Suurt elevust tekitanud fotovõistlus on seljataga ning meie saadetud foto väiksest jõulumehest kogus peaagu 100 häält. Võitu seekord ei tulnud, kuid märkimisväärne hulk inimesi avaldas meile toetust ja siinkohal suur-suur aitäh teile!
Mulle on mitmeid kirju tulnud küsimusega, kuidas Inglipoisi tervisega lood on. Ma ei tahtnud sel teemal varem kirjutada, sest viimane lastearsti visiit leidis aset alles eile. Piimaallergiat pojal ilmselt ei ole, kuigi teste pole tehtud, siis minu tähelepanekud piimavabalt dieedilt julgesid arvata, et erinevus piimatooteid tarbides ei olnud märkimisväärne. Kuna mitmed haigusnähud (sh. oksendamine) ei leevendunud, siis jäeti see diagnoos kõrvale. Järgmisena määrati meile üks ravim, mida paar nädalat ka võtsime ning pärast seda oli meil hoopis rõõmsam, rahulikum ja vähem oksendav laps. Mingi tõsise haigusega tegu pole, kerge refluks, mis lapse kasvades tõenäoliselt möödub. Võtame veel mõnda aega rohtu ja siis lubati juba Inglipoisi issil ravi jätkamise vajalikkuse üle otsustada. Eile võttis meid vastu peaarst isiklikult, usaldame täielikult kogemustega professionaali ning järgime edaspidi tema soovitusi. Sinna alla kuuluvad järgmised asjad: võiksin lapsele tihedamini ja rohkem tahket toitu anda (umbes nagu ma siin kirjutasin), öised söömised lõpetada või viia miinimumini (mitte üle 2 korra öösel), söömiste vahed hoida pikemad, harjutada last kõhuli magama, hoida last ärkvel olles kõhuli, kõhuli, kõhuli. Ja et kõigi uni oleks sügavam ja pikem, siis Inglipoiss oma voodisse magama. Seda ma küll ei tea, kuidas see õnnestub, aga arstionu oli konkreetne ja eks me uues kodus hakkame proovima. Pärast visiiti läksime kõrvalosakonda Tuulat külastama, oli meil väike kohtumine eelnevalt kokkulepitud. Temalt sain kinnitust tõsiasjale, et arstionu oli kahtlaselt tuttav-tegemist on tema sõbranna mehega, kes käib koos ülejäänud seltskonnaga õhtuti haigla ujulas trennis. Tuula tegi nalja, et ma olen ju konkreetset arsti ainult ujumispükstes näinud, seepärast ei tundnudki kitlis ära. Sain veel teada, et peaarstil on mitu last ja trobikond pisikesi lapselapsi, seetõttu on mees pisikeste tegelaste eluga ka praegu hästi kursis ja teda võib usaldada küll. Rääkisin kodus A-le ka kõik üle ja seekord oli ta esimest korda räägituga rahul. Ütles, et see on juba arsti jutt, ehhee... Varem sattusime korduvalt alles õppiva arsti hoole alla, kes oli ehk natuke ebakindel, aga pojakesele meeldis ta see-eest väga. Tegemist oli ju kauni noore daamiga, kellega kohtuti juba 3-päevasena, mil noor arst elus esimest korda BCG-vaktsiini tegi.
Inglipoisi suur fänn Tuula kutsus meid oma tööruumi, mis oli 3-4x suurem arstide omast. Olin heas mõttes hämmingus, mis tehnika seal oli-mikrofoniga pult jms asjad. Olen ju Eestis ühe suurima haigla psühhiaatria osak. praktikal olnud ning sealsel kõneterapeudil küll midagi sellist vastu polnud panna. Mõtlesin, et väga kihvt oleks näha Tuulat töötamas, märkimisväärne huvi tekkis kohe igasuguste kõnehäirete jms vastu. Kui esimene ohhooo-vaimustus suurest kabinetist mööda sai, ulatati meile väike kingitus. Pakis oli mitmeid vahvaid asju emmele ja pojale, kuid ühe kingi ma siiski avalikustan. Inglipoiss sai Marimekko pudipõlle, mille sildilt sai lugeda, et see on valmistatud Eestis. Ma muigasin endamisi-Soome kvaliteet Eestist. Leppisime sõbraliku soomlannaga kokku, et kevadel tuleb meile külla ja suvel tuleme Mikkelisse ja võtame ka temaga kindlasti ühendust.
Umbes nädal varem käisime ka nõuandlas. Kuna oma terviseõele aega ei saanud, siis võttis meid vastu vanem proua, kes oli tõeline estofiil. Ta unustas hiljem mõõdudki arvutisse lüüa, sest tahtis koguaeg rääkida Eestist. Ilmselt oli ta kokkupuutunud ainult kõige meeldivamate ja toredamate eestlastega, sest see ood meie rahva kohta oli kohati ebareaalne. Olgu öeldud, et ka "pikku herrasmies" (väike härrasmees) võitis ta südame täielikult. Proua korrutas eriti häälekalt, kui siidine nahk pojakesel on. Ma ütlesin talle, et beebidel ongi pehme nahk, kuid tema minuga ei nõustunud. Ütles, et ta näeb beebudel väga palju kuiva ja atoopilist nahka või on punnikesi jms asju. Selline siidine, sametine nahk pidi haruldus olema. Mul hakkas tegelikult tema jutust lõpuks juba kergelt imelik ja üritasin seejärel teemat vaikselt mujale viia. Ahjaa, ta ütles et eestlased on nii lõbusad ja rõõmsad nagu väiksed lapsed. Üritasin siiski seda komplimendina võtta, sest väiksed lapsed on ju nii armsad ja pealegi oli see proua üdini heatahtlik, tema väljaöeldus polnud kindlasti vähimatki kahemõttelisust. Okei, siirdume siis parameetrite juurde: peaaegu 70 cm on täis ning 9 kg piir on ületatud. Päris huvitav, kui kaua ma seda "väikest" kaisulooma õlal, süles tassida jaksan. Juba praegu annab seljas ja põlvedes tunda... Inglipoiss pidi oma eakaaslastest oluliselt pikem olema. See fakt sai ka reaalses elus kinnitust, kui tervisekeskuses minu varbaküünt eemaldamas käisime. Üks ringi jooksev-kõndiv marakratt oli pikkuselt lühem meie 5-kuusest põnnist, ka pea ja muud kehaosad olid väiksemad. Üks pikk poiss on meil kodus sirgumas. Ahjaa, vaktsiinidega on nüüd mõneks ajaks asjad ühelpool, saime terve trobikonna neid ja järgmine kord on alles 12-kuuselt. Kuigi vaktsiinid on väga vajalikud, siis see torkimine on lapsele paras katsumus ja kahjuks kuulume meie nende väheste hulka, kes saavad ka jubedaid kõrvalmõjusid alati tunda (palavik, valud, nutt jne). Olen ühes foorumis terve trobikonna teiste emadega suhelnud ja kellegi lapsel pole selliseid kõrvalmõjusid olnud, aga nõuandlast jälle öeldi, et praktikas on ikka paljudel palavik jms. Sain häid materjale nõuandlast kaasa (lapse menüüd 1. eluaastal saite juba lugeda) ning plaanin lähitulevikus kirjutada ka lapse magama jäämisest/saamisest, oma voodis magamisest, nututa unest jms. Teooria on mul nüüd teada, praktika vajab realiseerimist.
Homme juba suund Eestisse ning järgmisel nädalal ootab meid ees kolimine. Olen väsinud ja mõte ei tööta.
Valgeid jõule kõigile!
