Meie tegemistest

Minu viimased postitused on üsna masendavad olnud. Võib jääda mulje, et olen kohutav pessimist või koguni ei meeldi mulle üldse Eestis olla, selle tahaksin kohe ümber lükata. Tegelikult naudin kodumaal olemist väga ning et postitused ei muutuks liiga hädaldavateks, lisan ka positiivseid sündmusi. Täna tõi inglipoisi vanatädi meile hunniku kirsstomateid mulgimaa viljakast mullast, maitsesid tõesti hästi. Mina valisin üle 1000 inglipoisi foto seast välja 110 parimat ning viisin digilaoborisse. Poolteist tundi rasket tööd, aga tulemus oli seda väärt-on ikka armas poisipõnn meil. Inglipoiss oli mul kõhukotis ja kuna uni oli magus ja ärkamise märke ei ilmutatud, siis hüppasime samas kaubanduskeskuses paikneva spordiklubi administratsioonist ka läbi. Minu hea sõbranna juhtus tööl olema ja saime seal veidike lobiseda-kohtumisrõõm oli suur. Sealt ühe bussipeatuse jagu koju jalutades tulid meile käsikäes vastu naisarmastajad, kes kelmikalt meile naeratsid ning hüüdsid järgi "nii armas." Viimane käis muidugi kõhukotis magava pojakese kohta. Meie ühiskonnas öeldakse harva head teisele, isegi kui seda mõeldakse (ma ise vist samasugune, kui vaadata viimaseid postitusi), seetõttu oli sellel julgel väljaütlemisel positiivne kaal minu jaoks. Ülejärgmist ülekäigurada ületades jäi üks uhke auto seisma ja viipas galantselt käega, umbes nii nagu viibatakse naist tantsima paludes. Lisaks kostitati meid kõige laiema naeratusega. Tänasin peanoogutusega autojuhti ja ületasin tee, seejärel tõmbas nooremapoolne meesterahvas auto akna lahti ning küsis vene aktsendiga:" Mis ta nimi on?" Vastasin talle ning ta naeratas ja noogutas rõõmsalt ning sõitis edasi... Selline siiras suhtlemisviis on väga lahe... :) No vot. Algaval nädalal loodan siiski kohtuda mõnede inimestega veel, kuigi siiani oleme ajagraafikust täiesti maas, sest pojake on väga viril olnud. Gaasivalud kimbutavad vist taas ja täna öösel nuteti lausa 2 tundi järjest. Kui juhtub nii, et ma ei jõua kõigiga kohtuda, siis ärge pahandage... üritan veel enne jõule kindlasti korra kodumaale tulla. Ilmselt sügisvaheajal. Pean veidike rääkima inglipoisi saavutustest ka. Ta vaatab väga hoolega oma rusikasse surutud sõrmi ja naeratab meile. "Jutustab" ka meiega ning üks on kindel-pojake on täieõiguslik eestlane, kuigi pole sündinud siin, sest Õ-tähte oskab juba praegu hääldada. Täna ütles täiesti selgelt ÕUE, mitte ÕU, ka vanaema kuulis seda ning eile või üleeile ütles emme. Jah, ma ei valeta. Korra varem, vannis on ka öelnud emme, aga siis keegi mind ei uskunud. Nüüd oli taas vanaema tunnistajaks. Ma tean, et ta ei ütle seda teadlikult ja see on suur juhus, et tema öeldud silpidel on ka tähendus, kuid minu jaoks on see siiski väga huvitav. Niisama põrisemist on ju palju igavam kuulata... Pead hoiab ka kenasti, ainult vahel väsib veidike ära. Parim uni on õhtul  kl. kuuest alates, siis võidakse magada mitmeid tunde järjest. Ma olen nii totaalselt üleväsinud, et teen pidevalt tobedaid liigutusi või tegevusi. Isegi Eestisse tulles suutsin laevapileti vale perekonnanimega registreerida, mistõttu ei leitud minu broneeringut üles. Ja selliseid asju juhtub tihti. Hakkan vaikselt unele sättima, sest homme on tähtis päev-inglipoiss saab 2-kuuseks. Üks tuttav soomalne mainis, et kui vahetad lapsel mähkmesuuruse number kaks kolme vastu, siis ta pole enam niii pisi... ja nii ongi. Inglipoisit on sirgunud üks piiiiikkk noormees, kes on küll veel beebi, aga mitte enam imik.