Elust ja olust

Vahepeal on kirjutamisse väike paus sisse jäänud. Vabandused siinkohal püsilugejatele. Ma olen mõelnud, et lapse arvelt ei hakka ühtegi asja tegema, seetõttu võib selliseid pause veel tulla. Meie pisike inglipoiss on vaevelnud hirmsate kõhuvalude käes ja esmaspäeval nuttis koguni 5 tundi järjest, isegi söömiseks ja magamiseks polnud siis mahti. Jõudsime viimane kord elusalt ja tervelt Soome tagasi, kuid laevasõit pisikesele pojale ei meeldinud. Võtsime küll kajuti ja mina heas usus lootsin, et pisike magab sõidu ajal rahulikult minu kõhul, kuid kus sa sellega... Autosõit Helsingist Mikkelisse aga sujus rahulikult.
Oleme 2 x ujumas käinud, nö vahetustega-45 min. on üks ujumas, pesemas ja saunas ning teine lapsega autos ning seejärel vahetus. Ega nii lühikese ajaga mingit koormust loomulikult ei saa, aga see moment üksiolemist ja lõõgastust on ka lihtsalt mõnus. Hõljuda selili vees ja lasta kõik lihased lõdvaks, hmm...

Inglipoiss enne ujulasse minekut

Pühapäeval käis meil külas Araksia, tema käib kord kuus Soomes tööl ning sõidab meie kodulinnast mööda. Siin on hea teha väike peatus tassiks kohviks ja veidike lobiseda. Oli väga tore ja inglipoiss magas ka kogu külaskäigu kenasti voodis, saime kenasti juttu ajada:) Olgu öeldud veel, et termomeeter näitas 29 soojapügalat ja ilm oli võrratult suvine.

Päev enne ärasõitu, see oli esmaspäev, 12. sept. vist, hakkas inglipoiss jalgu ja peput tõstma maast üles. Kui veel käed ka appi võtaks, siis annaks turiseisu moodi poosi välja küll. Naeratus on veelgi laiemaks muutunud ning mõned silbikesedki on sõnavarra lisandunud. Kõhukott on endiselt meie pere lemmik liiklusvahend, seal tudutakse suurima mõnuga...
Meie easkas naabrinaine on nii uskumatult vahva inimene, et mul on alati pärast temaga kohtumist lai naeratus näol. Nädala algul nägi tema poeg uksel meid inglipoisiga kodust lahkumas ning läks kohe oma ema kutsuma. "Naabriproua on tagasi," hõikas ta oma karismaatilisele emale. Pisikest kasvu vanaproua vuras kohe uksele ja hakkas heietama, kuidas ta ikka mõtles, et miks me nii kaua ära olime ja vaatas iga päev aknalt, et ega me juba tagasi pole tulnud. Proua kutsus meid külla, lubas koera teise tuppa kinni panna ja andis mõista, et soolatud seened ootavad meid ka. Noh... mis ma oskan kosta, mõnus. Paar päeva hiljem oli uksekell ning suur kotitäis kukeseeni naabritelt jäid kastmeks tegemist ootama.

Naerusuine poiss. 

Vahepeal olid meie peres kurvad sündmused, abikaasa jättis hüvasti väga kalli inimesega. Eile oli tuha matmine ühes pisikeses maa-surnuaias, seetõttu tulime reedel kõik kolmekesi üheks päevaks Eestisse. Kuna me ei saanud pileteid ühele laevale, sest pühapäeviti on laevad pungil Soome tööle siirduvaid eestlasi täis, siis oleks tulnud meil inglipoisiga Helsingis 3 tundi A-d oodata. Täna hommikul tegin veel viimase kõne laevafirma kõnekeskusesse lootuses, et saaksime piletid vahetada ümber ja kõik koos minna, kuid see ei õnnestunud ning otsustasin hoopis pileti veidikeseks edasi lükata ja olla veel mõned päevad kodumaal. Olgu öeldud, et laevasõit Eestisse kulges üllatavalt meeldivalt, kuigi vabu kajuteid müügis polnud ning olime sunnitud niisama laevas olema. Otsisime kõige rahulikuma nurgakese ning algul kõndis A pojake õlal, hiljem mina kõhukotiga ja peagi suikus väike põnn turvahälli, kus ta kenasti viimased 50 minutit magusat und nautis. Ka öö vanaema juures möödus üllatavalt rahulikult ja ilma nututa... Tore. Kuigi täna hommikul tehti juba kell neli hommikul äratust, siis inglipoisi kallis vanaema tuli ja halastas väsinud vanematele ning võttis tibu enda kaissu. Eile õhtul siis korraldasime väiksemat sorti söögiorgia, vanaema ostis meie koju naasmise puhul tordi ja küpsetas õunakooki ning A ostis teise tordi ning hunniku salateid ja kinkis kallile ämmale kimbu lõhnavaid lilli... Nautisin "omade" seltskonda ning lubasin, et hakkan edaspidi korralikult toituma. Minu kaaluga on sellised lood, et kaalun hetkel rohkem, kui pärast sünnitust. Olen lihtsalt paksuks söönud ennast. Nuttev laps, vähene uni ja pidev stress ajavad kätt hea ja parema järgi haarama ja nii on tasapisi lisaks beebipekile veel mõned lisakilod kogunenud. Ükski riie selga ei sobi ja peegelpilt õnnelikuks ei tee. Eeskujuks on inglipoisi vanatädi, kes on ca 10 kg alla võtnud ja näeb super hea välja ja tubli vanaema, kes on viimase kuuga 5 kg kaalu langetanud.