Head emadepäeva!

KALLILE EMALE!

Ott Lepland mängib klaveril ning laulab oma ema kirjutatud laulu. Veidi nukker meloodia, kuid imeliselt südamlikud sõnad. Selle laulu pühendan oma kallile emale...

Kuulata saab siit: http://www.youtube.com/watch?v=1p2Pf6nFcX4&feature=related
Mina sain täna emadepäevaks abikaasalt purgi vitamiine ja kehakreemi, saab ju minustki peagi ühe pisikese mürakaru ema. Loodetavasti suudan olla sama rahumeelne, mõistlik ning armastav, kui mina ema on alati olnud. Arutasime just täna, et mul on õnnelik ja seiklusrikas lapsepõlv olnud. Ma ei ole kindel, kas see oli minu kolmas või viies sünnipäev, kuid see jääb alatiseks meelde. Ema oli valmistanud mitmekorruselise ümmarguse tordi vahukoore ja maasikatega, umbes sellise nagu tänapäeva unistuste pulmades pakutakse. Kingiks sain arstikohvri ja kimbu rukkililli, küll ma olin õnnelik... Mitte kingituste üle, vaid et mulle taheti rõõmu teha (sellest sain juba väikse lapsena aru). Püüame ilusaid hetki ka oma pisipõnnile pakkuda...

Kuna mul fotokat ei ole Soomes, siis tegime videokaameraga mõned klõpsud rõdul. Näeme täpselt sellised välja nagu me magamata ja meikimata oleme ehk argised, kuid peamine eesmärk oli siiski kõhukest jäädvustada. Veel 62 päeva on jäänud, siis on kohtumisetund...

Õnn peitub väikestes asjades...

Tomatitaimed on hüppeliselt kasvanud, ilmunud on juba esimesed pärislehed. Raske uskuda, et nii pisike asi võib nii palju rõõmu valmistada. Isegi abikaasa käib igapäevaselt taimi piilumas ja imestab endamisi, et nad kasvavadki... (kõlab uskumatult). Mõelda vaid, et seemnest taime sirgumine toob suure naeratuse näole, mis siis veel lapse kasvamine pakkuda võib. Homme istutan iga taime eraldi potti ning lasen neil edasi sirguda. Üllataval kombel olen ma sisetunde järgi siiani kõik õigesti teinud (kastan sooja veega hommikuti, lehti märjaks ei tee, isegi mullakoostise kaevasin kraavist kogemata sobiva). Viimasel ajal lappan aiandusajakirju ning vaatan huviga erinevaid põõsaid, õunasorte, lilletaimi... tahaks nii oma aeda kujundada. Ma mõistan väga hästi oma tädi, kes veel suhteliselt kõrges eas läks maastiku kujundamist õppima. See protsess, mida elusloodusega vahetus kokkupuutes koged on võimas.
Eile olime mürakaruga kahekesi kodus, issi oli öövalves. Käisime rattaga sõitmas ning esimest korda liigutas ta sõidu ajal. Varem on vaikselt kõhus mõnulenud. Kardan, et ega ma pikalt enam sõita ei saa-hingeldan kergemini ning kõht jääb ka natukene ette. Katsun hetkel veel viimast võtta, juunis ilmselt tuleb muid alternatiive leida. Olgu öeldud, et jalutamine mulle ei sobi... hiljem saan ainult seljavalu sellest.
Olen nüüd 3 päeva ka tervislikult toitunud. Kirjutan tarbitud toidu/joogi üles ning õhtul analüüsin seda AMPSERi programmiga. Saan teada päevase kaloraazi, vitamiinid jms. Esimene päev oli raske, mõtlesin ainult söögist ja tundsin kohutavat nälga (olgu öeldud, et sain rohkem vitamiine toidust, kui päevas vaja läheb), kuid nüüd olen harjunud ning täitsa mõnus on veidi kergemaid toite endale lubada. Õhtul läheme kinno ja välja sööma, abikaasa tahab kangesti Koti Pizzasse minna, mis tegelikult lööks minu söömisplaanid veidike segamini. Tegelikult võin ju salati ka tellida, ega seepärast ei tasu veel lasta mõnusat õhtut raisku... Ahjaa, peaaegu 2 päeva kodust eemal olnud A ütles, et mul on kõht jälle kasvanud. Pidi ikka SUUR olema.

Eks väike põnn kasvab ju iga päev mühinal. Praegu pidi ta juba unenägusid isegi nägema ning suutma mingeid tuttavaid helisid meenutada. Seetõttu on oluline praegu näiteks muusikat lasta talle. Pärast sündi on ta võimeline seda ära tundma ning see pakub talle turvatunnet. Homme lähen sünnitussaaliga tutvuma ja saan meditsiinilise poole pealt kõik vajaliku info haiglast, kuidas täpselt asjad sünnitusel olema hakkavad.
Tegin taas suurpuhastust kodus, kuid aknaid pesta ei julgenud. Sellised äkilised liigutused võivad halvasti mõjuda, seetõttu pean ootama juunikuud, mil mu ema meile külla tuleb. Tema aktiivsust teades, lööb ta käed kindlasti külge.

