Esimene naeratus

Esmaspäeval kinkis pojake esimese teadliku naeratuse mulle. Eile sai ka inglipoisi issi maailma kõige armsamat hambutut naeratust näha. Pead hoiab beebi üllatavalt hästi püsti ning keerab magades seda ise ühele poole ja teisele poole. Kergeid roomamisele sarnanevaid liigutusi teeb ka ja imekombel liigub edasi ka, kuidas muidu seletada seda, et panen ta ühte voodi nurka ja sekund hiljem on ta teises... Areneme, areneme.
Eile maitsesime esimest punast kirsstomatit ja see maitses poe omadest palju paremini. Nüüd tuleb oodata teiste tomatite punaseks värvumist.

Oleme kaks päeva pikki jalutuskäike kahekesi teinud, nii tuleb beebil parem uni ja minugi pea on selgem. Kahjuks täna on terve päeva paduvihma sadanud ja olime seetõttu tubased. Üsna leidlik tuleb olla siis, et väikest põnni ärkveloleku ajal lõbustada, sest üksi ei taha ta sekunditki olla. Isegi lamamistoolis kiikumine ei meeldi, rääkimata muust. Ma naljatlemisi kutsun teda kängukurupojaks, sest koguaeg tahetakse olla minu kõhul või õlal. Nutuse poisi rahustab üsna hästi maha muusika, eriti kui emme laulab. Nii me siis karaoketame siin igapäevaselt (tema on kõhukotis minu rinnal). Ma naersin endamisi, et võin varsti end karaokevõistlustele kirja panna, ehhee... Olgu öeldud, et meie terviseõde Tanja, kes jälgis minu rasedust ja nüüd pisipoja arengut, tuli Karaoke MM-l 40 parima hulka ning Soomes oli 3 parima seas. Sellise andeka terviseõe kliendid on meil au olla. (Lehes oli äsja artikkel, seetõttu tuli kohe meelde).

Magada saan üsna hästi või olen lihtsalt uue rütmiga harjunud, imetamine sujub ka kenasti ning ega suurt midagi beebi pärast tegemata ei jää, pigem vastupidi. Oleme uusi tutvusi saanud, isegi poes võõrad inimesed tulevad juttu tegema, sest tahavad pisikest nunnut turvahällist piiluda. Tavaliselt alustatakse juttu sellega, et hakatakse inglipoisile vanust pakkuma ja siis sujuvalt minnakse muule üle. Varem ei tulnud keegi minuga poesabas ega ka tänaval niisama juttu rääkima, päris huvitav:)

Ma pean natuke reklaami ka tegema. See pole saladus, et üks minu lemmikajakirju on "Psühholoogia Sinule." Kellel augustikuu number juba loetud (nt. Kõhuelanikuga suhtlemise kunst võiks siinsetele lugejatele huvi pakkuda), siis septembri ajakiri on kohe-kohe ilmumas ning inglipoisi vanaema annab kooli temaatikas ka kommentaari. Kõik, kelle lapsed alustavad sügisel kooliteed... teile võiks eriti huvi pakkuda septembri ajakiri. Artiklis annavad nõu psühholoog, õpetaja ja teadlane, kuidas säilitada koolirõõmu.

Mõtteid palju, aga pea tühi. Ma parem lõpetan. Ahjaa, näitasin pojakesele neid stimulatsiooni kaarte, reageeringutest on vara veel rääkida. Jätkan tegevust ja hoian ´teid arengutega kursis.

"Tahan lennata..."

"Oskan juba ühest voodi servast teise liikuda"