Isamaad külastamas

Eelmisel nädala teises pooles viis A meid autoga Helsingisse, kuhu me ööseks jäime, et hommikul Eesti saatkonnast pojakese pass ära tuua. Öö möödus kenasti, jalutasime õhtul kesklinnas ringi ja uni oli magus. Pikemalt ja detailsemalt kirjutan kunagi hiljem (oli vahvaid kohtumisi ja seiku). Järgmisel päeval, mil pass käes oli, siirdusime kiirlaevale, mis viis meid Tallinnasse. Ma ei tahtnud selles kirjutada, aga kuna negatiivne emotsioon on nii tugev, siis lühidalt siiski mainin meiega juhtunu ära. Enne reisi helistasin laeva infotelefonile ja uurisi, kas nad lapsevankreid võtavad peale, kas mahub, kuhu vanker laevas panna jne. Mulle öeldi, et mahub ikka ning personal aitab teid laevas. Kahjuks reaalsuses oli kõik vastupidi. Juba check in-i järjekorras, kus inglipoiss lohutamatult nutma hakkas ei lasknud keegi meid mööda. Ega ma ei trüginudki, aga üks naine käskis kõva häälega lapsega naine mööda lasta ja ütles mulle, et minge-minge. Proovisin siis ettevaatlikult vankri, kõhukotis oleva lapse ning läpaka kotiga teosammul edasi liikuda, kuid nii mõnigi lükkas ekstra kohvri ette, et me ei pääseks mööda. Lõpuks siiski jõudsime laeva, kuid laevauksel polnud ühtegi inimest personalist tervitamas (teistel laevadel on). Ainult VIP-uksel oli üks teenindaja VIP-reisijaid tervitamas. Laev oli kitsuke ja vankrit polnud kuskile panna... jäin nõutult seisma. Teenindaja minuni ei tulnud ning olin sunnitud oma tandemiga temani jõudma. Taas tuli ületada kottide ja kohvrite meri, sama naine kamandas teisi reisijaid meile teed andma ja vabastama. Teenindajani jõudes sain teada, et pangu ma vanker kohvrite juurde ja istugu lapsega kuskile, kus on vaba koht. Ütlesin, et kohvrite hoiunurgas pole vaba kohta, kuhu vankrit panna ning tema kehitas õlgu ja ütles, et ta ei saa laeva suuremaks teha. Jäime baarileti ette seisma, röökiv laps kõhukotis, vanker meie ees asjadega seismas ning vaatasin, kuhu me võiksime istuda, sest mitte ühtegi vaba istekohta silmapiiril ei olnud. Laps röökis ja röökis ning keegi meile kohta ka ei pakkunud... lõpuks mõtlesin, et mul tuleb laevast välja astuda ning sõit Tallinnasse jääb ära. Olin nii rabatud inimeste ükskõiksusest ja neist vihastest pilkudest, mis mind saatsid. Kui mul endal juba pisar silmanurka hakkas kerkima, siis sekkus sama naine, kes meid enne aitas ja hakkas kohvreid tõstma üksteise otsa ja kamandama inimesi eest ära, et saaksime istuma. Lõpuks saimegi, aga väga paha tunne jäi kogu sellest loost. Olgu öeldud, et laevas oli 99% eestlasi... meie enda kallid kaasmaalased on teineteise suhtes (väikeste eranditega muidugi; aitäh, söekale naisele, kes meid aitas) väga hoolimatud. Ka hostelis, kus ööbisime, aitasid kõigi teiste rahvuste esindajad uksi lahti teha, vankrit tõsta jms, ainult eestlased vaatasid kohvitass näpus, kuidas ma vankriga uksest välja ukerdasin ja uks mu ees korduvalt sulgus. Jah, on super toredaidi inimesi meie kodumaal. Minu enda lähiring on ju kõik hoopis teistsugused inimesed, kui need, kes selles kiirlaevas olid... , kuid üldmass on nii kuri, et hirm tuleb nahka. Mul meenus tuttav ameeriklasest psühhiaater, kellega poesabas kohtusime ja kes ütles otse väljas, et eestlased ei aita üksteist ja on võõraste suhtes ka tigedad. Tema jaoks oli see shokk. Minu jaoks oli see laevasõit ka üdini ebameldiv kogemus. Õnneks Tallinnasse naastes ootas meid kallis inglipoisi vanaema lilledega vastas ja ka päike paistis ning suvi oli veel kogu oma hiilguses linnas. Stress pikast reisist ja ümbruse vahetus mõjus pojakesele halvasti. Esimesed päevad möödusid väga nutuselt. Katsikulisi pole me veel vastu seepärast võtnudki. Nüüd harjume tasapisi ja hakkame vaikselt lähedasi ja veidike vähem lähedasi võõrustama. Praeguse seisuga oleme ka järgmise nädala Tallinnas, seega peaksime kõigi toredate inimestega jõudma kohtuda. Tallinnas on muidugi tore ja lahkuda on kahju. Panen mõned fotod ja lähen magama. Ahjaa, inglipoiss naeratab nüüd aktiivsemalt ja peab vanaemaga jutuajamisi maha. Hetkel on ta lemmiksõnad ÕU, ÕUE, KÕU, KÕÕ.