Pärast ristiema sünnipäeva
kihutasime hommikul laevale, et sõita tagasi Soome-koju ning pakkida asjad
madjarite maale sõiduks. Plaanis oli veel sõber Trevori sünnipäevale minek,
kuid väike Inglipoiss jäi öösel palavikku ning sinna me peopäeval ei jõudnudki.
Kuna pojakese tervis ei läinud paremaks, siis leppisime reisi eelõhtul
vanaemaga kokku, et meie jätame seekord reisile minemata. Varahommikul pidasime
veel aru ja Inglipoisi issi otsustas ka, et üksi tema reisile ei lähe ja
tühistas taksotellimuse. Midagi siiski kripeldas sees ja kuna pojake kenasti
jõi, siis võtsime riski ja pakkisime 10 minutiga end valmis, tellisime uuesti
takso ja sõitsime Tampere lennujaama suunas, et lennata 20 minutiga Helsingi
külje alla, Vantaa lennujaama. Kuna meil oli kogu reisi vältel arst kaasas,
siis Inglipoiss oli heades kätes. Lennusõit, mida ma nii väga kartsin-kuidas
väike lapsuke selle ikka vastu peab, möödus väga kenasti. Lennuk ei saanud veel
õhku tõustagi, kui pojake juba minu süles unedemaale rändas. Väga positiivseks
üllatuseks oli see, et Vantaa lennujaamas oli mitu mängutuba lastele ning
mõnusad kärud, millega kõige pisemaid reisiselle sai turvaliselt ringi
sõidutada. Oma kohvrid ja käru andsime juba Tamperes ära ja varustus lennutati
otse Budapesti. Reima nimelises mängutoas möödus aeg kiiresti ning pärast
kerget hommikusööki lennujaamas oligi aeg uuesti õhku tõusta. Kaks tundi ja
viisteist minutit sõitu Soomest Ungari pealinna Budapesti möödus kiirelt ja
rahulikult, pojake tudus suurema osa ajast. Kuigi meil oli reis ammu plaanitud
ja igasugused hotellid, hostelid, apartmendid netis välja vaadatud, siis nende
broneerimiseni me ei jõudnud. Kui me palavsse Budapesti jõudsime, siis
tegelikult meil öömaja ega rendiautot veel olemas ei olnudki. Lennujaamas
lootsime wifisse pääseda, et midagi kiiresti leida, kuid netti seal ei olnud ning
infopunktist jagati hunnik brozüüre, kuhu helistades saime teada, et kõik toad
on välja müüdud. Lõpuks saime ühte kesklinna hostelisse, mis kandis huvitavat
nime Casa de la Musica.
Majutusasutus oli võõbatud erinevaid värve kasutades rõõmsalt triibuliseks.
Kuna meie esimesel Budapesti päeval oli vilus 39C sooja, siis puuduv
ventilatsioon ning lärmakad noored tegid esimesest ööst paraja katsumuse.
Linnas ringi jalutades jäi meile silma hotell Unio ning seal veetsime oma
Budapestis oleku ülejäänud päevad. Esimesel päeval kolasime linnas ringi ning
läksime Doonau jõele paadiga sõitma. Sõidu ajal sai kuulata klappidest Ungari
ajaloo kohta ning näha jõe mõlemal pool asuvaid arhitektuuripärleid. Järgmisel
päeval külastasime Ungari rahvusmuuseumi, kus pildistamine oli keelatud,
seetõttu suurt fotomaterjali pole oodata, aga väga kihvt koht sellegipoolest.
Õhtul avastasime vahva kohviku Zsivágó, mis mõeldud eelkõige kohalikele, neil puudusid isegi
ingliskeelsed menüüd. Tundus olevat selline kultuuriinimeste kohtumispaik, väga
mõnusa fiilinguga kohvik. Kirjutan sellest käigust just seepärast, et tahan
esile tõsta ungarlaste (laste)sõbralikkust. Inglipoiss oli õhtuks veidike
väsinud ning kippus end pisut häälekamalt väljendama. Ungaripoiss tõi leti tagant ühe
vahva Navitrolla-stiilis piltidega raamatu sipelgatest ning ütles, et kui tal
on tuju paha, siis talle meeldib seda raamatut vaadata. Vaatasime meiegi koos
seda raamatut ja proovisime ungarikeelseid lasteluuletusi lugeda, keel läks
vahel päris sõlme. Jah, ungarlased on tohutult abivalmid ja sõbralikud. Ühel
korral signaalitas ja lehvitas üks mees meie auto taga. Mõtlesime tigedate
eestlastena, et mis tal küll hakkas, on ikka ära pööranud. Lõpuks ungarlane
tuli autost välja ja lõi meie tagumise kergelt lahtioleva autoukse kinni ja
naeratas sõbralikult. Kuigi seal on inimesed veel vaesemad ja lokkab samuti
tööpuudus, siis selliseid tigedaid ja kibestunud nägusid nagu meie
teenindajatel sageli kohata võib, Ungaris lihtsalt ei näe. Ka õhtul hilja
bensiinijaamas suure palavaga tööd rassiv mees NAERATAS... Nagu te aru juba
saite, siis ma olen lausa vaimustatud vahvatest ungarlastest. Kolmandal päeval
võtsime rendiauto ja sõitsime umbes tunnise autosõidu kaugusele Cserháti mägedesse, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud arhailisse Hollókő
külla. Seal on 55 maja, valged, mustade katustega, kaks tänavat ja armas kirik.