Nõuandlas ja perekoolis käidud

Eile oli esimene "perhevalmennus" esiklast ootavatele paaridele. Kutsutud oli 9 paari, kelle perre on juuni lõpus, juuli alguses järelkasvu oodata. Jõime teed ja sõime küpsiseid, tutvustasime üksteisega ja rääkisime, kuidas rasedus on kulgenud. Lisaks rühmatööd ja arutelud. Vaatasime ka videot sünnitusest. Koju saime kaasa toreda õppematerjali DVD näol, kus on käsitletud raseduse, sünnituse ja imiku hooldamise temaatikat. Loengust jäi mulle üks asi eriti hästi meelde:" Naisel on 3 kohustust: sünnitada, imetada ja puhata. Ülejäänu jääb mehe hooleks." Tegelikult see käis küll haiglas toimuva kohta, sest seal on selline reegel, et mehed toimetavad haiglaköögis ja koristavad hiljem, kuid paljud naised paluvat seda vahvat ideed ka kodus meestel järgida. Eile õhtul küsisin A-lt üle, mis on naise kohus... õnneks oli tal kenasti meeles, kuigi võidurõõmsalt teatas ta mulle, et sinnani on 2 kuud aega ja praegu ei saa ma veel jalgu siiski seinale visata, icc Sain teada ka kohalike beebiringide kohta, muusikatunnid, ujumine ja kunstiring on siin täiesti olemas. Ujumas hakkab isa beebiga käima, muusikaringis mina... see on meil algusest peale selge olnud. Kuna minu klaver on Eestis ja siia vedamine osutuks äärmiselt keeruliseks, siis ma loodan sisimas lähitulevikus elektronklaverit endale saada. Oleks vahva koos pisikesega musitseerida ning talle unelaule mängida... Klassikalist muusikat olen ta juba praegu youtube ja plaatide vahendusel kuulama harjutanud. Tegelikult tunnen ennast pärast eilset koosviibimist äärmiselt kindlalt, võtsime kõik olulised etapid läbi. Saime ka plaanid koju, kus on täpselt kirjas, et millal haiglasse minna, kuidas hingata, missugused asendid avamis,-ja pressimisfaasis head on (pildidki juures), lisaks ABC isale, kuidas ta saab sünnitusel abiks olla, mis on tema roll jne. Isegi teatud tehnikaid õpetati kohapeal isadele, mis pidid naistel sünnitusvalusid leevendama... no eks näis, kas juulis veel miskit meeles on. A-le muidugi midagi uut seal polnud, sest ta on ju korduvalt sünnitustel osalenud ning teab meditsiinilist poolt paremini kui üritust läbiviinud ämmaemandad, aga ta tahtis kaasa tulla ja jäi kokkuvõttes üritusega rahule. Muide, soomlased on ikka nii tagasihoidlikud ja vaiksed, ma olin ikka nii hämmingus. Võimalik, et lihtsalt algul ei saa vedama... ehk järgmisel korral on inimesed juba avatumad. Kuna mul oli enne perekooli ka nõudandlas visiit, siis veetsin pika päeva linnas ning eks kõhtki läks veidike tühjaks, lisaks väsimus ja natuke kitsad teksad, see kõik kokku pani pisikese mürakaru kõhus korralikult trallitama. Perekooli ajal marutas ta ikka mõnusasti kõhus...
Veidike visiidist terviseõe juurde ka. Eile, 30+3 nädalal, olid beebi südamelöögid 142 x minutis (varem on kiiremad olnud, kuid rütm oli ühtlane ja kõik on siiski normi piirides). Emakapõhja kõrgus oli 28,5 cm, polnud eriti suurenenud, seega viimasel ajal olen mina rohkem kosunud kui pisike ilmaime kõhus. Mul oli 3 nädalaga 3 kg juurde tulnud, kommenteerida ma ei oska ega tahagi seda, kuid õnneks sellest probleemi ei tehtud. Rasedusega 10 kg nüüd täpselt juurde tulnud, raseduseelse kaaluga 9 kg lisandunud. Kuni 16 kg pidi normaalne olema, ise arvan, et kokku tuleb vast 14 kg. Vererõhk ja hemoglobiin olid normis, enesetunne on mul hea (seljavalusid ja muid hädasid ei ole). Olen üsna aktiivne, igapäevaselt ikka 10 km-d rattatuurid ning võimlemised. Valmistoidud ning magusad joogid on nüüd unustatud, olen taas siirdunud tervislikele radadele (puuviljad, juurviljad, vesi, jäätee, pudrud, natuke liha, kodused toidud jms). Põnn on järjest aktiivsem, seega võib juhtuda, et varsti ei saa ma enam üldse magada. Ta on nüüd külgede vahele ka pugenud, seega külili magamine ei taha ka enam hästi õnnestuda (saan kohe vopsu kui külili keeran). Selili ei tohi magada, sest see surub suured veresooned kinni ja nii ei saa ma ise hingata. Kõhuli aga pole võimalik magada. Nõuandlas juba öeldi ette, et kui uneprobleemid tekivad, siis tuleb saatekiri psühhiaatriakliinikusse ja saab unerohte, mis pidid lapsele ohutud olema. Ma ise jätan vist selle "võimaluse" kasutamata, sest olles psühhofarmakoteraapiaga natuke rohkem kursis kui keskmine inimene, siis päris ohutu see siiski ei ole (eriti rasedal).
Ilmad on jahedad ja üleeile tuli isegi veidike lund, kuid mind see ei sega. Ka tomatitaimed kasvavad hoogsalt, otsene päike vist polekski neile hea. Till on ikka kidur, sama lugu oli ka eelmisel aastal...
A on üsna veendunud, et ma kavatsen pärast lapse sündi pisikest rohkem endale hoida, sest ma olen vahel selliseid jutte rääkinud, et ta on nii armas nunnuke ja ma võtan ta kohe kaissu jne. Ütlesin, et isa saab kõhukotis kandmise privileegi endale, aga ta ütles, et tahab ka süles hoida... Ma olen vist piisavalt hullumeelse mulje jätnud, et ei luba teistel last sülle võtan, aga nii see pole. Issi ja vanaema saavad auga lapsega igal võimalusel tegeleda, mina takistusi neile ei tee. Ülejäänud inimesed peavad tõepoolest kaugelt vaatamisega esialgu leppima :)

