4. juulil, esmaspäeval, rasedusnädalal 39+2, käisime abikaasaga nõuandlas. Õigupoolest algas minu hommik bussiga haigla laborisse vereproove tormama andes. Kummaline oli olukord, kus tema koju magama jäi ja mina nii varasel tunnil kodust lahkusin, viimastel kuudel oli ju täpselt vastupidi olnud. Pärastlõunal võtsime suuna nõuandla juurde, kuhu jõudes A videokaamera käivitas, et saaksime filmida pisikese südamelööke ja muud põnevat. Olime juba varem materjali pisikese kõhubeebi tarbeks filmilindile jäädvustanud. Kaamera ees teadustasin uhkelt, et olen nõuandlas 12. korda, siis ma veel ei teadnud, et 13. korda ei tulegi enam...
Nõuandlas selgus, et minu uriinis oli proteiini ning terviseõde tahtis meid kohe haiglasse suunata. Oli ju mul diagnoositud juba mõned nädalad varem hepatogestoos ja algav eklampsia. Aga kuna mul oli nagunii kolmapäeva hommikul arstivsiit haiglas koos ultraheliga, kus pidi esilekutsumise otsus vastu võetama, siis me otsustasime mitte haiglasse minna. Saime koju vererõhuaparaadi ja testribad, millega saab ise kodus uriiniteste teha. Lubasin korralikult 3 x päevas vererõhku mõõta ja hommikul proteiini ja glükoosi uriinist määrata, viimast ma teha ei jõudnudki, aga sellest juba hiljem... Olin harjunud juba mõnda aega mõttega, et nädala teises pooles ilmselt läheb sünnituseks (tähtaeg oli laupäeval, 9. juulil ning esilekutsumine lubati enne seda ära teha), seetõttu tahtsin õhtul veel viimased toimetused ära teha. Jõudsime arbuusiga fotod minu kõhust üles pildistada ning sain ka ühe pooliku artikli ära lõpetatud ja peatoimetajale edastatud. Õhtul käisime veel raamatukogus ning sealt lahkudes oli mul veidike imelik tunne kõhus. Mitte valus, aga natuke teistmoodi... Kuna olime nagunii haigla kõrval, siis abikaasa tegi ettepaneku kohe haiglasse minna, aga minu sisetunne ütles, et see ei tähenda veel midagi märgilist ja öösel nii ehk naa midagi ju ei tehtaks, seega sõitsime minu soovil siiski seekord koju. Jõudsin veel pildistada haigla juures kibuvitsa roosasid õisi ning nautida mõnusalt jahedat suveõhtut. Pikalt oli ju tappev leitsak olnud ning viimased päevad just mõnusalt jahedad olnud... A küpsetas õhtul hunniku pannkooke, ühe lubasin endalegi ning ise maiustasin arbuusiga.
Ärkasin 5. juuli, teisipäeva, hommikul veidike enne kella seitset. Pidasin seda järjekordseks vetsuralliks, sest viimastel kuudel oli sage pissihäda normaalseks osaks minu elus saanud. Kõhus oli küll veidike ebameeldiv valu, aga arbuusivett täis põis ju ei saagi väga kerge tunduda (nii mõtlesin endamisi). Tualetist voodisse tagasi tulles tundsin midagi sooja mööda jalga alla nirisevat. Mõtlesin kerge hirmuga endamisi, et kas tõesti inkontinents... Mine sa tea, äkki lihased allkorrusel tõesti nii nõrgaks jäänud, et ei suuda enam kehavedelikke kinni pidada. Sekund hiljem taipasin, et looteveed on puhkenud. Ütlesin abikaasale, et looteveed vist hakkasid tulema ning vannituppa jõudes, kus need enam ei nirisenud, vaid tulid nagu joast, oli ka talle selge, et nüüd on haiglasse sõit. See toimus 6.55 hommikul. Sain 5 min aega, et teha kiire dush ning panna end riidesse, muu varustus oli juba ammu kokku pakitud. Autost helistasin emale, ta oli unesegane, aga soovis meile edu. Haiglas olime veidike pärast kella seitset, isegi trepist ei lubanud abikaasa mul kõndida, et ma end ei koormaks liigselt. Kimasime liftiga teisele korrusele ja