Selle nädala esimesel päeval tähistasime väikse Inglipoisi viiendat minisünnipäeva. Ohh, aeg lendab ikka metsiku kiirusega... Teisipäevaks kinkis ilmataat soomlastele tõelise talvemuinasjutu-paks lumevaip kattis kogu maa ja karge õhk tekitas tõeliselt talvise tunde. Kuna Soome Vabariigi iseseisvuspäeva puhul oli kõigil tööinimestel vaba päev, siis sai ka meie pere nautida taas mõnusat koosolemist. Käisime metsas oksi, sammalt, käbisid jms korjamas, et kodu looduslike vahenditega jõuluks ära kaunistada.
Tegime väiksest päkapikust veel paar uut fotot ning hea on, et tegime. Paar päeva hiljem avastasin toreda fotovõistluse-Jõulubeebi 2011. Kuna võistlusele võeti vastu 500 fotot ja mina avastasin selle viimasel minutil, siis tegelikult aega piltide valimiseks ega pikaks mõtlemiseks ei jäänud. Saatsin üsna esimese ettejuhtuva jõulupildi ära ja jääme nüüd hääletusvooru avamist ootama. Esmaspäevast alates saavad kõik Facebooki kasutajad hääletada (tuleb vajutada nupule meeldib). Võistlusel on 10 galeriid, igas galeriis on 50 fotot. Meie oleme kümnendas galeriis. Igast galeriist valitakse üks enim hääli saanud foto välja ja need 10 fotot lähevad edasi järgmisesse vooru, kus hääletatakse 3 parimat. Kuna auhinnafond on tõeliselt vinge, alates fotokaamerast ja lõpetades söötmistooli ja jalutuskäruga, siis tasub ju ikka proovida. Kuna meie erilised facebooki-inimesed pole, siis ilmselt suurt häältesadu oodata pole. A-l pole seal üldse kontot ja minagi olen üsna hiljaaegu liitunud ning sõbralist veel üsna hõre. Aga panen siia vaatamiseks selle armsa sinisilmse jõulumehe, kes vanemate agarusest/ogarusest johtuvalt on sattunud nüüd beebifoto võistlusele. Fotode puhul paluti hinnata originaalsust, jõulumeeleolu ja pildistatava fotogeenilisust.
Esmaspäeval panen täpsema info võistluse kohta, siis saavad Inglipoisi pöidlahoidjad meile toetust avaldada.
Veidike ka uutest oskusest. Kallis pojake oskab nüüd kätega varvastest kinni võtta, palju ei puudu, et väiksed mammud saaks suhugi pista. Treenime ka seljalt kõhuli keeramist ja peaaegu on see trikk ka selge. Vahel tuleb üksi välja, vahel aitab emme näpust sikutades või pepust õrnalt tõugates... Oleme püüdnud ka päevareziimi sisse juurutada, st. seda, et magama läheme nüüd varem ning enne uinumist käib pojake issiga dushi all. Tegin ka ühe vahva testi netis beebide isiksuse kohta ning tulemused olid üsna hämmastavad. Meie beebi on siis kohati ülimalt tundlik ja nn kaisubeebi, kes vajab palju lähedust, õlal olemist, hellust jne. Soovitati veel lapsele magades kookon ümber ehitada, et ta tunneks end turvaliselt. Kui ma varem muretsesin ikka, et Inglipoiss ei maga öösiti üksi oma voodis, siis nüüd olen sellele käega löönud. Olen lugenud palju võõrkeelset kirjandust ja 15 % beebisid pididki olema nn rohkem "stressis" ja vajama palju hooldaja lähedust. Selliste laste puhul on lausa kuritegu mingit unekooli hakata tegema või neid üksi voodisse nutma jätta. Meie kaisupoiss magab siis endiselt minu kaisus ja tunneb end niimoodi väga hästi, lisaks on uned nii sügavamad ja pikemad.
Neljapäeval oli meil 5. kuu nõuandlavisiit, aga kahjuks oli terviseõde haigestunud ning see jäi ära. Kohale läksime ikkagi, sest oli tekkinud tobe infosulg ja me saime alles nõuandlas teada, et visiiti ei toimu. Seega vaktsiinid on veel saamata ja kaalu/pikkuse osas pole ka uut infot. See oleks olnud meie viimane visiit terviseõde Tanja juurde. Kahjuks temale uut aega saada ei õnnestunud ning järgmise nädala lõpus külastame võõrast terviseõde, kes vajalikud toimingud Inglipoisile ära teeb. Jätsime väikse kingituse nõuandla infolauda Tanjale ja loodame teda ikkagi korra veel näha, et tänada ülimalt meeldiva koostöö eest ja jätta hüvasti. Elame juba järgmisel kuul uues linnas. Nonii... kolimisega seoses ka veel veidike kõrvalepõikeid. Kuna mina olen tohutult kannatlik ja selline nokitseja-tüüpi detailidesse laskuja, siis A oskab seda heas mõttes alati ära kasutada. Talle meeldib ka, kui kõik on hästi organiseeritud, kuid ta ei viitsi ise tegeleda selliste asjadega. Seega paluti minul meie väike raamatukogu arhiveerida arvutis, mille tarbeks lõin kataloogisüsteemi. Raamatud on samas järjestuses ka plastik-kastidesse pakitud ning ootamas uude koju raamaturiiulile jõudmist. A vihkab pappkaste ja tolmu, mis lahtiste kastidega kaasneb... seega ostis kolimiseks plastmassist tugevad kaanega kastid. Mina käisin peale, et tuleb igale kastile veel kleepsuga number kinnitada ja iga kasti sisu eraldi dokumenteerida, et oleks täpne ülevaade, mis kastis mis on... Kuna osad kastid lähevad otse panipaika, siis kes see hiljem mäletab enam, kus kastis on maalimistarbed või kus kastis vanad konspektid. Meil on siin üks super pood, kus saab osta igasugu eluks vajaminevaid asju, alates läbipaistvatest saapakarpidest kuni postkasti numbriteni välja. See on minu tõeline unistus, nüüd saab igal kingapaaril olema oma läbipasitev karbike ning püksivööl oma sahtel. Minu suure iidoli Anthea Turneri (tuttav Kanal11 saatest "Täiuslik koduperenaine) kodu on mulle heas mõttes eeskujuks. Ootan põnevusega juba kolimist, siis saab jälle elamise "puhtamaks."
Kui aasta tagasi möllas lumetorm Monika, siis ega see aastagi väga erine... õues on kõvasti tuisanud ja Soomes olid tuhanded majapidamised elektrita. Mäletan "Monikat" väga hästi, sest oli see ju vahetult enne meie pulmi. Ja täna ongi aeg üks soolane suutäis valmistada, sest elu on niigi magus. Küsite miks, no meil on ju homme pulma-aastapäev.
