Toredad soomlased ja beebi arendamine

Tänane päev sai ilusa alguse. Olime mõlemad inglipoisiga oma ilu-ja hooldusprotseduurid  ära teinud ning läinud uuesti veidikeseks tukastama, kui tuli issi öövalvest koos koogiga koju. Meie üle 80-aastane naabritädi oli küpsetanud maitsva ümmarguse jõulumaitselise keeksi ning passis aknast, millal A autost koju tuleb, et see talle kohe üle anda. Taktitundeline proua ei julgenud kella tulla laskma, sest ta arvas, et me võime pojakesega veel magada. Ta oli köögiaknast piilunud sisse ja märganud, et toas liikumist pole märgata. Nii väitis ta A-le. Sellised naabrid teevad küll ainult rõõmu. Eaka naabrinaise, kellele küll vanust välisel vaatlusel üle 60 ei pakuks, heasoovlik käitumine on juba varem ilmsiks tulnud. Kord vestlesime tomatitaimedest ning mõni aeg hiljem oli ta palunud oma pojal metsast tokke toestuseks tuua ning kui mina haiglas olin, siis viidi A-le suuremad anumad tomatite ümberistutamiseks. Kui me pojakesega nõuandlasse kiirustasime ja ma käru üksi alla tirisin, siis lubas eakas vanaproua järgmisel korral appi tulla...  Selline tore naaber on meil vahelduseks. Ahjaa, tema pojal on väga armas labradori koer:) Kuigi vahel võib jääda mulje, et soomlased pole just kõige sõbralikum rahvas (jah, nad on õppinud teatud viisakuse ära, kas see ka alati siiras on...?), aga sellised positiivsed erandid aitavad seda väidet siiski ümber lükata. Ma ei ole veel kirjutanud sellest, kuidas mõned nädalad pärast sünnitust saabus meie postkasti vanaaegse pildiga postkaart. Mäletan selgelt, kuidas A kilkas, et sa ei arva iial ära, kellelt kiri on... Haigla ämmaemandad, kes sünnitusel mind abistasid, saatsid parimad tervitused ja soovid meile koju.
Täna jalutasime kolmekesi peaaegu kaks ja pool tundi koduradadel ringi. Värske õhk mõjub pisipõnnile vägagi uinutavalt. Kui väiksed oksendamised välja arvata, siis läheb meil tegelikult päris hästi. Minul tahtis piim ära kaduda, aga 7 koorejäätist päästsid mu seekord välja ja imetamine jätkub endises rütmis. Kasvame mühinal ja nii mõnigi 3-kuune põnn peab meid kartma, sest meie 1-kuune pojake on pikk ja tugev... :)
Küpsetasin täna ka wiener-saiakesi, et naabrinaisele viia, kuid jäin oma tegemistega nagu ikka liiga hilja peale ja sõime need ise A-ga ära (ärge siis imestage, et ma just Miss Maailm välja ei näe ja ülekilodest ludinal ei vabane). Homme teen uued ja viin siiski naabrile ka.
Siiani olen/oleme pojakesele laulnud, talle näidanud pilte raamatust, lugenud, silitanud, võimelnud ja igasugu muid trikke teinud, aga otseselt õpetanud veel ei ole. Juba paar päeva pärast sündi ostsin kiletamise või lamineerimise masina ära ning täna sai lõpuks algust tehtud pojakese õppeprogrammile. Alustame stimuleerivate kaartide näitamisega, esimene partii on must-valgeid objekte ja teine mustreid. A prindib homme välja ja mina kiletan ära.

4. elukuust algab lugemise ja matemaatika programm, mis on muideks maailmas päris edukas olnud. On täiesti arvestatav hulk beebsid, kes juba 1-aastaselt oskavad lugeda. Ujumine ja muu stimulatsioon kuulub ka asja juurde ning oma söömise vaatan ka nüüd üle, sest teatud toitained pidid aju arengule eriti head olema. Kalamaksaõli kapslid kuuluvad ka nüüd minu menüüsse. Elektronklaverist või digiklaverist unistan endiselt, sest suurt pianiinot on Eestist tülikas siia tuua ning elektrooniline pill pakuks rohkem võimalusi ka lapse arendamiseks (erinevad rütmid, hääled jne), lisaks saab klapid pähe panna ja mängida pilli nii, et ükski naaber ega kõrvaline isik ei kuule. st ma ei segaks teisi enda klimberdamisega. Esimene makse kogumisfondi on tehtud. Plaan on siis algul pojakest niisama põnevate helide ja rütmidega lõbustada ja veidike suuremana lasta tal tutvuda pillimängu võludega. Homme hakkan nädala plaani tegema talle, et mis päev ja mis tegevus aset leiab, nii on endal ka kohustus ja ei lükka tegemisi homsele. Okei... väsinud mina lähen nüüd tuttu. Side lõpp.