lasime sünnitusosakonnas uksekella, ise kergelt ähmi täis nagu ma hakkaksin KOHE sünnitama. Koridoris soovis vastuvõtu sekretär mulle edu ning seda läks vaja küll. Osakonnas rääkisime abikaasaga läbisegi ehmunult, kuidas looteveed tulid ja mul on hepatogestoos ja lapsele on vaja sünnituse käigus ühte antibiootikumi süstida jne, ämmaemand palus meid vaatlustuppa ja asetas kardiotokograafia masina minu kõhule. Olime 30 minutit omaette ning mõtlesime, miks keegi juba ei tule ja midagi ei ütle ega tee... Ämmaemand tuli mõne aja möödudes tagasi ruumi ning tahtis väikest läbivaatust teha. Mina olin nii ähmi täis ja tundlik ning võpatasin juba enne kui ta jõudis mind isegi puudutada. Tema omakorda ehmus sellest ära, et ma nii hellik olin (kuidas siis veel sünnitusel hakkama saan, eks ole?). Masin näitas, et lapsel on kõhus hea olla, lootevett oli piisavalt ja südamelöögid ja liigutused olid ka normis. Ämmaemand tõi suure musta kilekoti, kuhu ta palus asetada minu isiklikud riided ja jalanõud, et need haigla omade vastu välja vahetada. Kui mul paluti aluspüksid ja sokid ka kotti panna, siis ma ei saanud enam päris hästi aru, miks nii... Selle peale polnud ma hetkekski tulnud, et haiglas antakse isegi ühekordne aluspesu ning sokid selga-jalga. Rääkimata vahetusjalanõudest ja hommikumantlist. Kui nii, siis nii... Oleks ma seda varem teadnud, siis oleks haiglakott kindlasti kergem olnud, suure hirmuga pakkisin oma viis paari sokke, aluspükse juba ainuüksi kaasa, lisaks veel saunalina ja käterätt näo jaoks. Ka viimased kästi koju tagasi viia, sest sellised asjad antakse patsiendile haigla poolt kasutamiseks. Ämmaemand küsis veel üle, mida haiglas olles toidu kõrvale juua eelistan, millist saia või leiba tahan jne, vastavalt sellele sain ka hiljem haiglas süüa. Kui olin ümber-riietunud, siis näidati meile ette ootamise palat, kuhu panime isiklikud asjad. Seal ootas meid kann mahlaga nagu ka kõigis järgnevates ruumides, kus ma haiglas oldud päevade jooksul viibisin. Palat oli pisike ja teha polnud seal midagi, seetõttu juhatas lahke ämmaemand meid isade puhkeruumi, kus saime hommikusi uudiseid vaadata ning niisama mõnuleda. Kuna ma hommikust ei olnud söönud, siis toodi meile pisikese ratastega käruga võileivad, tee ja jogurt puhketuppa. Mina istusin eriti mugavas tugitoolis, jalad tumbale üles asetatuna ning nautisin sooja, viie suhkrutükiga rikastatud teed ja mõtlesin, et ohh... haiglas on isegi päris tore olla. Osakonnas valitses täielik vaikus, olin ainus sünnitaja seal. Arutasime abikaasaga hommikuteed juues, et tegelikult on kõik ikka väga hästi läinud, sest mul oli väike unistus sünnitama minna pärast hästi magatud ööd ja söönuna. Midagi hirmsamat ei saaks olla, kui keset ööd, unesegasena, poolnäljas tuleks raske jõupingutus võtta ette. Ei aitäh. Lisaboonus oli veel see, et temperatuurid ei olnud enam nii laes ning oli õhku, mida hingata... Ja ainsa sünnitajana osakonnas ei saanud ma mitte kogu tähelepanu, vaid koguni 10 korda rohkem veel. Pärast hommikusööki tuligi sama ämmaemand meie juurde puhketuppa ja üritas meie olemist veel mugavamaks teha. Abikaasal soovitas kohe julgelt diivanile pikali visata ja puhata, minuga vestles sünnitusest. Ta oli ilmselt juba arvutist lugenud mu haiguslugu, kus oli kirjas, et mulle soovitati sünnitushirmu tõttu ämmaemanda nõustamist ja kõige rohkem kardan epiduraalist ilma jäämist. Keskealine