Nimedest

Tüdrukule oli meil nimi algusest peale olemas, jätan praegu enda teada. Ka varunimi, Olivia, jääb tallele. Poisi nimedega on keerulisemad lood. Leppisime raseduse algusjärgus kokku, et pojale panen nime mina ja tütrele abikaasa. Hetke seisuga lasub nime panemise au siis minul, kuid eelduseks oli, et nimi peab ka abikaasale meeldima. Ükski minu pakutud nimedest ei meeldinud talle (Frederik, Franz, Hugo, Sebastian jne) ning tema pakutud nimedest meeldisid mulle 2 nime. Üks neist oli Vicente, mis jääb minu arvates liiga võõrapäraseks ja keeruliseks ning see teine nimi oli täitsa armas. Hetkel kutsumegi väikest mürakaru meile mõlemale meelepärase nimega, mida ta hakkab kandma ilmselt kogu ülejäänud elu.
Kahju on ainult sellest, et minu sõpradele ning emale see nimi väga ei sümpatiseeri, kuid küll nad harjuvad.
Kui kellelgi on häid nimede ideid, siis võib kommentaariumisse jätta need. Ma olen siiski veel avatud uutele nimedele.

Raseda isudest ja söömisest

Nagu minu postitusi lugedes aimata võib, siis need ajad, mil tarbisin ainult puu,-ja köögivilju on ammu möödas. Söögiisu on kenasti taastunud, lausa mitmekordistunud. Beebi kasvades tunnen järjest enam vajadust ka ise rohkem energiat saada, mõtlen sageli söögist ja söömisest. Loomulikult kuuluvad mu lemmikute hulka endiselt õunad, kirsstomatid, porgandid ning jäätee või mahlad, kuid lisandunud on ka suur armastus jäätise vastu, mida ma pole kunagi õieti armastanud ning kirg rasvaste soolaste suutäite järgi. Erilised lemmikud on pizzad ja kiirtoidukettide valmiseined (burger, friikad, jook). Kui ma lõpuni aus olen, siis neid pizzasid, burgereid, jäätiseid on ikka viimasel ajal päris sageli minu menüüsse sattunud. Meil on abikaasaga rumal komme tekkinud tähistada või lohutada end mingite sündmuste puhul just nimelt eelpool nimetatatud toitudega. Jah, hetkeks tekitavad nad nii mõnusa tunde, hiljem rasvuvaid reisi või lõua alla tekkinud lotikest vaadates kaob see kiiresti. Ainsa vabandusena saan ma tuua selle, et hetkel on kaaluiivse siiski normi piirides olnud (teisip. lähen uuesti nõuandlasse, siis selgub tegelik tõde) ning ma olen aktiivselt liikunud-pikad jalutuskäigus, rattaga sõitmised jne.

Söömisest veel veidike. Minu suur armastus aasia köögi vastu on kustunud ning vaevu-vaevu suudan endisi lemmikroogi süüa. Kuid see-eest olen (oleme) avastanud mehiko köögi ning burriitod, mida oleme juba 3 x viimase kuu jooksul valmistanud. Pilt ei ole just kõige ahvatlevam, sest ma endale panin vähem täidist (endiselt ei armasta eriti liha), kuid maitse on super. Kastmeks ananassi või troopika salsa, praetud hakkliha ja muu meelepärane.

Kala söömine ei ole mulle kunagi raskusi valmistanud, jõululauas olen ikka teisegi tüki lõhet taldrikule haaranud, kuid tohutu vastumeelsus kala (eriti lõhe suhtes) kestab siiani. Tegin abikaasale paar päeva tagasi lõhet ahjus ning ma tunnen veel siiani seda jubedat lõhna ahjus, brrr... Ma kardan, et ma ei suuda enam kunagi kala süüa, see ajas mind raseduse alguses nii hirmsasti iiveldama ja siiani on mingi blokk ees. Vot sellised lood. Beebike armastab muidugi ka puuvilju ja magusat, siis ägiseb mõnusasti kõhus...

Kommi ja shokolaadi endiselt ei taha, seisavad kapis mitmendat kuud juba. Õnneks haiglasest magusaisust olen pääsenud:)

Esimesed lumikellukesed...

Lumi on lõpuks sulanud, vaid mõnes üksikus kohas võib veel märgata valgeid laike... Üleeile korjasin esimesed lumikellukesed vaasi ning märkasin puudel pajuurbi turritamas.


