Tagasi Soomes

Nagu eelmist postitust või pilte vaadates mõista võib, siis olime nädalakese Eestis. Loodetavasti keegi ennast puudutatuna ei tunne, et me ei teatanud, kohtunud jne., sest olime seekord perekesksed ning üritasime võimalikult palju olla koos Inglipoisi vanaemaga. Eestis oli väga-väga tore ning pojake sai kõvasti trenni tehtud. Ta oskab nüüd end püsti tõsta, kui teda kätest tõmmata. Selline harjutus on nii meelepärane, et kui juba tema poole vaatad, siis ajab lihased pingule ja on valmis kohe istesse tõsteid tegema. Kui aga tegevus lõpetatakse, siis saab pahaseks. Läbi ja lõhki spordipoiss, ainult tahaks liigutada end hommikust õhtuni. Tubli!!! Mina sõin palju-palju arbuuse ja liikusin ohtralt ringi, õnnestus koguni 1,5 kg langetada, kuid see vist on juba tagasi, sest Soomes on meil siin üks küpsisetort nahka pistetetud, ehhee.... Ahjaa, väga huvitav asi on see, et kui pojake sööb, siis talle ei meeldi, et ma kellegi teisega samal ajal räägin. Kohe katkestab söömise ja hakkab "pahandama." See ajab lihtsalt nii naerma, et ise on nii pisike, aga juba lööb korda majja. Muidugi arusaadav, et gurmaanid naudivad toitu ja siis polegi vaja lobisemisega teise naudingut segada... :)
Kuna pojakese vanaema oli tööl, siis aitas tädi Lya meid laevale. Jõudsime õige napilt, 2 minutit hiljem me enam poleks laeva saanud. Jooksin plätudega vihmas päris korraliku maratoni maha ning sain nii laevas kui rongis ka korraliku koormuse kõhukotis pojakesega edasi-tagasi ringi liikudes. Vankris magada ei tahetud ja siis saimegi kõhukotis mõnuletud. Laevasõit sujus üsna kenasti ning loetud tunnid Helsingis möödusid ka kiiresti, Inglipoiss otsustas vankris tududa ja emme käis Stockmani lasteosakonnas mänguasju ja riideid vaatamas. Sealses beebimaailmas, mis asub kuuendal korrusel, on vahva tuba peredele, kus saab mähkmeid vahetada, toitu mikros soojendada, imetada, mängida või vetsus käia. Ilus vaade linnale ka. Kui keegi on väiksemate lastega Helsingisse minemas, siis seal saab kenasti oma toimingud ära teha. Samalaadne tore koht pidi olema meil Eestis ka, nimelt Rocca Al Mare kaubanduskeskuses. Helsingisse jõudes oli nii soe ja tore näha inimeste abivalmidust, igas poes, asutuses, transpordis inimesed aitasid meid omaalgatuslikult. Ainult bussis tõmbas üks vanem naine oma kohvri käru jaoks mõeldud kohale ette (ta oli eestlane), teised kõik võtsid eest ära, et mahuksime kenasti end bussi parkima. Ka rongis aitas üks kena meesterahvas meid, võttis pojakese sülle kuniks ma kõhukotti endale selga panin, vankri rongi ja rongist maha aitasid ka sõbralikud soomlased meid. Lapse jaoks oli reis muidugi väsitav ja eks see andis kahel esimesel õhtul hüsteerilise nutu näol tunda, aga päeval oleme jälle rõõmsad ja harjume vaikselt uuesti teise koduga ära. Eile hommikul käisime nõuandlas günekoloogi juures. Olin väga pabinas, et kui laps ärkvel on, mis ma siis teen. Porist vankrit ju kabinetti ei vea ja kuidas ikka protseduure teha, kui laps nutab. Õnneks polnud muretsemiseks põhjust, sest kohe nõuandla peauksest sisendes tervitas meid naistearsti assisteeriv terviseõde, kes juhatas õigesse ruumi ning küsis, kas ma jätaksin lapse tema valve alla või tahaksin ta korviosaga kaasa võtta. Ta ise soovitas esimest ning kuna poja tudus kenasti vankris, siis olin nõus. Ta lubas, et kui nutt suureks läheb, siis tuleb kutsub mu appi. Õnneks seda polnud vaja ja pärast järelkontrolli sõitsime magava lapsega edasi panka ja KELAsse ning seejärel koju. Koduuksel tehti silmad lahti ja ärgati üles. Olgu öeldud veel, et sügis oma kõige ilusamas võtmes on nüüd käes-puud on koloriitse kuue saanud ja aknast piiludes näen punaseid, rohelisi, kollaseid, oranze puid ja põõsaid silma rõõmustamas. Eriti hubaselt mõjuvad rõdul keerlevad haavalehed-tunned kohe, et sügis on taas linnas. Tass kakaod ja sooja teki all head raamatut lugeda, see oleks tõeline sügisromanss. Kirjutanud olen ka üsna palju viimasel ajal, põhiliselt alkoholismi teemal... lugeda saab alles jaanuaris 2012 neid artikleid, sest üks psühhiaater trikitas ja jättis kommentaari andmata.
Täna siis oleme väikse sünnipäevalisega kahekesi kodus, sest issi on öövalves. Eile õhtul sõime minu tehtud küpsisetorti ja pidasime eelsünnipäeva. Täna oleksime pidanud beebiujumise infotundi minema, sest ilma selleta beebiujumisse ei lasta, kuid kuna ujula on linnast väljas ja sinna on väikse lapsega keeruline minna (lisaks laps oli viril), siis otsustasin helistada ujumistreenerile ja pidada meie tuleku osas nõu. Ta ütles kohe, et lapsega pole mõtet tulla, sest nii ei kuule mina ega ka teised, mida ta räägib ning soovitas uuele infotunnile novembris tulla. Ütles, et parim vanus ujumise alustamiseks on 3-6 kuud ja meil ei ole kuskile kiiret, sest iga kuu alustab uus rühm. Ütles, et infotunnis võetakse turvalise teema põhjalikult läbi ja basseini ääres pole aega igaühele seletama hakata, seepärast ilma teoreetilist koolitust läbimata ujuma ei saa. Olgu öeldud, et tegemist pole ujutamise, vaid ikka korraliku ujumistrenniga, kus beebid sukelduvad ja teevad igasuguseid treikke vee all ja vee peal. No vot... Postituse lõppu panen imeilusa kollaazi päiksebeebidest (juuulis ja augustis 2011 sündinud pisikestest). Otsige siis meie Inglipoiss ka üles!

Selle võrratu kollaazi meisterdas pisikese Delisa andekas emme Kristin Aavik.