või veidi vanem ämmamend tuli kohe julgustama, et epiduraali saan kindlasti, kuid selleks on omad eeldused. Liiga varajases etapis ei saa seda manustada, siis võib sünnitegevus hoopis aegulustada ja rääkis ka ohtudest. Rääkisime kõik minu hirmud veel uuesti läbi ja jäin pärast tema lahkumist üsna enesekindla olekuga suurt sündmust ootama. Ahjaa, olgu öeldud, et valusid mul siis veel ei olnud ning enesetunne oli väga hea. Lootevett muidugi nirises pidevalt ja palju, kuid selle tarbeks olid haigla tualetis suured pakid sidemetega ning neid sai päris tihti vahetamas käidud. Kui abikaasa väsinult diivanile suigatas, siis hiilisin salaja haigla esimesele korrusele (tegelikult siiski ämmaemanda loal), et minna patsiendiruumi end kaaluma ja korraks netti suurt uudist teatama. Kaal näitas +14,9 kg ning kiire trükkijana jõudsin paar kirja teele panna, blogisse kiire postituse teha ning ühe sõbraga suhtluskeskkonnas esimesi emotsioone jagada. Tagasi tulles lobisesin ämmaemandaga aiandusest ja taimedest, näitasin oma tädi lilleaia pilte, millest ta täiesti vaimustusse sattus (lubasin pistikuid viia) ning pärast seda vestlust tekkis meil eriliselt hea klapp. A pidi korraks koju minema, sest mööbliauto oli maja ees juba ootamas ning mina jäin mõneks tunniks üksi haiglasse. Kell üks päeval pandi mind uuesti kardiotokokraafia alla ning seal lamaskledes tundsin juba tugevamaid valusid (hiljem selgus, et tegelikult polnud need isegi mitte valud). Sel hetkel mõtlesin, et rebin end juhtmetest lahti ja tõusen püsti, sest see “valu” oli ikka üsna ebameeldiv. Lõpuks ämmaemand tuli, aga siis oli ka valu kadunud. Mul soovitati dushi alla lõõgastuma minna ja ämmaemand, kellega olin soojad suhted loonud, lubas, et naastes saan kõrvalpalati, kus oli suur kaheinimese voodi ning hubane miljöö. Ta ütles naeratades, et pole midagi mõnusamat, kui pärast kuuma dushi värskete voodilinade vahele pugeda, ega ta ei eksinud. Haiglas perepalateid ametlikult pole, seetõttu oli täielik jackpot, et saime ainsa kaheinimese voodiga ruumi enda käsutusse, kuigi algselt oli mind juba majutatud pisikesse üheinimese ruumi. Dush leevendas veidike valusid ja sealt naastes otsustasin uues palatis kiiktoolis muusikat kuulata. Valud muutusid selgemaks, kuid kõikumine toolis, silmad kinni kuskil teises dimensioonis ekslemine ja korralik hingamine (nagu puhuks sünnipäevatordilt küünlaid) aitasid olukorda veel üsna hästi taluda. Siis ma ei kujutanud ette, et valud võivad veel 1000 x valusamad olla ning mõtlesin endamisi, et küll ma olen ikka tubli-suudan suured valud muusika ja hingamise abil minema pühkida. Varsti tuli abikaasa maasikate ja pudeli Fantaga. Kell võis olla siis umbes kolm. Vahetult enne tema tulekut lahkus mu lemmikämmaemand; kallistasime ja ta palus toredat abikaasat tervitada. Ütlesin talle, et sa meeldisid mulle ja nii kahju, et vahetus just nüüd läbi sai. Ta küsis, missugust ämmaemandat tahaksin järgmisena-uude vahetusse oli 2 inimest tulemas. Ma soovisin kogemustega ja sõbraliku loomuga. Tema sõnul olla kõik ämmaemandad osakonnas sõbralikud, aga üks uutest tulijatest pidi suuremate kogemustega olema kui teine ning temast saigi minu raskeima etapi tugiisik ja suur abiline. Ahjaa, vahetusest lahkuv ämmaemand vastas minu pärimisele, kas sünnitan ikka täna, et pigem siiski homme. Mul ei olnud kella poolekolmeks isegi ühte sentimeetrit avatust veel.
