Maailma avastamine

Meie väike Inglipoiss pole enam beebi, vaid nüüd võib kutsuda teda mänguealiseks. Pojake on uskumatult palju arenenud ja nädalake pärast esimest sünnipäeva näitas ta meile esimesi iseseisvaid samme. Juulikuu lõpus juba kõndis päris kindla sammuga ning augustikuu teises pooles tegi juba kiirkõndi ja kerget jooksu.
Kuigi verbaalne areng on pojal algusest peale väga kiire olnud, siis nüüd on just põhirõhk liikumisel ja rääkimise peale nii palju aega ei raisata. Eks emme-issi, aitäh on igapäevaselt kasutusel, teised omandatud sõnad tulevad veidi harvem kõnepruuki. Kuid oma keeles räägitakse vaatamata sellele kõik tähtsamad jutud maha. Ja kui on vaja end ja oma vajadusi selgeks teha, siis tuleb appi kehakeel ja nõudlikum hääletoon.
Inglipoiss on väga uudishimulik, teda huvitab kõik, eriti kapid, sahtlid, arvuti, arvuti hiir, mobiil, kõiksugu elektrijuhtmed jms. Mul on tunne, et ta saab üsna hästi käskudest-keeldudest aru, kuid vahel ei taha neid lihtsalt täita. Eks me siis "kakleme" jälle arvuti pärast ning pahandiste vältimiseks paneb emme arvuti päeval käeulatusest ära, siis ei teki ahvatlusi. Keelatud viljad on ju ikka need kõige magusamad. Veel meeldib Inglipoisil ukselinke avada ja lüliteid lõksutada põlema ja kustu. Vannituba on lemmikruum, sest nii vahva on ronida poti otsa ja vett peale tõmmata, ka dushiotsikuga on lahe mängida ja valamukapis sorida.
Mängudest on vaieldamatult lemmikud peitusemängud, eriti tore on ennast mõne riidetüki taha ära peita ja siis sealt välja tulla. Sellised mängud panevad ennast ja kogu peret laginal naerma. Ka rõngastest torni ladumine, pallimängud käe ja jalaga on vahvad ning loomulikult muusikainstrumentidega musitseerimine-triangliga on ju nii tore metalseid helisid välja võluda, marakas aga meenutab jäätist, mida saab suhu panna, raputada või niisama visata. Kuigi liivakastimängud suvel pojale väga ei istunud, siis nüüd on ta ka sellest imelisest maailmast lugupidama osanud hakata. Oleme mitmel korral koos väikse Mia-Lottaga ja tema emmega käinud mänguväljakutel mängimas. Teise samaealise lapsega mäng veel väga hästi ei suju, sest lapsed tahavad ju sageli samu asju, mis teisel on. Õnneks õues jagub lõbustusi ja atraktsioone kõigile, siis on tülisi ka vähem.
Väike sõbrake õppis 13-kuuselt tooli otsa ronimise ja sealt alla tulemise ära. Nüüd on emmel-issil vaja veel rohkem väikest turnijat turvata. Vahel matkib ta sõnu, mis emme-issi ütlevad ja püüab ka loomahääli imiteerida. Pliaatsitega on esimesed kunstiteosed tehtud ning lusikaga süües jõuab enamus toitu kenasti suhu.
Kodus lõbustab pojake end kiikhobuse seljas kiikumise ja rattaga sõitmisega.

Mängime peitust



Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...

... mina olen rongijuht.

Parte söötmas Miaga.

Kiirabiautoga sõidan ma.

Mulle maitsevad tomatid väga. See on meie rõdu
esimene "kirsstomat," mis kasvas õige suureks.

Tädi Aade juures

Kui me Ungarist tagasi jõudsime, pakkisime kodus kohvrid lahti ja tulime veel mõneks päevaks Eestisse. Käisime tädi Aade sünnipäeval.

Tema on emme-issi pulmaema, vanaema kolleeg ja meie armas, tore sõber. Aadel on au sünnipäeva jagada selliste tuntud inimestega nagu:

• 1865 – Konstantin Türnpu, eesti helilooja, organist, koorijuht ja muusikaelu organisaator
• 1899 – Alfred Hitchcock, filmirežissöör
• 1926 – Fidel Castro, Kuuba poliitik
• 1954 – Tõnu Kilgas, eesti näitleja ja laulja
• 1976 – Mihkel Mattisen, eesti muusik
• 1976 – Tanel Talve, eesti ajakirjanik
• 1978 – Kristiina Heinmets-Aigro, eesti eksmiss ja modell

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

Tädi Aade on sama võimekas ja andekas inimene, kui eespool nimetatud kaassünnipäevalised. Kui ta midagi teeb, siis alati maksimumini hästi. Kui meie õnnitlusi üleandma läksime, oli ta kibekiiresti suutnud katta täiusliku laua aeda, mis meenutas mulle täpselt restoran Tsaikovskit. Murule oli laotatud tekike, mänguasjad ning väike lauake Inglipoisi jaoks. Tema poeg Robin sõidutas oma kastiautoga Inglipojakest mööda aeda ringi ja väike õnnitleja oli nii rõõmus ja õnnelik selliste mängude üle. Lõpus hüppasime batuudil ja nautisime mõnusalt sooja suveilma.

