Tegemistest Eestis

Pühapäeval on mul võimalus osaleda ühe projekti raames Patrick M. Houser’i ja Binnie A. Dansby seminaril sündimise väest. Päeva esimeses pooles on töötuba-TERVITADES ISASID, kus on võimalus saada uusi teadmisi, omandada oskusi ja suurendada enesekindlust töös isadega sel olulisel ajal, kui perekond sünnib.

"Toetada ja hoolitseda raseda naise eest, kes liigub teadliku, pehme ja väestava sünnituse poole, on kõige tähtsam töö, mida keegi meist teha saab." /Binnie A. Dansby/

Pärastlõunal jätkub seminar teemal-SÜNNITADES PEREKONDA (sügavama teadlikkuse äratamine, et märgata esmase inimkogemuse olulisust ja mõju). Kuulata saab temaatilisi loenguid:

- Sinu ja su lapse sünnieelne teadlikkus

- Tõelise sisemise lapsevanema ülesleidmine iseendas

- Emotsionaalne ja praktiline valmisolek lapse saamiseks

- Vastuvõtmise kunst

- Issi, su beebi vajab sind!

- Raseda naise eest hoolitsemise seos inimaju arengu ning edukate suhete loomise vahel. Miks see on meile oluline?

„Sünni kvaliteet mõjutab elu kvaliteeti, mis omakorda määrab ühiskonna kvaliteedi.

On lihtne märgata, et iga üksikisiku hoiakud ja käitumismustrid peegelduvad rahvuste poolt väljendatud hoiakutes ja käitumistes."

/Binnie A. Dansby/

„Enamiku naiste jaoks peitub eduka raseduse, sünnituse ja imetamise saladus oma mehe poolt pakutud hoolitsuses.“ /Patrick M. Houser/

Loodetavasti tuleb huvitav seminar, tänud Kairele!

Muudest tegemistes. Anatoomia eksam sai maksimaalselt hästi sooritatud, nüüd saan rahuliku südamega akadeemilisele puhkusele jääda. Soolas on ka mõned artiklid, seega peaks tegevust suveni jätkuma. Soome naastes jätkan vesijooksu treeningutega, Eestis olles olen piirdunud jalutamisega. Mis siis veel? Laupäeval käisime emaga Draamateatris Kivirähu "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" vaatamas, hämmastavalt ajakohane. Soovitan. Naerda saab ka.

Eile oli naistepäev, mina veetsin selle päeva hoopis naiste keskel-kohtusin tädiga, kes tõi mulle taas hunniku riideid (kõht ju paisub) ning veneaegse vahvlimasina, õhtul olin sõbranna juures krõbedaid vahvleid küpsetamas. Maitseelamus oli muidugi hunnitu...

Kõhuelanikust ka veidi. Ta on muutunud rahulikumaks, rahmimist kõhus tuleb harvem ette. Eile hilisõhtul tundsin selgelt, kuidas ta end kõhus ümber keeras. Seda oli tegelikult lausa silmaga näha. Meil käivad veel sellised mängud, et tema teeb toks-toks jala või käega ning mina siis koputan, patsutan või silitan vastu. Ja nii uuesti-uuesti.. Kõht kasvab mühinal, teisipäeval on nõuandlas aeg, siis saan jälle rohkem kirjutada. Ahjaa, toitumisterapeudile tuleb ka lähiajal minna, pean 3 päeva kohta päevikut pidama... õnneks hetkel on söömine normaliseerunud, seega ma pakilist vajadust sinna minemiseks ei näe, aga kiri mulle broneeritud ajaga tuli koju ja käin ikka kindluse mõttes ära.

Soome minnes hakkame käru ja voodi tellimisega tegelema. Sellest pikemalt tulevikus.