Inglipoiss üllatab

Juba paar päeva tagasi omandas Inglipoiss uue oskuse-kõverdab käe kukla taha, umbes selline poos nagu suvitajad rannas päikest võttes harrastavad või laisad mehed pühapäeval diivanil pikutades praktiseerivad. Süües on nüüd alati üks käsi mõnusalt kukla taha seatud ja ka puhates meeldib end niimoodi "lõdvaks" lasta. Ja täna oli mul plaanis pojakesega õue minna. Mõtlesin, et teeme enne ühe pesu ja väikse tudu, kuid pojake on juba 2 tundi järjest OMA VOODIS maganud ning võimalik, et magab veel. Olgu öeldud, et päeval naljalt üle 50 min järjest toas kunagi ei magata. Nüüd ma siis ootan tema ärkamist, et edasisi plaane teha.
Kuna me oleme mitu päeva kahekesi kodus olnud ja ma pole harjunud üksi last vannitama, aga mustaks ju jätta ei saa, siis tuli mingi salaplaan välja mõelda. Asetasin kraanikaussi mitu saunalina pehmenduseks alla ja panin pojakese sinna pool-lamavasse asendisse ning pesin ta käsidushiga puhtaks. Teine oli nii rõõmus, et ei märganud isegi vee kadudes kisa tõsta. Pärast vannitamisi on alati suur trauma, kui jõuab kätte aeg vannist välja tulla. Tegelikult laste plastikvannis me enam käia ei saagi, sest Inglipoiss harjutas väiksemana seal ujumist ning nüüd, mil seal enam liigutama ei mahu läheb ta kohe päris pahaseks. Eks ma vaatan, kas leian mõnest poest täispuhutava minibasseini, mida saaksime pesupäevadel ujutamiseks ja ka pesemiseks kasutada. Sõber ärkas. Magas täpselt 2 tundi. Tubli.
___________________________________________________________________-
Pidasime väikse sõbraga veidi plaani ja otsustasime siiski veel õue ka minna. Mina tegin väikest jooksu vankriga ning hiljem jalutasime 1,5 tundi koduradadel. Tundsin, et tgelikult on väga raske siit ära kolida, sest elame nii ideaalses kohas-100 m kaugusel mets valgustatud jooksu-suusaradadega, mustikad, pohlad, seened jms, maja taga on suur laste mängupark ning aknast avaneb vaade järvele, mis tähendab seda, et ka veekogu on kohe kiviviske kaugusel. Ürgse looduse keskel elamine ei takista vahel linnatuuride tegemist, sest maja ees on bussipeatus, kust buss väljub iga tunni tagant. Talvel on maja taha parki tekitatud uisuväli, kus on võimalik kõigil soovijatel uisutamas käia. Ja see armas luhtitalo maailma kõige toredamate naabritega-elu nagu Bullerby raamatus. Ülemise korruse naaber üllatas meid meeldivalt, oleme näinud vist korra või kaks ning tal oli pojakese nimi kenasti meeles ja uuris, kui vana ta juba on jms. Kohe pakkus, et kui mul abi vaja on lapsehoidmisel või vankri tõstmisel, siis pöörduksin tema poole. Ebamaiselt kaunis soomlanna (meenutas mulle veidike mu enda sõbrannat Kairet, pojakese tulevast ristiema) ütles, et tal on liigagi hästi meeles aeg, mil ta kahe väikse lapsega kodus oli, mees oli palju tööl ning vahel ei pääsenud üldse kodust välja. Väga armas, et leidub selliseid inimesi... Ja meie seinanaabritest vanaproua Annelist ja tema sõbralikust pojast Jarmost ma parem ei räägigi-nad on täiesti uksumatud inimesed. Viimati tõi Jarmo meile ajalehe HS, kus oli positiivses võtmes juttu eestlastest. Anneli ütles, et väike Inglipoiss on kohe elu meie majja toonud... On palju negatiivset ka, aga mina olen sellega vähe kokku puutunud, A kahjuks rohkem. Luban, et tulen kunagi väiksele Inglipoisile tema sünnilinna tutvustama ja näitan neid samu radu, kus mul endal käia meeldib. Tahame või mitte, aga on ju temagi väike savokas. Katsun hiljem kirjutada veel, miks mulle Soomes meeldib.