Budapest

Pärast ristiema sünnipäeva kihutasime hommikul laevale, et sõita tagasi Soome-koju ning pakkida asjad madjarite maale sõiduks. Plaanis oli veel sõber Trevori sünnipäevale minek, kuid väike Inglipoiss jäi öösel palavikku ning sinna me peopäeval ei jõudnudki. Kuna pojakese tervis ei läinud paremaks, siis leppisime reisi eelõhtul vanaemaga kokku, et meie jätame seekord reisile minemata. Varahommikul pidasime veel aru ja Inglipoisi issi otsustas ka, et üksi tema reisile ei lähe ja tühistas taksotellimuse. Midagi siiski kripeldas sees ja kuna pojake kenasti jõi, siis võtsime riski ja pakkisime 10 minutiga end valmis, tellisime uuesti takso ja sõitsime Tampere lennujaama suunas, et lennata 20 minutiga Helsingi külje alla, Vantaa lennujaama. Kuna meil oli kogu reisi vältel arst kaasas, siis Inglipoiss oli heades kätes. Lennusõit, mida ma nii väga kartsin-kuidas väike lapsuke selle ikka vastu peab, möödus väga kenasti. Lennuk ei saanud veel õhku tõustagi, kui pojake juba minu süles unedemaale rändas. Väga positiivseks üllatuseks oli see, et Vantaa lennujaamas oli mitu mängutuba lastele ning mõnusad kärud, millega kõige pisemaid reisiselle sai turvaliselt ringi sõidutada. Oma kohvrid ja käru andsime juba Tamperes ära ja varustus lennutati otse Budapesti. Reima nimelises mängutoas möödus aeg kiiresti ning pärast kerget hommikusööki lennujaamas oligi aeg uuesti õhku tõusta. Kaks tundi ja viisteist minutit sõitu Soomest Ungari pealinna Budapesti möödus kiirelt ja rahulikult, pojake tudus suurema osa ajast. Kuigi meil oli reis ammu plaanitud ja igasugused hotellid, hostelid, apartmendid netis välja vaadatud, siis nende broneerimiseni me ei jõudnud. Kui me palavsse Budapesti jõudsime, siis tegelikult meil öömaja ega rendiautot veel olemas ei olnudki. Lennujaamas lootsime wifisse pääseda, et midagi kiiresti leida, kuid netti seal ei olnud ning infopunktist jagati hunnik brozüüre, kuhu helistades saime teada, et kõik toad on välja müüdud. Lõpuks saime ühte kesklinna hostelisse, mis kandis huvitavat nime Casa de la Musica. Majutusasutus oli võõbatud erinevaid värve kasutades rõõmsalt triibuliseks. Kuna meie esimesel Budapesti päeval oli vilus 39C sooja, siis puuduv ventilatsioon ning lärmakad noored tegid esimesest ööst paraja katsumuse. Linnas ringi jalutades jäi meile silma hotell Unio ning seal veetsime oma Budapestis oleku ülejäänud päevad. Esimesel päeval kolasime linnas ringi ning läksime Doonau jõele paadiga sõitma. Sõidu ajal sai kuulata klappidest Ungari ajaloo kohta ning näha jõe mõlemal pool asuvaid arhitektuuripärleid. Järgmisel päeval külastasime Ungari rahvusmuuseumi, kus pildistamine oli keelatud, seetõttu suurt fotomaterjali pole oodata, aga väga kihvt koht sellegipoolest. Õhtul avastasime vahva kohviku Zsivágó, mis mõeldud eelkõige kohalikele, neil puudusid isegi ingliskeelsed menüüd. Tundus olevat selline kultuuriinimeste kohtumispaik, väga mõnusa fiilinguga kohvik. Kirjutan sellest käigust just seepärast, et tahan esile tõsta ungarlaste (laste)sõbralikkust. Inglipoiss oli õhtuks veidike väsinud ning kippus end pisut häälekamalt väljendama. Ungaripoiss tõi leti tagant ühe vahva Navitrolla-stiilis piltidega raamatu sipelgatest ning ütles, et kui tal on tuju paha, siis talle meeldib seda raamatut vaadata. Vaatasime meiegi koos seda raamatut ja proovisime ungarikeelseid lasteluuletusi lugeda, keel läks vahel päris sõlme. Jah, ungarlased on tohutult abivalmid ja sõbralikud. Ühel korral signaalitas ja lehvitas üks mees meie auto taga. Mõtlesime tigedate eestlastena, et mis tal küll hakkas, on ikka ära pööranud. Lõpuks ungarlane tuli autost välja ja lõi meie tagumise kergelt lahtioleva autoukse kinni ja naeratas sõbralikult. Kuigi seal on inimesed veel vaesemad ja lokkab samuti tööpuudus, siis selliseid tigedaid ja kibestunud nägusid nagu meie teenindajatel sageli kohata võib, Ungaris lihtsalt ei näe. Ka õhtul hilja bensiinijaamas suure palavaga tööd rassiv mees NAERATAS... Nagu te aru juba saite, siis ma olen lausa vaimustatud vahvatest ungarlastest. Kolmandal päeval võtsime rendiauto ja sõitsime umbes tunnise autosõidu kaugusele Cserháti mägedesse, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud arhailisse Hollókő külla. Seal on 55 maja, valged, mustade katustega, kaks tänavat ja armas kirik. Võimalik süüa kohapeal valmistatud toite, nt pollaci guljass-supp jäi kogu reisi vaieldamatuks tipphetkeks. Kaasa sai ostetud ka käsitööna valminud taldrikuid. See koht on nagu maapealne paradiis... Pärast pikki tunde muuseum-külas tegime kohalike päevalillepõldude vahel väikse peatuse ja nautisime nende päikselillede võrratut ilu lähemalt, vaatasime kitsekarjust mägede vahel ja õhkasime, kui mõnus on ikka Ungaris olla. Sõitsime edasi, täpselt teadmata, kuhu... Umbes 40-50 km enne Egeri linna jõudsime mingisse väiksesse asulasse, kus paiknes Tura pansion. Sinna me ka ööbima jäime... Aga kuna lubasin selles postituses eelkõige Budapestist kirjutada, siis ruttan kohe edasi meie viimasele päevale, mille veetsime samuti Budapestis. Käisime Andrássy tänaval, mis kuulub samuti Unesco maailmapärandi nimekirja. Seal paikneb võrratu avenüü, kangelaste väljak ja kunstimuuseum. Vaatepilt kangelaste väljakul ei jäänud alla Pariisi võidukaarele. Budapestis on iga maja omaette kunstiteos, midagi sarnast olen kogenud Viinis, aga kuna olin seda külastades väga noor, siis ehk ei osanud nii palju hinnata. Kui esimesel päeval sai jalutatud rohkem Budapesti Pesti poolel Doonauäärset panoraami imetletud, siis viimasel just Buda poolel: Buda lossikvartal; Buda-poolne kallas Petőfi sillast üle Gellérti mäe ja Tabani kuni Lossimäeni ja Vízivárosi linnaosani; Pesti-poolsel kaldal jäid meie vaatamisväärsused peamiselt Margiti sillast kuni Petőfi sillani koos Parlamendihoonega. Väga vahva oli vaadata kirikuid, kus on abiellunud ja kontserte andnud minu lemmikheliloojad. Näha oma silmaga Ungari pulma ja lossi juures vahtkonnavahetust. Ungari on ilus!!!! Olgu lõpetuseks öeldud, et Inglipoiss oli kolmandaks päevaks palavikust prii ja nautis reisi täie mõnuga.