Abikaasa naastes olid valud juba päris talumatud, siiski suutsin veel tema söötmise abil mõned maasikad alla neelata, et veidikenegi energiat koguda. Istusin endiselt kiiktoolis ja kui nn valuhoog peale tuli, siis palusin, et ta tuleks hoiaks mul käest kinni ja hingaks koos minuga, muidu mul läheb hingamine meelest ära. Kokkutõmmete vahe oli siis umbes 6 minutit. Uus ämmaemand pani kardiotokograafia külge ja seda korrati õhtu jooksul veel paar korda, masin näitas, et kõik oli korras. Läbivaatusel, mis toimus kella kolme paiku, selgus, et mul oli avatust peaaegu 1cm (siiski veidike vähem). See ei andnud lootustki, et samal päeval sünnitama jõuaksin, olin ju veel esmasünnitaja ka ja neil pidavat eriti kaua minema. Valud aina süvenesid. Kella viieks olid kokkutõmmete vahed alla viie minuti ja mingi aeg hiljem juba iga 2-3 minuti tagant. Need valud olid nii väljakannatamatud, et mul tahtis taju kaduda. Kiiktoolis istumisest ei tulnud siis enam midagi välja. Ämmaemand tõi sooja kaerapadja, mis esialgu ehk aitaski veidi valu alaseljas leevedada, hiljem hoopis häiris mind ja oleksin tahtnud hoopis külmakotti. Lasin ka suure ümmarguse palli palatisse tassida, kuid selle otsas ma end kõigutada ei suutnud, sest valud olid nii meeletud-väänlesin hetkeks nagu uss põrandal ja üritasin kokkutõmbe vahel kiirelt voodisse tagasi saada. Ämmaemand pakkus võimalust mingeid veega täidetud nõelu selga torgata, need pidid ebameeldivalt valusad olema ja viima tähelepanu kokkutõmmete valult tunnikeseks ära. Ma isegi olin valmis laskma neid endale panna, kuid kuna ma väänlesin voodis nagu segane, siis ilmselt poleks nende paigaldamine eriti hästi õnnestunud. Ma olin alati arvanud, et sünnituse kõige jubedam etapp on pressimine lõpus. Filmides ju naised karjuvad siis nagu segased, aga selle peale polnud ma isegi tulnud, et tõeline õudus on kõik see, mis eelneb lõpp-finishile. Samuti oli mul kujutlus sünnitusvalust kui mingist tugevast kõhuvalust, tegelikult oli see selline rõhuv, suruv, vastikult ebameeldiv alaseljavalu, mis oli oma haripunktis nii tugev, et sa ei tahtnud sel hetkel isegi enam elada. Mingi hetk, kui mulle sai selgeks, et päästev epiduraal terendab alles siis, kui avatust on 3 cm ning mina oma 1 cm-ga seda niipea ei saa, hakkasin üsna hirmsaid jutte ämmaemandale ja mehele rääkima. Ütlesin, et ma enam ei suuda ja tahan siit minema. Lõpus kui see kõik oli juba nii väljakannatamatu, et isegi tualetti polnud võimalik minna, sest kokkutõmbed olid praktiliselt iga minuti tagant ja ma ei jõudnud isegi voodist püsti tõusta enne kui juba uus kokkutõmme tuli, siis lubasin suures meeleheites aknast alla hüpata. Ämmaemand oli muidugi äärmiselt diskreetne ja küsis, et mis sa seal õues siis teeksid ja sa saad hakkama jne. Algul kippusin liiga kiiresti hingama, siis ämmaemand õpetas, et hüperventilatsioon tekitab uimasust ja katsu rahulikumalt hingata. Tänu korralikule hingamisele suutsin üldse vist ellu jääda avanemise perioodis, muidu oleksin tõepoolest pildi tasku visanud. Suureks abiks sünnitusel oli ka abikaasa, kes masseeris mu alaselga ning talus minu kamandamisi stiilis kõvemini, kiiremini, aeglasemalt, õrnemalt, kohe jms. Tal oli tunde kestvast masseerimisest käsi juba valus, aga ma meeleheites lubasin talle aasta massaazi tagant järgi kodus teha, kui ta ainult jätkaks ning saime kaubale.
