Kevadlaps

Inglipoiss on kevadele energiliselt vastu läinud. Hommikuti ärkab ta juba kell kuus, et jõuaks esimeste päiksekiirte ilmudes end liigutama hakata. Esimese asjana kontrollitakse, kas kõik uued ja vanad oskused on endiselt meeles-alustuseks minnakse hopsti põrandale käputama, seejärel mähkimislaua najale end püstiasendisse tõmbama. Igal hommikul kordub kõik taas... Et hommikuti päiksetõusu maha ei magaks, läheb pojake õhtuti varem magama-tervelt nädala, ehk isegi kauem, on ta ööunne läinud hiljemalt kell kaheksa. Õhtul-öösel ärgatakse korduvalt, kuid varasem magamaminek on siiski märkimisväärne edusamm. Tubli!

Meie jaoks on müstika, kuidas üks pisike inimesehakatis nii kiiresti ühest toast teise vuhiseb. Mõnikord ei jõua väiksele sprinterile järgigi, siis saab Inglipoiss uusi paiku avastada. Erilised lemmikud on vannituba ja koridor, eriti vahva on porimatil püherdada või saapaid tirida. Isegi sussid on järgi maitstud, ainult kiuslikud vanemad ei taha eriti lubada sellist "maiustamist." 

Mõni päev tagasi läksin kööki süüa valmistama ja jätsin mehed omapäi mängima. Peagi kuulsin vannitoas kolistamist, Inglipoiss oli beebivanni kummuli keeranud ja kohe valmis vannitoakappi avama. (Väsinud issi oli mõneks minutiks silma looja lasknud ja pojal oli siis muidugi pidu). 

Viimaste päevadega on toimunud märgatav verbaalne areng-pojake hakkas üleöö ütlema iss-iss (issi), lib-lib (liblikas), lisaks erinevad silbid, nt bla-bla, daa-daa jne. Pojake on väga innustunud kommunikatsioonist, muutub kohe väga elavaks, kui jutustama kukub... Huvitav tähelepanek on see, et mind (emm) kutsutakse siis, kui midagi on pahasti. Issit (iss) aga siis kui naerda tahetakse, ehhee...

Kuna pojakese varbad hakkasid vankrikorvist välja trügima, siis tuli korv isteosa vastu vahetada. Mina muidugi kärust vaimustuses pole, sest vankris on lapsel mugavam ja soojem olla, kuid õnneks on ilmad päev-päevalt soojemad ning läheb lihtsamaks. Ka voodipõhja lasime turvalisuse kaalutlustel alla. Nüüd on voodi ka taasavastatud, seal saab mängida, istuda, püsti tõmmata. Veel mõni aeg tagasi poldud nõus isegi voodis mängima, see võredega vangla tõi lausa pisarad silma. Täna hoopis naeratati mulle "trellide" vahelt kelmikalt. 

Inglipoiss roomab, istub, liigub neljakäpukil edasi ehk käputab, oskab istumisasendist käputusasendisse minna ja vastupidi, tõmbab end püsti. Ta teeb esimesi samme, kui emme kaenla alt toetab. 

Kui sõbrake on väsinud, siis hakkab kõrvu katsuma, silmi hõõruma ja vahel enda juukseid katsuma. Õnneks oleme õppinud poja kehakeelt lugema ja siis on tuttu minek...

Püüame endiselt palju õues viibida, täna olime koguni viis tundi järjest värskes õhus. Pojake tegi kahed uned selle aja jooksul ja sõi kärus olles ka püreed. Mina sain ootamatult päiksepõletuse, homme olen targem ja hangin korraliku kaitsekreemi. Selline kevad siis meil!