Võimalik süüa kohapeal valmistatud toite, nt pollaci guljass-supp jäi kogu
reisi vaieldamatuks tipphetkeks. Kaasa sai ostetud ka käsitööna valminud
taldrikuid. See koht on nagu maapealne paradiis... Pärast pikki tunde
muuseum-külas tegime kohalike päevalillepõldude vahel väikse peatuse ja
nautisime nende päikselillede võrratut ilu lähemalt, vaatasime kitsekarjust
mägede vahel ja õhkasime, kui mõnus on ikka Ungaris olla. Sõitsime edasi,
täpselt teadmata, kuhu... Umbes 40-50 km enne Egeri linna jõudsime mingisse
väiksesse asulasse, kus paiknes Tura pansion. Sinna me ka ööbima jäime... Aga
kuna lubasin selles postituses eelkõige Budapestist kirjutada, siis ruttan kohe
edasi meie viimasele päevale, mille veetsime samuti Budapestis. Käisime Andrássy tänaval, mis kuulub samuti Unesco maailmapärandi
nimekirja. Seal paikneb võrratu avenüü, kangelaste väljak ja kunstimuuseum.
Vaatepilt kangelaste väljakul ei jäänud alla Pariisi võidukaarele. Budapestis
on iga maja omaette kunstiteos, midagi sarnast olen kogenud Viinis, aga kuna
olin seda külastades väga noor, siis ehk ei osanud nii palju hinnata. Kui
esimesel päeval sai jalutatud rohkem Budapesti Pesti poolel Doonauäärset panoraami
imetletud, siis viimasel just Buda poolel: Buda lossikvartal; Buda-poolne kallas Petőfi sillast
üle Gellérti mäe ja Tabani kuni Lossimäeni ja Vízivárosi linnaosani;
Pesti-poolsel kaldal jäid meie vaatamisväärsused peamiselt Margiti sillast kuni
Petőfi sillani koos Parlamendihoonega. Väga vahva oli vaadata kirikuid, kus on
abiellunud ja kontserte andnud minu lemmikheliloojad. Näha oma silmaga Ungari
pulma ja lossi juures vahtkonnavahetust. Ungari on ilus!!!! Olgu lõpetuseks
öeldud, et Inglipoiss oli kolmandaks päevaks palavikust prii ja nautis reisi
täie mõnuga.
 |
| Vantaa lennujaama mängutoas |
 |
| Esimene värvikas majutuskoht |
 |
| Täiesti tavaline maja Budapestis. |
 |
| Maailma suuruselt II parlamendihoone |
 |
| Margareti saared |
 |
| Imetleme Buda lossi |
 |
| ...ja veel üks täiesti tavaline maja Budapestis. Neid on seal palju. |
 |
| Ungari rahvusmuuseumis |
 |
| Väike kultuurihuviline |
 |
| Cafe
Zsivágós |
 |
| Hotell Unio trepid köidavad pilke |
 |
| Väike reisisell oma voodis |
 |
| Hollokos |
 |
| Astuge sisse! |
 |
| Kohalik söögikoht, kus saime võrratut pollaci guljass-suppi |
 |
| Vahel tuleb tempo maha võtta |
 |
| Ungari käsitöö |
 |
| Holloko küla keraamika |
 |
| Üks õnnelik hing pärast kahe kauni taldriku ostmist |
 |
| Holloko kirik |
 |
| Kirikutöötaja vaimustus Inglipoisist |
 |
| Minu Ungari |
 |
| Põllutäis päikest |
 |
| Tura pansionis olid kohalikud puusepad kõvasti vaeva näinud |
 |
| Kolm põlve kangelasi |
 |
| Kangelaste väljakul |
 |
| Korstnakoogid on Ungaris tõelised hitid |
 |
| Budapesti kuulsaim sild-kettsild |
 |
| Ilusal sinisel doonaul... |
 |
| Buda poolel vanades kindlusemüürides seiklemas |
 |
| Imeline horisont |
 |
| Kuulus kettsild, taamal parlamendihoone |
 |
| Armastan Budapesti |
 |
| Buda lossi ees |
 |
| Perekond ajaloohuvilised |
 |
| Väikse Inglipoisiga tahtis nii mõnigi turist koos pilti teha |
 |
| Sõdurpoisid, rivitult! |
 |
| Ungari pruutpaar |
 |
| Piknik pitsiliste väravate ees |
 |
| Nende vagunitega saab Buda mägedesse üles sõita |
