,

kuid sõbrusta vähestega;

ja proovi neid väheseid hoolikalt,

enne kui kingid neile oma usalduse.

Tõeline sõprus on taim, mis aeglaselt kasvab.

Ta peab läbi tegema katsumusi

ja vastu pidama saatuselöökidele,

enne kui on õigustatud kandma seda nimetust.

/G. Washington/

2011/02/13

Ujumaskäik ja šoping

Kraadiklaas rõdul näitab viimasel ajal regulaarselt 20 külmapügalat, seetõttu on minu liikumine õues oluliselt vähenenud. Olen püüdnud seda kompenseerida ujula külastustega. Kuigi ma ujuda ei oska, siis korraliku koormuse ja mõnusa enesetunde saan vesijooksust. Kinnitan vesivöö ümber keha, see hoiab mind pinnal püstiasendis ning seejärel jooksma...
Vesispordiga käime tegelemas haigla ujulas, mis asub kalju sees. Väga mõnus!
Kallis abikaasa käib tavaliselt enne ujumist ka jooksmas ning spurdib seejärel 30 minutit tõhusat vesisprinti basseinis. Minu pingutuste kohta vees ütles üks medtöötaja, et ka tema oli rasedana hoolsasti ujumas käinud ning lapsest tuli professionaalne ujuja. Kas kõhus trallitab tulevane Indrek Sei, no ei tea... :)

Õhtul ostsime beebipoisile esimesed riided-armsad sipukad ja pehme jakikese. Rasedariideid pole siiani vaja läinud, kuid tavapärasest veidi suurema vabaaja komplekti ostsime minulegi. Mis peamine, see näeb seljas tõeliselt hea välja. Õhtu päädus taas filmide vaatamise ja kirsikoogi maiustamisega. Kuigi pean tunnistama, et suurem magusasõber on siiski tulevane isa. Mina eelistan endiselt kirsstomateid, beebiporgandeid, jõhvika mahla ja muud sellist. Terviseõde, kelle juures nö. jälgimisel olen, tegi mulle saatekirja toitumisterapeudi juurde. Võimalik, et ma ei saa piisavalt proteiine toidust. Mnjah... liha ja kala ei lähe endiselt alla. Minu kaaluiive on olnud 4,5 kuu jooksul 500 grammi. Lapse parameetrid on aga korras, paar päeva tagasi kaalus ta 270 grammi ning ka südamelöögid olid ilusad. Päevasel ajal beebi magab, õhtuti hakkab end kõhus liigutama. Arvatavasti ööinimene nagu ma isegi :) Ahjaa, täna on juba pool ootusaega möödas, suvi ei ole kaugel.

2011/02/11

Sinised uudised

Eile, 10. veebruaril (18+5 rasedusnädalal) käisin ultrahelis, looteanatoomia uuringul. Ämmaemand luges sõrmed-varbad kokku ning ütles iga kehaosa eraldi jälgides "erittäin hyvä." Pisikene tibu kaalus 270 grammi. Pikkust ei olnud võimalik mõõta, sest kõhuelanikul olid parasjagu käsil omad mängud (üks neist on nabanööriga mängimine) ja ega siis paigal ju ei püsita... Kuigi olen algusest peale teadnud, et meie perre on tulemas pisike džentelmen, kellega emme juba vaimusilmas kohvikutes koos käib, sain eile sellele kinnitust. Kas nüüd kinnitust, aga suurema tõenäosusega pidi siiski beebipoiss kõhus trallitama. Nägin 4D-ultraheli abil pisikest ka nö reaalajas ja pean tunnistama, et ta oli jahmatavalt sarnane oma ema ja isaga. Ega ma ei saanudki täpselt aru, kelle nägu ta siis rohkem oli. Ilusa portreefoto sain aga koju kaasa.

Esimesest ultraheliuuringust ning nõuandlakäikudest kirjutan pikemalt juba järgmistes postitustes. Eilsest veel... plaan oli ultrahelisse minna kalli abikaasaga, kes töötab samas haiglas, aga ta pidi samal ajal osalema erakorralisel operatsioonil. Kuigi viimase minutini vaatasin aknast välja ja lootsin sisimas näha ühte rohelisse riietunud kuju, ei olnud tal võimalik seekord töölt ära lipsata. See-eest õhtul tuiskas ta esimese asjana jope seljas, saapad jalas magamistuppa ja küsis naeratades:" Noh?". Mina muidugi kruvisin veel ootusi üles ja näitasin tulevasele issile portreefotot ja rääkisin uuringust; lasin tal veel arvata viimast korda sugu, aga ka tema sisetunne ütles õigesti ning õnnelikud olime lõpuks mõlemad. Kui ta oli lõpetanud õppimistuuri ja teinud väikse metsajooksu (-20 kraadiga) kodu lähedal olevas metsas, siis sõitsime autoga keskusesse tähistamaks siniseid uudiseid. Aasia köögi asutajatena polnud kahtlustki, et läheme China Mani. Mina valisin hõrgutise nimega "Malaysia," mis sisaldas pähklist panangkarrit, tomateid, annanassi, laimilehti, riisi ning broilerifileed. Kuna toit oli nii maitsev, siis ma ei jõudnud isegi jälgida, mida tulevane isa endale tellis. Hiljem läksime K-Citymarketisse beebiriideid uudistama ja tõdesime, et valik on kehva. Seejärel siirdusime koju filmiõhtule Charlie Chapliniga ning olgu öeldud, et täpiks i-l olid kaneelirullid sidruniteega ning mõnus seltskond.

2011/02/10

Tere tulemast!

See ajaveeb on rasedusest, emaks kasvamisest ning kõigest subjektiivsest, mida ma olen esiklast oodates kogenud. Blogi on pühendatud eelkõige meie tulevasele beebile, et tal oleks tulevikus huvitav lugeda, mis toimus sel ajal, kui tema veel rahulikult kõhus pesitses.

„Enne, kui Sind viljastati, ma tahtsin Sind. Enne, kui Sa sündisid, ma armastasin Sind. Enne, kui Sa olid siin ilmas tunni elanud, ma olin valmis Su eest surema!“

/Maureen Hawkins/