Kuidas ma EMO külastasin...

Kuna minu varbaküüs kasvas nii pahasti naha sisse, siis olin sunnitud täna külastama ITK erakorralise meditsiini osakonda. Varvas on küüne ümbert turses, sinine, küünevalli vahele on tekkinud liigliha ja kõige tipuks varvas mädaneb. Kannatliku inimesena ja üsna argpüksina (olen varem EMOs sõimata saanud) lükkasin seda käiku aina edasi ja edasi. Kui täna öösel grammigi magada ei saanud ja hommikul juba lonkasin, valu kiirgas luuni välja, siis otsustasin, et ei lase infektsioonil tekkida ja lähen siis nö arsti juurde. Põletikus oli see protsess paraku juba mitmeid päevi. Jalavannist ja muudest kodustest trikkidest polnud kasu. Kuna mul Eestis ravikindlustus puudub, siis ei ole mul võimalik minna perearsti juurde, kes mind suunaks kenasti kirurgile või pöörduda ise otse sinna või tänna. Soomes kindlustatuna on mul Euroopa ravikindlustuskaart, millega saan teistes EL liikmesriikides tasuta erakorralist arstiabi (maksma pean ainult oma osaluse ehk viisiditasu). Sõitsin taksoga keskhaigla EMO-sse, registraator oli väga meeldiv ja sümpaatne naine. Sai aru olukorrast ning sõimama ei hakanud. Esimene värav läbitud, siis edasi triaaziõe juurde. Tema kohus on selgeks teha patsientidele, kuidas nad ärgu parem tulgu, järjekorrad on pikad, arstidel palju tööd ja parem minge mujale. Kui küsisin, et kuhu te soovitate minna mul, siis õde möönas, et tegelikult polegi mul kuhugi mujale minna. Vingus näoga lasti mind ka neist väravatest läbi ja edasi vaatas ta kõrval paiknevas kuudis mu jala kiirelt üle. Mainis, et see on nii põletikus ja alustuseks tuleks üldse antibiootikume võtta, et ükski arst ei hakka enne midagi tegema. Uuriski, et kas tulin retsepti pärast ning mõõtis mul vererõhuks 141/95 (ma polnud siis veel grammigi närvis). Kuna jäin endale kindlaks ja pärast "hirmutamisi" minema ei läinud, siis oldi sunnitud mind nö ootele panema. ENne seda küsiti, et kas siis lapsel pole Eestis perearsti, kes saaks ikka minuga ka tegeleda, neil pidi nii hull tööpäev täna olema ja arstidel pole üldse aega protseduure teha. Sai selgitatud, et laps Soomes sündinud ja perearsti pole meil kummalgi siin. Mossis näoga saadeti mind kolmandasse tsooni ehk eriarsti ootama. Juba 1,5 tundi hiljem pääsesin sisse, kus erakorralise meditsiini arst vaatas mu varvast mõnekümne sentimeetri kauguselt mõned sekundid ja teatas, et siin pole midagi, küll mäda ise välja tuleb. Minu kaebuste peale ütles, et minge kirurgi juurde. Ütlesin, et minu ravikindlustusega ei ole võimalik otse minna. Siis teatas, et kui teil haigekassat pole, siis võite eraarsti juurde minna. Ma küll mainisin, et mul on kehtiv ravikindlustus, aga lõpuni ta mind ei kuulanud. Tuiskas teise ruumi arvuti taha pabereid vormistas ja kajama jäi taustaks tema lause:" Minge siis Soome või kuskile mujale arsti juurde." Mulle anti mõista, et mädanev ja valutav varvas on mu oma probleem ja lahendagu ma see ükskõik, kus mujal, aga mitte seal. Selline suhtumine tekitas küsimuse, et kas ma suhtlesin sanitari või mõne kogenematu õega, nii ebaprofessionaalset inimest ma isegi ei osanud arstiks pidada. Küsisin õelt, kas see oli ikka arst ja mis eriala oma. Sain pobisedes vastuse, et jah on küll ning seoti mu jalg kinni ja möksiti mingit salvi peale. Kuna ma abi ei saanud, minuga ei suheldud ning mulle öeldi korduvalt, et siin pole midagi (kuigi eelnevalt oli kirurg mu jalga näinud, kes soovitas kiiresti EMOsse minna; kahjuks ta ei tööta selles haiglas ja skalpell taskus ei käi, et mind kodustes tingimustes aidata), siis hakkasin ruumist lahkuma. Mulle käratati, et oodake paberid ka ära. Ootasin, üritasin veel korra selgitada, et selline põletik on väga valus ja mul on rinnalaps kodus, kes vajab hoolitsemist, mul on seda väga raske teha kui kõndiminegi valu teeb. Selle peale naerdi näkku. Kiiruga vuristati ette rohtude nimed, mida apteegist muretseda ja läbi oligi see visiit. Olin nii shokis ja rabatud sellisest "teenusest." Apteeki siirudes hakkasin paberitelt otsima ravimite nimesid, mida endale koju osta, kuid neid ma sealt ei leidnud. Paberike oli ilmselt lihtsalt kohustuslik selle arsti töös, minu jaoks seal mingit informatsiooni ei olnud. Kirjas oli, et tulin ise ja lahkusin ise, lisaks lühidalt minu kaebus. Ei mingeid koduseid ravijuhiseid ega muud. Õnneks apteegis asjalik proviisor, kelle emal oli sama jama olnud ning ta oskas mulle kohe õigeid salve soovitada. Vot selline kogemus siis. Kahju küll, kui ma pean kiiremini Soome tagasi minema lihtsalt seepärast, et Eestis mulle seadusega ette nähtud arstiabi ei osutata. Saan aru, et seal on raskemaid patsiente, aga ma ei trüginudki kuskile vahele... ootasin kannatlikult. Oli koos minuga seal teisi mitte-surijaid ootamas (ühel kriimustas kass, teisel käis lihtsalt pea ringi jne). Ilmselt oleks pidanud jalg juba gangreenis olema, siis ehk oleks abi saanud. Nägin hiljem enda kursavenda, kes on 3. a arstiteadust õppinud ja kiirabis tööl olnud, ta tegi kohe nalja, et mis sa üldse sinna läksid. See teada tuntud tõde, et kui just surm silme ees ei ole, siis EMOsse küll minna ei tasu. Eriti vihale ajas see, et teine arst luges arvutist ajalehti, kuigi väidetavalt oli neil nii kiire. Minu nn arst aga suhtles eelnevate patsientidega stiilis:" Te olete ise süüdi, et teil halb on olla. Te ju ei ravi end, olen kindel, et teil on rohud välja ostmata, nüüd tulete meile siia lisatööd juurde tooma." Nii piinlik oli kuulata sellist targutamist, eriti olukorras, kus nii mõnelgi pole leivaraha, rääkimata ravimite ostmisest... Mnjah... ehk olen ise üks paadunud pessimist, aga selle nädalaga Eestis on minuga juhtunud rohkem ebameeldivusi kui viimase aastaga Soomes. Kuidas ühes riigis saadakse käituda inimlikult, aga teises mitte???

Pärast EMOs käimist.