Ka aknast välja vaadates võib lumiste puude ning jääkaane all peidus oleva järve asemel näha pungades puid ning sillerdavat vett. Veidi veel, siis algab juba suplushooaeg :)

Lihavõtetest ja muust

Soomes on need pikad pühad, tervelt 4 vaba päeva, sest ka II ülestõusmispüha on kalendris punasega märgitud. Meie mune ei värvinud, küll aga kihutasime ratastega 15 km linna ja tagasi, et tähistada vabu päevi mehise kõhutäiega. Mina, kes ma olen viimasel ajal ainult söögist ja söömisest mõtlema hakanud, tellisin suure pizza ning abikaasa piirdus kebabiga. Kojusõit oli küll veidike raske pärast toekat kõhutäit, kuid koju me siiski jõudsime. Lihavõtete nädalavahetusse jäid ka selle kevade kõige kuumemad ilmad, 25-30 C sooja näitas termomeeter rõdul. Vedasime madratsid rõdule ja praadisime end ikka korralikult pruuniks, minul tuli isegi veidike nahka kehalt, kuigi kasutasin kaitsekreeme. Enne ja pärast seda on ka mõnusalt sooje ilmu olnud ning ka päike on end üha sagedamini näidanud, kuid selline kuumus kordub uuesti ilmselt alles suvel. Kõhu katsin päevitamise ajaks märja rätikuga kinni, sest põnnikesele valgus ja kuumus eriti ei meeldi. Küll aga armastab ta rattaga sõitmist, siis on vaikus kõhus ning mõnuletakse... Viimased nädalad või ehk koguni kuu on väike mürakaru eriti aktiivne olnud-siputab end käte-jalgadega ikka väga tugevalt, vahel kõht koguni väriseb. Meile teeb see muidugi nalja, et mis actionit ta seal jälle korraldab. Hommikuti äratab ta mind korraliku karate-trenniga, sest kõht on tühjaks läinud ning vaja unekotist ema üles ajada. Kui olen söönud, siis rahuneb jälle maha ning on paar tundi vaikne. Päeval tahab ta niisama mängida ja vehkleb taas kõhus, õhtuti (eriti öösiti) on ta kõige aktiivsem, siis ei aita ükski asend ega silitus või jutt, tema tahab kõhus puselda ja mina lihtsalt püüan vaikselt magama jääda. Eile õnnestus see alles poolkolm öösel, tita oli müramise tujus. Nüüd ei häbene ta ka isa, demonstreerib lahkelt oma liikumisharjutusi talle ka. Vahel mul on tunne, et ta tahab läbi naba välja tulla...

Lihavõtete nädalavahetusse jäi ka minu potipõllumajanduse eksperiment. Plaan kirsstomateid kasvatama hakata on pikalt meeltes mõlkunud, kuid reaalsete tegudeni jõudsin paraku liiga hilja. Mu aiandusspetsialistist tädi küll ütles, et ma ei hakkaks enam seemneid mulda panema, lubas mulle valmis taimi anda, otsustasin ikkagi veidike katsetada. Tädi taimedest saab kindlalt suvel tomateid noppida, aga tahan näha, mis minu omadest välja tuleb. Tassisin kilekotiga kraavist mulda koju, veidike ka kivikesi ning võtsin külmkapist 2 viimast kirsstomatit, mille seest kookisin värsked seemned välja ning lükkasin need mulda. Poest sai ka tilliseemneid ostetud, aga nende saak ei tõota suur tulla... kuidagi kidurad. Tomatid hakkasid juba paar päeva hiljem võrseid ajama, tänaseks on 2 idulehte olemas ning taimekesi palju-palju.

Lähipäevadel istutan iga taime eraldi topsikusse ning jätkan eksperimenti (muideks kogu protsess on maksnud null senti, sest muld ja kivid olid tasuta, seemned võtsin külmkapist ning karpideks olid viinamarja ning kirsstomatite vanad pakendid). Karbikesed asetasin triikimislauale, mis on paraja kõrgusega, et ulatuda aknani (aknalaudu meil ei ole) ning vastavalt valgusele tõstan triikimislauda koos taimedega ühe akna juures teise juurde, et maksimaalselt valgust saada. Vahel viin aluse ka rõdule päikest püüdma.

Juulis 2011 sünnitavate emade kollaaz

Juulikate kõhud on taas kenasti ritta seatud. Leia pildilt mind üles!
(Vihje: mu riietuse värv annab lapse soo kohta märku).

Aprilli lõpus olid kõigil juulikatel päris nähtavad pallikesed ees :)
/Kollaazi autor on Kristin Aavik/

Emapakk (äityspakkaus) lõpuks käes

Eile saime üle 8 kg kaaluva emapaki kätte. Kõik vajalik lapse esimesteks elukuudeks on seal olemas. Riideid oli palju ja erinevates suurustes, seega hetkel mitte mingisugust vajadust juurde osta ei ole. Vanaema on varunud umbes teise sama palju riideid beebile, mis on jäävad nn käimisriieteks. Väga tore, et lisaks riietele oli pakis ka tekk, voodipesu, madratsikate, magamiskott, küünekäärid, juuksehari, termomeeter, kreem, raamatud jms. Kuna 2 komplekti on ka ökomähkmeid, mis on korduvkasutatavad, siis proovin kindlasti ka need ära, kuigi ilmselt jään siiski ühekordsete peale, sest nii on lihtsalt mugavam.

Eesti esimene psühholoogiaajakiri

UUS ajakiri "Psühholoogia Sinule" on trükist tulnud!
See on Eesti esimene psühholoogiaajakiri!
Nii-nii põnevad teemad!
Alates esmaspäevast saab jaemüügist osta!

