Juba 1 kuu ja 1 nädal vana

Eile käisime nõuandlas lastearsti vastuvõtul, väikse inglikese süda, kopsud, kõrvad ja kõik muud organid toimivad suurepäraselt. Pikkuseks mõõdeti 56,8 cm ja kaaluks 5125 grammi. Lastearsti sõnul on tegemist pika poisiga. Olgu mainitud, et Emmu 1-kuu sünnipäeval käisime erakorraliselt nõuandlas, sest t oli eelnevalt paar päeva oksendanud ja veider lööve oli seljale tekkinud. Tookord mainis meid vastuvõtnud ämmaemand, et laps on ülesöödetud ja seepärast oksendabki. Õnneks lastearst oli minuga ühel meelel, et pisikese söömisrütm ja kogused on normaalsed ning jätkame ikka samas vaimus edasi. Esimene kuu läks suhteliselt sujuvalt, sest A oli selleks ajaks puhkuse välja võtnud ning pisikese inglipoisi vanaema oli meil abiks, kuid kui esimene tööle naasis ja teine Eesti tagasi sõitis, siis läks mul raskeks. Algul püüdsin igati kõigega hakkama saada, üksi öösiti üleval olla, päeval lapsega maksimaalselt tegeleda ning kodu ka enam-vähem korras hoida, kuid kogunev unevõlg tegi oma töö ja viimastel päevadel olen ikka täiesti läbi omadega olnud. Lastearst, tõeline vanakooli proua, umbes selline doktor nagu mõnedes vanaaegsetes filmides, märkas mu siniseid silmaaluseid ja väsinud olemist ning pakkus välja, et peretöötegija võiks koju mõneks tunniks tulla appi. Siis saaksin vaba aega enda asjade jaoks, või natuke puhatagi. Tegelikult oli meie üsna nõudlik pojake arsti juures ka kehvas tujus (ilmselt gaasivalu?) ning eks arst sai aru, et kodus olukord väga palju ei erine. Meil on olnud päevi, kus mul on raskusi, et korraks võileiba teha või tualetti minna, sest ärkvel olles tahab pojake ainult süles olla. Kui ta korraks lamamistooli panna, siis on nutt lahti. Õnneks ajaga kõik paraneb ning täna on ta isegi oma voodis veidike mänguasju üksi uudistanud:) Ahjaa, see lastearsti jutt ehmatas mind algul ikka tõeliselt ära. Mõtlesin endamisi, miks ta nii pingsalt uurib meie elukorraldust ja kas ma olen halb ema, kas ma ei saa hakkama, et tahab kedagi koju saata. Olin ju vastuvõtul rahulik, rõõmus, miks küll selline arvamus, et ma ei jaksa lapsega tegeleda. Aga tegelikult hiljem veidike analüüsides sain aru, et vahel tasub abi vastu võtta, mitte mängida miss perfektset... Võimalik, et olen peretöötaja tulekuga nõus; saaksin ehk lisaenergiat sellest. No ma mõtlen veel. Ema ja A arvasid, et see oleks päris hea plaan. Lastearsti käest sain teada, et beebidele pidi meeldima kui neil müts peas on. Proovisin järgi ning eilne ja tänane lõunauinak on küll magusad olnud. Täna kärpisin rõdul tomatitaimi ja panin pojakese lamamistooliga rõdule, mütsikese ka pähe ning magama ta sinna jäigi. Olgu öeldud, et esimene kirsstomat võtab punast tooni ning rohelisi pallikesi on lademetes-tõeline tomatisadu on tulemas.
Kuigi ma olen väsinud, siis vaatamata sellele olen väga õnnelik. Kõik hea ja ilus on mul ju olemas. Varem tegid mind õnnelikuks topaasist kõrvarõngad, siis nüüd on mul kodus oma taevasiniste silmadega musimops.
Mis veel? Käime tihti linnas ringi kolamas autoga, kuulame Biitleid. Kodus panen pisikese kõhukotti ja laulan ise karaoket. Ma kirjutasin hiiglama pika postituse, mis mingil põhjusel kadus ja ma ei suuda momendil uuesti seda taastada. Ehk homme. Panen parem paar fotot, mis pisikesest täna tehtud sai.