Meil oli au saada küllakutse veel Rakvere lähedale Aade esiisade tallu, kus on ka pisike muuseum, mida Aade oma õega seal peab. Muuseumist võib leida igasugu vanu asju, mida tema esiisad, kes talus hobuseid kasvatasid, tööde tegemiseks kasutasid.

Vanaema tädi Edaga

Kuna me kõik oleme suuremal või väiksemal määral muusikainimesed, siis sai ka pillile hääled sisse pandud. Aade mängis akordionit ja klaverit, ülejäänud seltskond laulis innuga kaasa. Isegi väike Inglipoiss hakkas üsna häälekalt kaasa ümisema.

Kui emme tõdes Beethoveni "Kuupaiste sonaati" meelde tuletades, et klaverimäng on rooste läinud, siis väike Inglipoiss lõi juba 1-aastasena väga julgeid muusikateoseid klaveril. Meenutas mulle veidike ühte Rein Rannapi raju kontserti, kus vanameister sinise parukaga hoogsalt improviseeris.





Muusikalisest väljasõidust inspiratsiooni saanuna liitusime Soomes Maija Salo muusikakooliga, kus pere noorim liige hakkab musitseerimas käima. Kui võimalusi tekib, siis plaanis on üks vana unistus teostada.digiklaver endale saada, et tuba saaks taas muusikat täis ning sõrmed klaveril liiguks takerdumata. Miks digi? Seda on kerge transportida, ei ole vaja 5 meest nagu minu "tavalise" klaveri puhul, mis seisab mulgimaal. Ja peamine põhjus on ikkagi see, et saab klappidega vaikselt mängida õhtuti, ilma teisi pereliikmeid ja naabreid segamata.

Tädi Aade maal sai Inglipoiss suu punasõstardest punaseks ning topsiga kaasagi veel. Vahepeal keelduti muud söömast, ainult kamapallid ja punasõstrad. Kuna marjad on tänaseks otsas, siis on tulnud kohaneda veidi teistsugusema menüüga. Usun, et kui ma metsa pohli korjama saan, siis on Inglipoisil uued lemmikmarjad tekkinud-tema armastab meil üsna hapusid maitseid.

Nagu viinamarjakobarad

Killuke ajalugu, meie elu lugu...

Umbes 50 aastat vana ratas, ehk isegi veel vanem.