Tellida saab http://www.tellimine.ee/tellimine/Ajakirjad/Naistele/Ps%FChholoogia+Sinule
e-meiliga: psyhholoogia@expresspost.ee

Tellijate vahel loositakse reis Bali saarele.
http://www.psyhholoogiasinule.ee/

Raport

27+3 nädalal käisime arsti juures. Teenindus oli küll nagu VIP-kliendil. Juba välisukse ees ootas mind ämmaemand ja õde, kes tuletasid mulle veel meelde, et enne annaksin proovide -vetsus uriininäidu. Seejärel mõõdeti vererõhku, kaalu, hemoglobiini ning ninnu-nännutati ette ja taha. Kaalu on kuuga lisandunud 2 kg, kokku kogu rasedusega 7,2 kg ning raseduseelse kaaluga võrreldes on lisandunud 6,5 kg. Prognoositi umbes 6 kg lisandumist viimase trimestriga. Vererõhk normis (118/79), emakapõhja kõrgus 27 cm (laps on mühinal kasvama hakanud!!!)ning lapse südamelöögid 150 x minutis. Hemoglobiin oli langenud 116-le ning soovitati rauapreparaate hakata tarbima. Täna ostsimegi preparaadid välja ja krõbistan neid nüüd usinalt. Arst oli ka meeldiv ja tegi nö läbivaatuse, kus selgus, et lapse pea on vaagnas (mis on hea) ning emakakael ka avanenud pole. Mõnel päeval on energiat palju, olen sõitnud rattaga 10-15 km tiire mägistel teedel ning pole isegi väga väsinud olnud. Samas järgmisel päeval valmistab füüsilist raskust isegi autost välja ronimine. Päevad pole vennad, aga viimane lõpp on füüsiliselt raske... õhupuudus on tihti ja kõrvetised. Kevad on ka käes, rattateed on kuivad ning päike paistab ka vahelduva eduga (olen isegi mõnusa jume näole saanud). Pisike lapsuke kõhus on nii aktiivne, vahel on tunne, et ta tuleb lihtsalt läbi naha välja. Käelöögid on tugevamad kui jalalöögid (ei tulegi jalgpallurit, pokisja vist). Magusat armastab ka beebike... kui maiustan, siis kohe ägiseb tema ka mõnusalt ja on pärast rahulik. Mulle on Coca Cola maitsema hakanud, ent kirsstomatite ja idude vastu ei saa endiselt miski. Toitumise osas on veel üks muutus-armastan nüüd jäätist, millest enne rasedust väga ei hoolinud. Üldiselt võin öelda, et laps ei lase muutuda laisaks. Kui jään kauaks koju jokutama, siis hakkab trall kõhus lahti. Rattaga ringi rallides mõnuleb tema ka kõhus ja isegi ei viitsi liigutada, ju siis meeldib nii. Abikaasa ostis mulle lahedad rattariided, endale ka... motivatsioon treenimiseks on eriti kõrge, icc. Soomes käib äge valimiste trall, pühap. on ju valimised. Üks arst saatis lausa nimelise kirja meile koju, et teda valiks, irw Abikaasa on palju tööl, ent juuli on kenasti vabaks võetud, et saaks pisikese kallikesega iga minuti koos olla. Me juba valmistume siin vaikselt sünnituseks ka. Otsustasin, et ma tahan palju valuvaigisteid ja vaikust (mulle ei meeldi mõte, et pisike nunnuke sünnib maailma kisa-kära saatel). Minu ema tuleb ka juuni lõpus meie juurde suveks külla, ootan väga seda suve. Hetkel ei tulegi rohkem midagi meelde...

Juulikad

Juuli pallikesed seadsid end märtsis ritta. Kas leiad minu pildilt üles?

Esimesed sõiduvahendid

Eelmisel nädalal alustasime beebi masinapargi rajamist: tellisime ära vankri, käru ning päiksevarju. Ostsime ka kõhukoti, kus "väiksel inimesel" (nagu minu ema armastab kõhubeebit kutsuda) on mugav end sirutada ja olla vabalt kontaktis ema, isaga. Suveõhtutel on linnas ka endal mõnus kandekotis beebiga jalutada, käed on ju vabad.

Rootsi tehasest peaks sportlik sõiduvahend meieni jõudma hiljemalt maikuu alguseks. Miks just see vanker? Esiteks mudelil on väga tugev sport-vankriraam, millel on teleskoopiliselt erinevatesse kõrgustesse reguleeritav lükkesang ja mis on ka üleviidav, kui päike või tuul häirivad last vankris. Kuullaagritel õhkrattad veerevad kergelt ning tagavad ka kehvematel teedel läbisõidu. Paljud vanemad on hädas talvel lumes manööverdamisega, sest rattad on väiksed ja jäävad lihtsalt lumme kinni. Kuna meil on kodu lähedal mõnusad metsarajad, siis on oluline ka mägisematel teedel sujuv rataste libisemine. Täisvarustuses sõiduvahend sisaldab mahukat vankrikorvi ning isteosa, mille saab saab lihtsa klõpsuga asetada raamile (kõik mida vaja sünnist kuni 3. eluaastani). Värvivalik oli kesine: must, sinine, beez ja valge, seetõttu ei olnud valik keeruline. Palavate suveilmadega oleks ebapraktiline osta tume käru, mis tõmbab päikest ligi. Ja kui peaks hoopis tüdruk sündima, siis tumedat värvi käru ei sobiks juba esteetiliselt. Valge värv on sobiv mõlemast soost lapsele (tasub mõelda juba varakult tulevikule-ehk on kunagi teinegi laps tulemas) ning nahkkate on kergemini puhastatav kui riidest pealiskate (see kogemus on mul nahkdiivani põhjal). Kui sooviks turvahälli raamile kinnitada, siis see võimalus on ka olemas. Kui peaks tulevikus perre juurdekasvu tulema, siis saab kinnitada teise lapse istme (lisavarustusena) istetooli külge või lisada sõidulaua, kus suurem laps saab püsti seista. Neid plusse, miks see sõiduriist meie jaoks sobivaimaks osutus on tegelikult veel ja veel. Kellel huvi, siis saab rohkem lugeda siit: http://www.emmaljunga.com/ee/Lapsevankrid/Leia_sobiv_mudel/Mondial_Duo_Combi-1185.html

Maikuus on plaan masinaparki täiendada turvahälliga ning tellida ära pikendatav lastevoodi. Beebipoes nägin vahvat vanni jalgadel, mille all on kaks sahtlit, kus on hea mähkmeid ja pesemistarvikuid hoida ning peal on nn klapp, kus saab mähkmeid vahetada. Lühidalt öeldes vann-mähkimisalus kaks ühes. Võimalik, et ostan selle esimese emapalga eest.