Oksendasin valude ajal mitu korda ja see oli konkreetselt valust, keha ei suutnud sellist asja taluda ja püüdis leida mooduse, kuidas koormat kergendada. Kell oli ilmselt seitse, aga mul oli endiselt avatust 1 cm, appiii... ma olin juba tunde piinelnud, aga epiduraal oli ikka veel nii kaugel. Ämmaemand tahtis mind sünnitustuppa meelitada (põhjust ma isegi ei mäleta). Ahjaa, tahtis vist naerugraasi pakkuda, aga seda poleks saanud meie hubases palatis manustada. Kuna ma ei soovinud palatist lahkuda, sest mul oli seal kodusem tunne kui tehnikat triiki täis tuubitud sünnitustoas, siis otsustasin pakkumisest loobuda. Tegelikult poleks ma naerugaasi nii ehk naa tahtnud, kuna ma kaldun kergesti iiveldama ja oksendama ning see imegaas pidi just viimast soodustama. Kui ma olin juba poolsurnu välimuse omandanud ning vaevlesin totaalses agoonias, siis ämmaemand sai aru, et ilma valuvaigistita ei mängi välja. Pakkus alustuseks tramadoli või trimedoli, ma ei suuda enam meenutada, aga teadsin kohe, et see rohi on mind varem oksendama ajanud. Ka abikaasa keelas selle võtmise ära ning siis sain teise rohu, Petidin nimelise, mis oma olemuselt on poolnarkootiline ja ega seda väga anda ei taheta. Valu see muidugi grammigi ei leevendanud, küll aga ajas pea väga uimaseks nagu oleks kergelt pilves. Ainus positiivne asi selle rohu puhul oli see, et kokkutõmmete vahel suutsin loetud sekundid magada või puhata. Kella üheksa paiku, mil olin 6 tundi põrgupiinu talunud, oli avatust 2,5 cm. Ämmaemand ütles, et sellega petame arsti ära küll, et peaagu 3 cm tuleb täis. Helistas anestesioloogile ja minul tuli nüüd lõpuks sünnitustuppa minna. Peagi oli arst platsis ja seljasüst tehti ära. Valus polnud see grammigi, ainult raske oli leida momenti, millal mul ei oleks järjekordset kokkutõmmet, sest süstimise hetkel pidin olema liikumatult. Pärast epiduraali saamist kinnitati mulle, et valu kaob, kuid mina tundsin neid piinavaid alaseljavalusid endiselt. Olin ikka täiesti ahastuses, sest tundus, et kui see ka ei aita ja peaksin veel paar päeva nii valutama, siis ma ausalt annan otsad. Õnneks süst hakkas kiiresti mõjuma ning peagi tundsin end taas inimesena. Isegi paar korda suutsin naeratada ja ämmaemandalt vabandust paluda, et ma eelnevalt veidike kummaliselt käitunud olin. Ämmaemand oli väga hell ja ninnu-nännutav minuga, paremat poleks saanud tahtagi. Ka tema vahetus sai pärast minu seljasüsti läbi ning tuli taas uus ämmakas. Kuigi epiduraal võttis valu ära, siis selline rõhuv tunne alaselga jäi... see ei olnud valus, aga umbes midagi sellist nagu kõht oleks väga-väga kinni, aga tahaks ikkagi punnitada. Ma üritasin uuele ämmaemandale korduvalt selgitada, et ma pean vist tualetti minema igaks juhuks, kuid tema tegi selgeks, et lapse pea on nii all, et surub pärasoolele ja seepärast ongi selline tunne. Veel mitu korda üritasin neile selgeks teha, et nüüd ma lähen vetsu, aga seda ei peetud heaks mõtteks ja tegelikult nagu hiljem selgus oligi neil õigus, see oli lapse pea surumise tunne hoopis. Kell üheksa õhtul, mi avatust oli 3 cm, sain epiduraali ning uskuge või mitte natuke