Beebikino

Täna käisime esimest korda beebikinos pojaga. Mina polnud sellisest asjast varem kuulnudki, aga üks eestlanna, kellega me beebiujumises tutvusime (kirjutan ujumisest peagi rohkem ja lisan ka fotosid, nüüd on meil ju seal tuttavad ees, kes saavad pildistada) viis mind kohaliku seltsieluga kurssi. Kinno minnes parkisime oma vankri käruparklasse, kus oli uhkeid ja veel uhkemaid masinaid mitmekümne ringis-oli alles vaatepilt. tegemist on väga populaarse üritusega, olgu selle tõestuseks kasvõi see, et me ei saanud esimese bussi peale, sest mitu vankrit oli juba spetsiaalse paiga hõivanud. Õnneks kohale me jõudsime ning pärast parkimist ja riietest lahtivõtmist siirdusime loosilaua juurde, kuhu panime oma nime kirja-iga kord loositakse kaks mänguasja kõigi osalejate vahel välja. Seejärel siirdusime saali, kus meile oli ettenähtud kaks istekohta. Kuna Inglipoiss istub veel minu süles, siis teine jäi kasutamata, aga olen peaaegu kindel, et juba järgmisel korral istub pojake juba iseseisvalt kinotoolil. Kinosaalis oli mikrolaineahi, mähkimislauad, söögitool ja väiksemad atraktsioonid veidike suuremate põnnide lõbustamiseks, nt liumägi. Kui tavaliselt on kinosaalis pime ja kõlarid on põhjas, siis beebikinos on parajalt hämar ja heli on vaiksemaks keeratud. Kui beebid kisama hakkavad, siis keegi kurje pilke ei saada, seega võib julgelt ka häälekama beebiga sinna minna. Mõned kinolised olid lausa paarikuused, magasid filmielamused täiesti maha... Oli muidugi kisa, saginat jms, aga kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule, on see ju ainus võimalus nautimaks filmikunsti parimaid palasid. Ahjaa, film oli legendaarsest Suurbritannia peaministrist Margaret Thatcherist. Lahkudes jagati kõigile kinkekotid, seekord saime pohla-pirnipüree lusikaga kaasa, hiljem sai see ka Inglipoisi poolt degusteeritud, eeldavasti maitses hästi. Kiidusõnad ka pojale, kes vapralt kinoskäigu vastu pidas.