Tagasi

Nagu eelmises postituses tagasihoidlikult mainitud sai, siis tõepoolest olime 2-päevasel reisil kallil kodumaal. Pikad sõidud möödusid mõlemal suunal väga kenasti. Teel Tallinnasse kohtusime laevas ka pisikese Conradi ja tema vanematega, kes olid koolivaheajaks Soome kruiisitama tulnud. Kohtumine oli meeldiv ja leppisime hiljem kokku, et kui oleme pikemalt Eestis, siis tutvume juba põhjalikumalt. Nii, kuhu ma jäingi? Ahjaa, vanaema juurde jõudsime juba pärast keskööd ja pisike Inglipoiss oli väga väsinud olemisega. Ööuni oli hea ja sellel ööl magati ESIMEST korda terve öö järjest ilma vahepealsete ärkamisteta. Hommikul ehmatasin üles ja mõtlesin, et appi laps on söötmata, mähkmed on vahetamata, mis küll kell on... ja tõepoolest 7 h magati järjest, oleks veel edasigi magatud, aga hakkasin kohe väikest gurmaani söötma. Hiljem selliseid öid pole olnud, aga täiesti enneolematu oli magada nii pikalt järjest. Kallid inimesed, kes te saate rahulikult ööund magada, väärtustage seda luksust. Uni on tõeline magustoit. Hommikul viis A kalli ämma autoga tööle ja läks Prismasse näljasele abikaasale soja-tooteid ostma. Olgu öeldud, et piimaallergiku elu Eestis on ikka tõeline paradiis, piimavabasid tooteid (peamiselt tofust) on seinast-seina: kotletid, kroketid, kohupiimakreemid, jogurtid, salatikastmed jps. Kiitmist väärib kodumaine Tofu-sari BON, mis teeb silmad ette välismaistele tootjatele nii hinna kui ka maitse poolest. Eks sai BONi tooteid Soome ka kaasa ostetud, tänaseks on need juba muidugi otsas. Üks 9 kg arbuus sai ka kaasa veetud minu tungival soovil, sest hinnavahe kahes riigis on 9 kordne neil. Okei, aitab söögijuttudest. Päeval võtsime suuna Mulgimaa suunas, kus on minu juured ja läksime minu vanaemale ehk Inglipoisi vanavanaemale väikest pojakest näitama.

Tal oli hea meel näha oma esimest lapselapselast ning tundus, et jutud klappisid kahel naerusuul esimesest hetkest alates. Inglipoiss nägi ka esimest korda elus kassi ja elamusi jätkus kauaks. Imetlesin Mulgimaa võrratut loodust ja neid radu, mida mööda ise lapsena ringi silkasin. Hetkel on küla, kus mu vanaema elab väga kehvas seisukorras, aga minu jaoks on ta endiselt nii idülliline, sest mul on nii palju võrratuid mälestusi seal. Raske oli sõita sealt ära, sest midagi minust jäi nende metsade ja põldude vahele maha, aga kuna ajagraafik oli tihe, siis sõitsime edasi Pärnu suunas, kus meid ootas A suur sõber Kalju meid oma perega. Kuna juttu jätkus taas kauemaks, siis pakkus lahke pererahvas meile, et jääksime ööseks... seda me ka tegime. Meid võeti väga soojalt vastu, Inglipoiss oli korda mööda kõigi süles ja onu Kalju tuta-tuta-stiilis häälitsused panid ta lausa rõõmust rõkkama.

Hommikul uudistati papagoisid, kelle elavad siutsumised ei jätnud ka pojakest külmaks. Kahju oli tas lahkuda toredate inimeste keskelt, aga Tallinnas ootas meid Inglipoisi vanaema ning õhtul juba laev, mis tõi meid tagasi üle lahe. Enne ärasõitu sai pisike ujumismeister vanaemaga vannis trenni tegemas käidud ning naeruteraapiat jagus kõigile-vett lendas igasse ilmakaarde ja pojake ujus võrdselt hästi nii kõhuli kui selili. Veel loetud nädalad ja saab pisike põnn ujumistrenniga Soomes alustada. Saime nii palju teada, et alustatakse sukeldumise õpetamisest ja hiljem lisandub muu. Üks proua, kelle lapselaps käis ujumiskoolis, teadis rääkida, et 3-eluaastaks on ujumine täiesti selge ja siis juba tehakse hüppeid ja muid trikke ka. Aga tulles tagasi veel vannitamise juurde, siis pärast vanni tuduti nii mõnusasti peaaegu 3 tundi järjest, mis on ka üsna harukordne. Vanaema pikutas pimedas toas pojakese kõrval ja kui ma talt küsisin, et mis ta seal teeb, siis sain vastuseks, et naudib seltskonda. Eks tal oli muidugi kahju, et sai niiii vähe pisikesega koos olla, aga meil on juba kokkulepitud, et jõulud oleme Eestis ja aastavahetuseks tuleb vana Soome, kuna A on tööl ja meie ei taha pojaga kahekesi uues kodus olla.
Soomes olles tegime väikse reisi ka Kouvolasse, kus külastasime väikest Ricot ja tema toredaid vanemaid. Inglipoiss polegi nii lähedalt ja nii kaua ühtegi endasugust näinud. Särtsakas ja mänguhimuline Rico ehmatas Inglipoisi nii ära, et viimane oli paar tundi peaaegu hiirvaikselt. Pererahvas ristis ta paipoisiks. Meie ainult muigasime, sest oskab ju pojake ka palju kõvemat häält teha. Inglipoiss tutvus Rico mängupargiga ja tundus, et talle meeldis külaskäik väga, meile küll.
Soome hetkel midagi uut pole, käime ikka ujumas ja jalutamas. Piimavaba dieet on nii palju tulemust andnud, et hüsteerilist nuttu on 2 nädala jooksul 2 korda olnud ning ka kõhuke toimib paremini. Kahjuks oksendamist on lisandunud ja üldist nuttu ka. Mingil määral oleks nagu kasu piimavabast elust, aga miski minu toidulauas ei sobi endiselt pojale. Eks kuu lõpus arstivisiidil kuuleme, mis seisukohal nemad on. Kuna ööd on tihti nutused, siis olen ise päevasel ajal nii väsinud, et magan koos pojakesega ja suurt midagi teha ei jõuagi. Püüan võimalikult palju temaga koos olla ja tegeleda, sest silmnähtav areng toimub päevadega ja ei taha sellest ilma jääda. Pojake on super armas, aga seda pole vaja isegi kirjutada... see on ju pimedalegi selge. Üritan vahel ka siia kirjutama, joonistama tulla.

Issiga matet õppimas

Pärast dushi