Vantaa lennujaama mängutoas

Esimene värvikas majutuskoht

Täiesti tavaline maja Budapestis.

Maailma suuruselt II parlamendihoone

Margareti saared

Imetleme Buda lossi

...ja veel üks täiesti tavaline maja Budapestis. Neid on seal palju.

Ungari rahvusmuuseumis

Väike kultuurihuviline

Cafe  Zsivágós

Hotell Unio trepid köidavad pilke

Väike reisisell oma voodis

Hollokos

Astuge sisse!

Kohalik söögikoht, kus saime võrratut pollaci guljass-suppi

Vahel tuleb tempo maha võtta

Ungari käsitöö

Holloko küla keraamika

Üks õnnelik hing pärast kahe kauni taldriku ostmist

Holloko kirik

Kirikutöötaja vaimustus Inglipoisist

Minu Ungari

Põllutäis päikest

Tura pansionis olid kohalikud puusepad kõvasti vaeva näinud

Kolm põlve kangelasi 

Kangelaste väljakul

Korstnakoogid on Ungaris tõelised hitid

Budapesti kuulsaim sild-kettsild

Ilusal sinisel doonaul...

Buda poolel vanades kindlusemüürides seiklemas

Imeline horisont

Kuulus kettsild, taamal parlamendihoone

Armastan Budapesti

Buda lossi ees

Perekond ajaloohuvilised

Väikse Inglipoisiga tahtis nii mõnigi turist koos pilti teha

Sõdurpoisid, rivitult!

Ungari pruutpaar

Piknik pitsiliste väravate ees

Nende vagunitega saab Buda mägedesse üles sõita