Palju õnne sünnipäevaks!

Rahvusvahelisel teatripäeval tähistasime tulevase issi sünnipäeva. Torti ei olnud, küünlaid ka mitte, aga häid elamusi, maitsvaid sööke-jooke ning palju armastust jagus sellesse päeva küll.

Sünnipäeval olime tubli, jätkasime harjumuspäraseid liikumisharrastusi. Abikaasa käis metsaradadel jooksmas, mina kõndimas. Lund oli ja on palju, sajab järjest juurde... järgmisel talvel ostan endale suusad :)

Tegemistest viimase 1,5 nädala jooksul

Kuna blogil on paar regulaarset lugejat, siis austusest nende vastu püüan kirjutada nüüd meie tegemistest Soomes. Nii... kust ma nüüd alustangi? Hmm... Kui ma laevast maha tulin, siis õnnestus mul kohe trammiga kesklinna saada ja sealt läks juba 20 min pärast buss kodulinna. Sõit kestis umbes 4 tundi, kuid see-eest oli mul võimalik tutvuda bussiakna vahendusel veel selliste linnadega nagu Porvoo, Kerava, Mäntsälä, Heinola ja Lahti. Kuna tõin oma suure mugava padja Eestist kaasa, siis sain bussis ka veidike tududa. Kodulinna jõudes tervitas mind lörtsine ja sajune ilm ning järgmistel hommikutel koguni tugevad miinuskraadid. Järgmisel päeval oli mul neuvolas terviseõe vastuvõtt-minu ja lapse parameetrid olid endiselt korras, ainult suure ehmatusena tuli ca 5 kg-ne kaalutõus, mis oli lisandunud viimase 5 nädalaga. Kuna ma eelnevalt kaalus juurde polnud võtnud, mingitel perioodidel koguni mõned kilod alla, siis nõuandlas sellest numbrit ei tehtud. Loogiline seletus kõigele on muidugi iiveldushoogude ning oksendamise lõppemine, millega seoses taastus normaalne söögiisu ning kui lõpuni aus olla, siis kodumaiste roogadega sai vahel ikka patustatud rohkem kui kasulik oleks olnud. Aega olen sisustanud artikli kirjutamise, muutmise, lühendamise ja muu sellisega. Lisaks kujundasin ühele erialaliidule voldikuid, tulid täitsa kenad. Käisime veel abikaasaga kinos vaatamas filmi "The Adjustment Bureau-" veidike sürr, aga mulle täitsa meeldis. Taastunud söögiisu oleme premeerinud Koti Pizzas suure perepizzaga, ChinaManis tuliste roogadega ning igasugu maiustustega kodus. Et asi tasakaalus oleks, siis olen suurendanud liikumist. Eile sõitsin 8 km rattaga ja paar päeva tagasi tegin 10 kilomeetrise jalutuskäigu metsas. Täna läheme ujulasse. Mõned päevad tagasi ostsime beebile mõned uued asjad, helesinine kampsun on minu lemmik. Käru käisime ka vaatamas, hetkel poes ei olnud, aga maikuust tuleb jälle lattu. Hinnaklass muide odavam kui Eestis. Ostlemisel ei jäänud uutest riietest ilma ka mina, sain mõned uued rasedariided, mis on tõeliselt mugavad ja ilusad. Ahjaa... eile oli meil rõdul päikse käes 30 kraadi sooja ning mina sain ninaseljale juba esimesed tedretäpid. Mõned üksikud kärbsed lendavad toas ringi, õues vulisevad veed, asfalt paistab kohati-kevad on käes ka siinmail. (Selle fakti jätan ma enda teada, et metsas on lumehanged meetrist kõrgemad ning inimesed harrastavad endiselt suusatamist). Ahjaa, veidike ka minu unereziimist. Olen üldiselt parandamatu unekott olnud ning pigem ööinimene, kuid viimastel kuudel ärkan väga vara, vahel koguni juba seitsmest. Tavaline ärkamisaeg on kl. 8.00 ning siis jäängi üles ning asun päevatoimetuste kallale tegutsema. See on midagi veidrat, mille ma panen raseduse arvele. Kuigi paar viimast päeva olen suurest väsimusest kl.10-ni punnitanud magada, on ka see täiesti ime minu puhul. Kas tõesti toimivad mingid salapärased bioloogilised mehhanismid, mis valmistavad mind ette emarolliks. Siis ju enam lõunani magada ei saa? Olen hoolsasti toitumispäevikut pidanud, sest homme on mul aeg toitumisterapeudi juurde. Ma usun, et söömise kohta ütlemist ei tule, sest saan nüüd kenasti lihatooteid ja ka piimatooteid tarbida, lisaks rasvast ja magusat ülemõistuse ei söö. Joomist olen teadlikult piiranud, aga see on väga raske. Pidev joogijanu sunnib mind 3 liitrit jooke ööpäevas tarbima (kui end piiran). Kui jooksin alati, mil janu tunnen, siis oleksid kogused suuremad. Eks homme kuuleme, mis terapeut minu joomisharjumustest arvab. Ahjaa, paari päeva pärast on ühe maailma kõige armsama põnni issil sünnipäev. Valmistume vaikselt selleks, tsss!!!

