Inglipoisi tegemised: Velence ja Balaton

Pärast kahte pikka ja tegusat päeva jätsime maalilise Egeriga hüvasti ning sõitsime mööda kiirteed Budapesti suunas. Plaan oli leida sujuvalt ööbimiskoht, nagu kõigil eelmistel õhtutel see õnnestunud oli. Sõitsime ja sõitsime, kuid kõik hostelid, pansionid, hotellid, motellid olid imekombel täis või nii ulmeliste hindadega, et selle raha eest oleks juba Budapestis sviidi saanud võtta. Minul oli kerge ärevus juba sees, sest aeg oli hiline ja laps veidike nutune, kuid lõpuks me ühe kiirtee ääres paikneva motelli leidsime ning saime seal kenasti ööbitud. Hommikul sõitsime Budapesti, et sealt võtta suund Balatoni järve äärde. Otsustasime, et läheme Balatoni põhjakaldale, sest seal pidi vähem rahvast olema ning lähedal päris palju veinimõisaid. Seda teadis meile rääkida eestlasest giid Argo, kellega me poolkogemata Egeri veinikeldris kohtusime. Seekord otsustasime esimesena ööbimiskoha leida, asjad hotelli viia ja alles siis Kesk-Euroopa suurima sisejärve juurde suunduda. Peatuspaigaks sai armas kuurortlinn Velence, kus paikneb Ungari suuruselt III järv, Velence järv. Ööbisime Viikingite hotellis, kus oli kõik eluks vajalik olemas, alates nõudest köögis kuni pesurestini rõdul. Seal oleks küll olnud mõnus pikemalt suvitada. Balatoni järv, mida kutsutakse ka Ungari mereks on Ungari Riikliku Turismiameti sõnul järv, mis on kuulsaks saanud oma kristallselge vee poolest, mis muudab oma värvi sõltuvalt sellest, kas paistab päike, puhuvad tuulepuhangud või taevas on pilvedega kaetud. Balatoni järv on pikk ja kitsas, järve veepeegli pindala on pea 600 ruutkilomeetrit suur. Balatoni järv asub vulkaaniliste mäeahelike poolt ümbritsetud mäejalamil, mistõttu järv on kaitstud põhjatuulte eest. Tänu vahemerelisele mikrokliimale on Balatoni järvest juba 19.sajandi keskpaigast kujunenud hinnatud supluspaik. Mina käisin kolm korda järves ujumas, pojakese vanaema kastis end ainult natuke ja issi tegi ka kiire supluse ära. Ungarlased ise ütlevad, et Balatoni järv on nagu esimene armastus - selle võib maha jätta, aga meelest ei lähe iialgi...
Pärast veemõnude nautimist sõitsime Kötcse suunas ja külastasime viinamarjaistandusi. Maitsesime pisikesi, kuid väga magusaid veiniviinamarju. Põikasime sisse János Buzás`e veinimõisa, kus veiniguru pakkus meile oma parimaid veini ja jutustas, kuidas veinid valmistatud on. Saime teada, et see piirkond on Ungaris suuruselt kolmas, seal kasvatatakse väga palju viinamarju. Jánose veinimõisas on kogu Ungari kõige uuem tehnoloogia ja tehnika, on ta ju alles noor veinimeister ning alles kaks aastat veinitootmisega tegelenud. Sümpaatne härra oli väga külalislahke ja sõbralik, lisaks oskas ta väga hästi inglise keelt, mistõttu oli väga lihtne temaga suhelda. Paljud ungarlased suhtlevad ainult saksa keeles, mida meie jälle nii hästi ei oska.
Õhtul sõitsime tagasi Velencesse, kus külastasime ühte rahvusrestorani ja nautisime ilma liialdusteta parimat toitu, mida ma saanud olen. Ungari tänavakohvikutes midagi väga head ei tasu oodata, eriti ungaripärast, aga veidike kallimates kohtades on täiuslik maitseelamus garanteeritud. Sõime iga päev magusamast magusamaid arbuuse, vahel viinamarju, nautisime ilusat arhitektuuri, mõnusat loodust ja kliimat. Ungari on koht, kuhu ma kindlasti tagasi lähen. Viimase päeva veetsime Budapestis ning seejärel siirdusime tagasi Soome. Tagasilennul tekkis mul kohutav peavalu, kuid see on juba ununenud ning mälestused reisist on endiselt head. Inglipoiss magas lennu Helsingist Tamperre nii sügavalt maha, et isegi lennukist väljumine ja terminalis kottide ootamine ei seganud tema magusat und. Kokkuvõtvalt võib öelda nii, et kuigi reisida on tore, siis kodus tagasi olla on ikkagi kõige parem...

Teel Velencesse