Velence ja Balaton

Pärast kahte pikka ja tegusat päeva jätsime maalilise Egeriga hüvasti ning sõitsime mööda kiirteed Budapesti suunas. Plaan oli leida sujuvalt ööbimiskoht, nagu kõigil eelmistel õhtutel see õnnestunud oli. Sõitsime ja sõitsime, kuid kõik hostelid, pansionid, hotellid, motellid olid imekombel täis või nii ulmeliste hindadega, et selle raha eest oleks juba Budapestis sviidi saanud võtta. Minul oli kerge ärevus juba sees, sest aeg oli hiline ja laps veidike nutune, kuid lõpuks me ühe kiirtee ääres paikneva motelli leidsime ning saime seal kenasti ööbitud. Hommikul sõitsime Budapesti, et sealt võtta suund Balatoni järve äärde. Otsustasime, et läheme Balatoni põhjakaldale, sest seal pidi vähem rahvast olema ning lähedal päris palju veinimõisaid. Seda teadis meile rääkida eestlasest giid Argo, kellega me poolkogemata Egeri veinikeldris kohtusime. Seekord otsustasime esimesena ööbimiskoha leida, asjad hotelli viia ja alles siis Kesk-Euroopa suurima sisejärve juurde suunduda. Peatuspaigaks sai armas kuurortlinn Velence, kus paikneb Ungari suuruselt III järv, Velence järv. Ööbisime Viikingite hotellis, kus oli kõik eluks vajalik olemas, alates nõudest köögis kuni pesurestini rõdul. Seal oleks küll olnud mõnus pikemalt suvitada. Balatoni järv, mida kutsutakse ka Ungari mereks on Ungari Riikliku Turismiameti sõnul  järv, mis  on kuulsaks saanud oma kristallselge vee poolest, mis muudab oma värvi sõltuvalt sellest, kas paistab päike, puhuvad tuulepuhangud või taevas on pilvedega kaetud. Balatoni järv on pikk ja kitsas, järve veepeegli pindala on pea 600 ruutkilomeetrit suur. Balatoni järv asub vulkaaniliste mäeahelike poolt ümbritsetud mäejalamil, mistõttu järv on kaitstud põhjatuulte eest. Tänu vahemerelisele mikrokliimale on Balatoni järvest juba 19.sajandi keskpaigast kujunenud hinnatud supluspaik. Mina käisin kolm korda järves ujumas, pojakese vanaema kastis end ainult natuke ja issi tegi ka kiire supluse ära. Ungarlased ise ütlevad, et Balatoni järv on nagu esimene armastus - selle võib maha jätta, aga meelest ei lähe iialgi...
Pärast veemõnude nautimist sõitsime Kötcse suunas ja külastasime viinamarjaistandusi. Maitsesime pisikesi, kuid väga magusaid veiniviinamarju. Põikasime sisse  János Buzás`e veinimõisa, kus veiniguru pakkus meile oma parimaid veini ja jutustas, kuidas veinid valmistatud on. Saime teada, et see piirkond on Ungaris suuruselt kolmas, seal kasvatatakse väga palju viinamarju. Jánose veinimõisas on kogu Ungari kõige uuem tehnoloogia ja tehnika, on ta ju alles noor veinimeister ning alles kaks aastat veinitootmisega tegelenud. Sümpaatne härra oli väga külalislahke ja sõbralik, lisaks oskas ta väga hästi inglise keelt, mistõttu oli väga lihtne temaga suhelda. Paljud ungarlased suhtlevad ainult saksa keeles, mida meie jälle nii hästi ei oska.
Õhtul sõitsime tagasi Velencesse, kus külastasime ühte rahvusrestorani ja nautisime ilma liialdusteta parimat toitu, mida ma saanud olen. Ungari tänavakohvikutes midagi väga head ei tasu oodata, eriti ungaripärast, aga veidike kallimates kohtades on täiuslik maitseelamus garanteeritud. Sõime iga päev magusamast magusamaid arbuuse, vahel viinamarju, nautisime ilusat arhitektuuri, mõnusat loodust ja kliimat. Ungari on koht, kuhu ma kindlasti tagasi lähen. Viimase päeva veetsime Budapestis ning seejärel siirdusime tagasi Soome. Tagasilennul tekkis mul kohutav peavalu, kuid see on juba ununenud ning mälestused reisist on endiselt head. Inglipoiss magas lennu Helsingist Tamperre nii sügavalt maha, et isegi lennukist väljumine ja terminalis kottide ootamine ei seganud tema magusat und. Kokkuvõtvalt võib öelda nii, et kuigi reisida on tore, siis kodus tagasi olla on ikkagi kõige parem...

Teel Velencesse

Kohaliku maiuspalad



Päike

Viikingite hotellis

Balatoni järve ääres

Viinamarjaistandused ja veinimõis

http://www.balatonfoldvar.info.hu/hu/partner/buzas-szolobirtok

Õhtu Velencses

Egeri tähtede all

Elu on kiire ja huvitav. Ma pole endiselt saanud mahti kirjutada, vabandused ette ja taha. Ma parandan selle vea peagi. Praegu püüan vaikselt fotosid lisada, küll need tekstid ka tasapisi ilmuvad...:)

Egeris veinikeldreid külastamas.



Tiha Meri Pince

Ma sõitsin 4 x karusellil autoga-nii väga meeldis.

Muusikud mängisid emme palvel mulle unelauluks Straussi.

Egeris termides (mineraalveega täidetud välisbasseinid, millel on raviomadused)



Nii soojas vees on küll mõnus liguneda

Leia pildilt üles Inglipoiss

Bekölce ´s, hobusevarmis, ööbimas. http://www.westernhorsestable.com/

.

Hobusefarmi peavad hollandlased, kes kolisid mõned aastad tagasi perega Ungarisse. Maaliline koht asub Bükk`i mägede vahel (kõrgust üle 900m), rahvuspargi territootiumil.

 Egeri kindluses (Soovitan lugeda raamatut "Egeri tähtede all".)
Eger on Ungari kauneim barokk-stiilis linn. Meie veetsime seal
2 päeva, aga tegemist oleks jagunud veel mitmeks päevaks.

Pikemad reisikirjeldused Egerist lisanduvad siia peagi...