6. kuud raseda catwalk

Kurikuulsad rasedate teksapüksid. Ilusad ja mugavad!

Mõned fotod ka:

Olenevalt riietusest paistab kõht suurem-väiksem

Abikaasa valitud uus rasedapluus.


Kodus eelistan kanda kleite.


Kõht kasvab tasapisi...

Tagasi Soome

Tõusin täna hommikul juba 6:30 (!) üles, et jõuda laevale, mis viib mind vähem kui kolme tunniga Tallinnast Helsingisse. Kevad annab endast selgelt märku varajaste valguskiirtega, mis tungivad akendest sisse juba poolseitse hommikul. Ka õhtuti on kaua valge. Teate, suvi ei ole tõesti enam kaugel. Põnnike kõhus on ka järjest aktiivsem, kasvab-kasvab. Kohtume varsti :)
Hommik laevas algas päikesetõusu ja korraliku rappumisega-meri on ju veel jääs. Meresõidul lõbustan end artikli kirjutamisega. Teemaks laiemas plaanis ärevushäired.

Veidike veel nädalavahetusest. Laupäeval käisime emaga Estonias muusikali Pipi Pikksukk vaatamas, ootused ei olnud kõrged, aga üllatusin meeldivalt. Suurepärased tantsuseaded, hoogne tempo, ilusad laulud... ajakohane alltekst. Ja "Põhjamaa" laul tekitas ikka kananaha ihule küll. Ma ei tahaks eilsel seminaril pikemalt peatuda. Lühidalt: kerge pettumus, ei midagi uut, käibetõed jms.

Tegemistest Eestis

Pühapäeval on mul võimalus osaleda ühe projekti raames Patrick M. Houser’i ja Binnie A. Dansby seminaril sündimise väest. Päeva esimeses pooles on töötuba-TERVITADES ISASID, kus on võimalus saada uusi teadmisi, omandada oskusi ja suurendada enesekindlust töös isadega sel olulisel ajal, kui perekond sünnib.

"Toetada ja hoolitseda raseda naise eest, kes liigub teadliku, pehme ja väestava sünnituse poole, on kõige tähtsam töö, mida keegi meist teha saab." /Binnie A. Dansby/

Pärastlõunal jätkub seminar teemal-SÜNNITADES PEREKONDA (sügavama teadlikkuse äratamine, et märgata esmase inimkogemuse olulisust ja mõju). Kuulata saab temaatilisi loenguid:

- Sinu ja su lapse sünnieelne teadlikkus

- Tõelise sisemise lapsevanema ülesleidmine iseendas

- Emotsionaalne ja praktiline valmisolek lapse saamiseks

- Vastuvõtmise kunst

- Issi, su beebi vajab sind!

- Raseda naise eest hoolitsemise seos inimaju arengu ning edukate suhete loomise vahel. Miks see on meile oluline?

„Sünni kvaliteet mõjutab elu kvaliteeti, mis omakorda määrab ühiskonna kvaliteedi.

On lihtne märgata, et iga üksikisiku hoiakud ja käitumismustrid peegelduvad rahvuste poolt väljendatud hoiakutes ja käitumistes."

/Binnie A. Dansby/

„Enamiku naiste jaoks peitub eduka raseduse, sünnituse ja imetamise saladus oma mehe poolt pakutud hoolitsuses.“ /Patrick M. Houser/

Loodetavasti tuleb huvitav seminar, tänud Kairele!

Muudest tegemistes. Anatoomia eksam sai maksimaalselt hästi sooritatud, nüüd saan rahuliku südamega akadeemilisele puhkusele jääda. Soolas on ka mõned artiklid, seega peaks tegevust suveni jätkuma. Soome naastes jätkan vesijooksu treeningutega, Eestis olles olen piirdunud jalutamisega. Mis siis veel? Laupäeval käisime emaga Draamateatris Kivirähu "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" vaatamas, hämmastavalt ajakohane. Soovitan. Naerda saab ka.

Eile oli naistepäev, mina veetsin selle päeva hoopis naiste keskel-kohtusin tädiga, kes tõi mulle taas hunniku riideid (kõht ju paisub) ning veneaegse vahvlimasina, õhtul olin sõbranna juures krõbedaid vahvleid küpsetamas. Maitseelamus oli muidugi hunnitu...

Kõhuelanikust ka veidi. Ta on muutunud rahulikumaks, rahmimist kõhus tuleb harvem ette. Eile hilisõhtul tundsin selgelt, kuidas ta end kõhus ümber keeras. Seda oli tegelikult lausa silmaga näha. Meil käivad veel sellised mängud, et tema teeb toks-toks jala või käega ning mina siis koputan, patsutan või silitan vastu. Ja nii uuesti-uuesti.. Kõht kasvab mühinal, teisipäeval on nõuandlas aeg, siis saan jälle rohkem kirjutada. Ahjaa, toitumisterapeudile tuleb ka lähiajal minna, pean 3 päeva kohta päevikut pidama... õnneks hetkel on söömine normaliseerunud, seega ma pakilist vajadust sinna minemiseks ei näe, aga kiri mulle broneeritud ajaga tuli koju ja käin ikka kindluse mõttes ära.