vähem kui 2 tundi hiljem, umbes kella üheteistkümne paiku oli mul täisavatus ehk 10 cm. Kõik tänu epiduraalile, see lõõgastas mind nii palju, et keha hakkas avanema... Enne pressimise või väljutamise faasi manustati mulle veel oksitosiini ning pärast 8 tundi ja 10 minutit kestnud avanemisperioodi otsustasime siirduda sünnituse teisele etapile. Kell 23.10 hakkasin kokkutõmmete ajal, mis olid tänu epiduraali tuimestavale toimele väga nõrgad ja mitte valulikud, pressima. Kokku kestis see etapp 17 minutit, olgu öeldud, et esmasünnitajatel läheb tavaliselt tund või kaks. Mingi moment ma ei surunud piisavalt kõvasti ja lapse südamelöögid hakkasid langema, ämmaemand võttis karbist käärid välja ja ma olla küsinud, mis need on. Ta olla öelnud, et igaks juhuks võttis, samuti kutsus teise ämmaka appi, kes flegmaatiliselt end tutvustas keset kõige kiiremat etappi ja lihtsalt jalus uimerdanud oli. Kirjutan viimaseid lauseid meelega olla vormis, sest ma ise ei mäleta sellest vahejuhtumist kahjuks midagi, pean leppima abikaasa kirjeldusega. Mäletan ainult seda, et hirm lapse pärast sundis mind tegema ühte väga suurt pressi, enne mida tundsin selgelt, kuidas ma sõna otseses mõttes rebenen. Appi kutsutud ämmaemand tahtis kätega aidata ja tema puudutus lõhki kisutud nahal põhjustas nii jubedat valu, et ma ütlesin kogu kaadrile mu ümber, et ärge puudutage mind, muidu ma enam ei pressi. Pärast seda võtsin end kokku ja suure karjatuse saatel suutsin asja lõpuni viia. Laps vupsas nagu naksti välja ja nägin teda hetk hiljem ämmaemanda kätel. Sain kohe aru, et tegemist on poisiga... mu sisetunne oli seda alguseset peale öelnud. Ja esimene mõte oli, et ta on niii armas nagu kompvek. Ootasin kortsus, lillat, limast tompu, aga tema oli nagu kõige ilusam beebinukk mõnest hästi õnnestunud illustratsioonidega pildiraamatust. Teadsin ju koguaeg, et ta on armas, ikkagi oma kallis lapsuke, aga sellist imet ei osanud ma isegi oodata... Pisike sai mütsikese pähe ja hetk hiljem oligi ta juba minu kõhul end soojendamas. Vaatasin abikaasa õnnest välkuvaid silmi, sellist sädet olin ma üldse kord või paar elus tema silmis näinud. Ta oli niiiiii õnnelik ja korrutas koguaeg mulle, et kui armas meie laps on jne. Ütles korduvalt, et ta on ju kunstiteos. Ohh, kogu valu ja eelnenu oli sekundiga unustatud ja isegi tund aega kestnud õmblustööd ei olnud grammigi valusad. Pisike ime oli ju mu kõhul ja mul polnud aega isegi midagi muud mõelda või tunda... Mingi moment pidin ka paltsenta välja pressima, see võis olla vahetult pärast sünnitust, kuid see libises peaaegu ise välja ja mingit erilist pingutust või valu küll ei põhjustanud. Viimase suurus oli midagi 570 grammi ringis. Pärast minu õmblustöid pesti laps puhtaks ning mõõdeti, kaaluti, vannitati. Uhke issi võttis selle videosse. Ka nabanööri lõikas abikaasa ise läbi. Mina läksin seejärel dushi alla ning ülejäänud seltskond jäi sünnitustuppa. Pesust naastes oli sünnitustuba tühi ja mina ei suutnud koridoris meie palatit üles leida. Kõndisin ehmunud olekuga ringi ja küsisin lähenevalt ämmaemandalt, kus mu mees ja laps on. Mind juhatati lahkelt meie palatisse, kus ootas mind ees üliõnnelik värske isa, kes hoidis süles meie imearmsat pojakest. Personal oli ka lauakese söögipoolisega katnud ning palatis tuled hämaraks lasknud. Imeilus romantiline miljöö valitses ruumis. Vaatasime abikaasaga üksteise võidu pojakest ja olime totaalses eufoorias, tegime video ja mõned fotod ning helistasime teist korda minu emale, et edastada koheselt esimese lapselapse mõõdud ja kaalud talle. 