Minu esimene emadepäev emana ongi käes. Lipud lehvivad väljas, poed on suletud... inimesed tunglevad bensiinijaama poekeses lihaleti ääres, et grillimise varustust osta. Meie käisime välikohvikus istumas ja päikest võtmas, hiljem kinnitas tubli issi turvatooli autosse. Inglipoiss on juba nii suur, et turvahäll hakkab väikseks jääma. Tordi sõime juba eile õhtul ära, täna lubati pannkooke lahkelt teha, jään magusaid suutäisi ootama. Sain telefonis ka oma ema ja vanaema õnnitletud; süda on rahul, et sain "omadega" suhelda. Ema olla on tore, eriti veel nii armsa pojakese ema...
Pole pikalt kirjutada jõudnud, sest oleme 2 nädalat haiged olnud. Inglipoisil on nüüd 8 hammast suus, 4 üleval ja 4 all ning kohe-kohe on veel 2 ülesse lisandumas. Varsti saame rääkida juba 10st hambast. Ilusad väiksed pärlikesed reas. Pojake kõnnib tugede najal, olgu selleks sein, laud, diivan, uks, misiganes. Pillimees on ta ka kõva, ksülofonil mängitakse selliseid aariaid, et ohh-ohh-oo. Trumme pole vajagi, iga siledam pind sobib tagumiseks. Naabrid ilmselt pisikese trummari harjutustest vaimustuses pole, aga kes ei harjuta, see ju meistriks ei saa. Lemmik "trumm" on pesukauss, aga ka tamburiinid ja kuljused asjavad asja ära.
Oleme nn unekooli ka juba mõned päevad teinud. Eesmärgiks lapse iseseisev magamine oma voodis. 75% kordadest õnnestub see üna kenasti ja valatult, kuid keskööl ei saa me ühegi väega teda uuesti magama ja siis maandub lõpuks ikka emme kaissu. Vähemalt mingi progress on toimunud.
Plaanime juunis pojaga kahekesi Eestisse tulla ja programm on tihe. Ees ootab kokkutulek teiste juulis sündinud beebidega Pärnus, lisaks paar sünnipäeva ja üks lõpupidu. Juulis-augustis ehk õnnestub tasapisi kõik sõbrad, tuttavad, sugulased ära tervitada... anname endast parima, sest siis saame ehk issi ka autoga kampa, nii on lihtsam liikuda ringi.
Ahjaa, kõigile emadele head emadepäeva!