Soome minnes hakkame käru ja voodi tellimisega tegelema. Sellest pikemalt tulevikus.

Kevad-kevad...

Kuigi öeldakse, et armastus on kevad sinus, võib selle mõtte vabalt ümber pöörata. Kas pole hoopis kevad armastus sinus?

Pärast pikka karget talve, kus külmapügalad ulatusid hommikuti kolmekümne viie kraadini, on täiesti värskendav sattuda sooja, paitavasse kevadesse. Jah, ma tean, et tegelikult pole ju kevad veel käes ning kevadest saame rääkida pigem olemuslikult kui kraadiliselt, kuid esimesed intensiivsed päiksekiired, mis nõuavad päikseprillide kandmist, lume alt paljastuv asfalt ning sulav lumi on piisav selleks, et see puhuks lõkkele kevadetunde. Ehk tundub minu mõttekäik eestlasele veider, sest ega ju mõned miinuskraadid ja märtsi esimesed kuupäevad need kõige õigemad kevadekuulutajad ole, aga saage ka minust aru-olen viimased kuud viibinud Soomes, kus oli kordi külmem ja olemine Eestis on nagu ajas rändamine. Muide, sama fenomen tabas mind eelmisel sügisel-olin eelnevalt imetlenud Eestis koloriitseid vahtraid ja kollast sügispäikest, ühte Soome provintsilinna saabudes aga ootas mind ees lumi. Jah, paks lumi ning seda oktoobrikuus.

On vist selge, et olen tervelt nädala viibinud Eestis ning kuna mul õnnestus arstiaega Soomes veidike edasi lükata saan olla siin veel kaks nädalat. Juhheeeii... Mul on lausa eluvaim kodumaal sisse tulnud. See nn. kevad, millest ma räägin (armastus minus endas ehk?) on pannud mu liikuma, tahan pikki kilomeetreid mööda linna ringi tuhiseda ning ahmin kõike ilusat endasse. Eile vaatasin aknast kodukirikut ning saginat täis pärnaalleed... ma olin õnnelik. Olen praegugi.

Neljapäeval pean anatoomia eksami sooritama, seetõttu lõpetan nüüd postituse. Tuleb sundida end õppima, kuigi võrreldes kalli abikaasaga on mul ikka veel pikk maa käia-tema nimelt õpib iga päev tund-kaks. Eks järjepidev õppimine olegi eelkõige töökus, mida minus vist veel nii palju ei ole. Laisk olen, jah... armastan viimasele minutile oma tegemised jätta, aga õnneks suudan end siiski kokku võtta ja olulisele fokusseerida. Vajun nüüd raamatute kuhja alla... 2 päeva ei kuule te minust midagi. Mitusada ladinakeelset terminit ootab omandamist.

Esimene ultraheli

Päev enne aastavahetust tehti esimene UH, kus mõõdeti kuklavoldi paksuseks 0,3 mm (0,6 mm). Kui volt on üle 2,5 mm, siis on risk Downi sündromile ja mõningatel juhtudel loote südamerikkele. Olen enne ja pärast esimest ultraheli uurinud netiavarustest teiste pisikeste kuklavoldi suurusi, aga nii väikest arvu pole ma kellelgi leidnud. Väga hea tunne oli, et kuklavolt ei olnud kõrgenenud. Ma sattusin headest uudistest nii elevusse, et ütlesin abikaasale pärast protseduuri:" Meil sünnib vist geenius (ikka isasse)." Ahjaaa, kogu protseduur võttis aega 45 minutit tavapärase veerandtunni asemel, sest väike mudilane tegi mõnusat uinakut kõhus ja ei lasknud ennast mitte millestki häirida. Ultraheli teostanud ämmaemand üritas koputada kõhtu ja beebikest äratada, aga tema keeras end teisele küljele ja nohises edasi (vähemalt uni on sama hea kui minul). Lõpuks saime siiski kuklavoldi mõõdetud ja minu mäletamist mööda kaalu ja pikkust siis veel ei öeldud, oli ta ju alles 12+5 nädalat vana. Nägime väikest täpikest ka reaalajas (4D ultraheli abil) ning ta oli üsna UFO- moodi, suur pea ja väike keha. Saime hunniku fotosid ka kaasa, mis on kõik kenasti hoiule pandud. 4D UH pilti ekraanilt jälgides tundus mulle, et nägin mingit asjandust jalgade vahel, seetõttu olin alates sellest hetkest veendunud ka lapse soos. Abikaasa ütles, et tema ei näinud midagi ning tema sõnul oli see nabanöör, aga nüüd tagantjärgi targutades oli mul ikkagi õigus.
Lisaks võeti minult vereanalüüsid, mis saadeti Kuopio Ülikooli laborisse uuringutele, aga ka need olid korras. Paar päeva hiljem kuulasime tibukese südamelööke-153 x minutis. Minu hemoglobiin oli 145, mis on veidike liialdades võrdne tippsportlase omaga. Kui tavaliselt olen võidelnud kõrge vererõhu ja madala hemoglobiiniga, siis raseduse ajal on need näidud ideaalses korras (vererõhk 112/83; 113/73; 112/78-pole paha).
Meile mõlemale jäi meeldiv kogemus esimesest ultrahelist, hiljem läksime minu mäletamist mööda kuskile tähistama ka... aga enam ei suuda meenutada kuhu. Ilmselt ChinaMani.