7 minutit pärast sünnitust tegelikult juba helistasin talle ja ütlesin, et poeg sündis. Kõik suguvõsas arvasid, et tütar tuleb... minu sisetunne siiski ei vedanud alt. Kuna pisikese veresuhkur oli madal, siis esimesel öösel võeti iga 1 või 2 tunni tagant tema kannast vereproovi ja anti talle pudelist doonor-rinnapiima. Olime hommikul küll veidike unesegased ja väsinud, aga maailma kõige õnnelikumad inimesed siiski. Peas vasardas koguaeg mõte, et see kõik on nii ebareaalne. Ometi see oli päriselt. Pisike magas esimese öö hiirvaikselt, ilma piiksugi tegemata... rahulik loomus on tal siiani olnud, loodetavasti väga jonnakaks ei muutu ka. Omaette loo saaks järgnevatest päevadest haiglas ka, kus igasugu tragikoomilisi sekeldusi juhtus, kuid sellest juba järgmisel korral.  |
| 4.7.11. Päev varem nõuandlas |
 |
| Eelmisel õhtul haigla juures lilli pildistamas... |
 |
| Sünnituse eelõhtul kodus |
 |
| Ootamise palat... |
 |
Muusika aitas lõdvestuda... pärast oli hea voodis puhata.  Muusika ja kiiktool aitasid veidike...   peale täielik kompvek.  |
Väike pojake umbes tunni vanusena issi süles. Emme läks
pärast õmblemist dushi alla ja tagasi tulles oli personal
värskele perekonnale lauakese palatisse katnud.
Emotsioonid olid nii laes, et polnud aeg süüagi...Helistasime
vanaemale teist korda palatist ja filmisime ja tegime fotosid
uuest pereliikmest.
 |
| Väike pojake umbes 8 h vanusena ehk järgmisel hommikul. Öö oli kõigi jaoks raske, magamisest ei tulnud midagi välja, sest pisikese suhkrunäite oli vaja iga tunni tagant mõõtmas käia ning värske ema ärkas iga krõbina peale üles...  kus jagasime palatit hiljem 3 beebi ja nende emmedega. Esimene päev olime palatis üksi, õhtupoole tuli palatikaaslaseks pisike beebitüdruk emmega ja päev hiljem veel 2 beebit emadega, siis ei tulnud magamisest enam muidugi midagi välja...   Issiga tõtt vaatamas. Ülejärgmise päeva õhtupoolik.  Ema pojaga-armastus esimesest hetkest...  Õhtusöök emmele-maasikad, salat ja kanasupp.  2,5 päeva vanune nunnuke.   seda tööd teinud ning õpetas ka meile selgeks, kuidas mähet vahetada, last pesta, hooldada, imetada jne. See oli tema viimane tööpäev, sp. ka pidulik pärg peas. Mina olin ta viimane ema, seetõttu tahtis meiega koos pilti teha. Sain haiglas eelpool nimetatud asjad selgeks.  mänguasjast kostuv Mozarti unelaul, mis on tuttav talle juba kõhusolemise ajast.    Peaaegu 3 päeva vana.    Kui veidike ümardada, siis 3 päevane inglipoiss.   "Issi sõnul olen kunstiteos."  Emme koos pojaga öisel jalutuskäigul. Täpselt 3 päeva pärast väikse nunnukese sündimist.    "...kuulan klassikalist muusikat ja naeratan läbi une." |
0 comments:
Postita kommentaar